Piparkoogid

Haa! Mul on oma päkapikk!!! :)

Selleks, et natukenegi panna end uskuma, et on jõulud, otsustasime Lauraga, et vaja on piparkooke teha!

Mõtlesime küll esialgu, et ÄKKI on võimalik laisa inimese kombel kusagilt vene poest piparkoogi tainast osta, siis see laiali rullid ja koogid ahju panna, ent paraku pidime kogu tantsu siiski ise otsast lõpuni tegema. Olime peaaegu, et juba minemas, ent otsustasin, et ega mult ei võta tükki küljest kui enne poodi helistan ja küsin, kas neil üldse on sellist asja. Tuleb välja, et isegi oli, aga seda telliti väga vähe ning selleks ajaks oli see juba läinud.

Mis piparkookidesse puutub siis ega neid ei ole siin ka valmis kujul kuigivõrd lihtne leida. Poest nimega Big W leidsime glasuuriga kaetud piparkooki meenutavad mehikesed, millest küll oli aimata, et tegu ilmselt on otsitud tootega, ent oodatud maitseelamust sellest ometi ei saanud.

Niisiis lõime lahti interneti kokaraamatu, kirjutasime üles, mida poest vaja on ning asusime missioonile. Oi kui mõnusasti tainas lõhnas!!! Üks mõnusamaid asju on muidugi toore taina näppamine veel enne kui koogid ahju on läinud :)
Panime selle eile külma, ent täna valmisid juba esimesed koogid. Paksemad ja õhemad, igale maitsele. Valge glasuuriga ja ilma. Ringikujulised, südamekujulised (kasutama peame kahjuks nuga, sest vorme poest ei leidnud) ning ka lihtsalt vormitud (peaaegu ringid, peaaegu südamed, peaaegu poolkuud). Aga maitse on Piprane! Kaneeline! Ingveriline! Vürtsine! Juuuuusssstttt niiii nagu võikski! Edaspidi ilmselt, võime kaaluda varianti kõigile piparkoogi-näljas eurooplastele tainast müüma hakata.
Oma lemmikversiooni piparkoogist, ammu igatsetud maitse, sain ka täna lõpuks ära proovida - piparkook kohaliku hapukoorega! On imelik, aga hea. Ja siinkohal ei tähenda, kui ütlen "omapärane", midagi halba. Mõnele meeldib juust moosiga. Mõnele õun salatis. Mulle piparkook hapukoorega. Soovitan, kallid. Cheers!

Jõuluteema on siin ikka igale poole sisse põimitud. Eile tööle minnes avastasin oma rõõmuks, et bussijuht oli täielikult jõuluvanaks riietatud! Mul oli selle pildi nägemisest tükiks ajaks tore tunne sees. Nalja ikka jagub! Kõike jagub. Tänasesse jagus näiteks raju troopilist vihma, üle-eilsesse mahtus põlve marraskile kukkumine pimedal tänaval (esimene kord elus, kui selline asi juhtub detsembrikuus), eilsesse aga mahtusid piparkoogid. Ja mahtus salsapidu avatud katusega, kust ootamatult hakkas vihma sisse sadama. Vahva oli vaadata kuidas massiivne katus ühel hetkel pea kohale (tagasi) liikuma hakkas. Ja tänasesse mahtus ühe väikese Eesti poisiga mõned tunnid toredat aega pargis puulehti korjates ja ronimist õppides. Ja homsesse mahub... eks homme näeb, mis. Ma ütleks, et see on üks vikerkaaremaa :)

Üllatused

Rõõmu-sõnumid

Jipijejee!

Nii tore on kirju saada! Aitäh :)
Olime väga rõõmsad, ning oh seda elevust kui saab ettevaatlikult ümbrikut lahti rebida ja siis sisse piiluda ja siis... Sulle adresseeritud kaardi välja võtta! Eestist! Kui eksootiline! :-)

Kuid üllatusi on olnud veelgi. Ja mitte häid ainult. Sain teada, et üks kokk meilt tööjuurest, Sharon, ülemuse parem käsi, on tahtnud mind millegiparast juba ammu restoranist valja süüa. Mis talle närvidele käis, ei tea. Ilmselt kõik. Lausa nii kummaliste asjadeni välja, et ta suisa tegi nägusi kui kliendid minuga rahul olid. Muidugi veel see, et klienditeenindajate seas olin ma ainus, kelle emakeeleks polnud inglise keel, ja ilmselt käis talle närvidele ka see kui ma alati tema kiirest kõnest aru ei saanud ja midagi üle küsisin, et kindel olla.

Nojah, ei saaks ka öelda, et mind poleks selleks ette valmistatud. Mulle räägiti sealsest kaadri voolavusest küll, aga ma mõtlesin, et võib-olla on jutud üle forseeritud. Nüüd aga näib, et ei olnudki. Ja jälle kord, on maskid eest võetud. Ma ei oleks uskunud, aga nii on.
Sõber tööjuurest nägi järgmise nadala graafikut, kus mind enam polnud. Küsides manageri käest, et miks, sai vaid vastuse, et "Yes... this is it!" Tuleb välja, et Sharonil õnnestus see mis ta soovis.
Nii uskumatu - ikkagi - et sa annad endast parima ja siis, ikkagi, tuleb välja, et sisuliselt mitte millegi pärast, on sulle nuga selga löödud. Ja ma ei osanud seda oodata, ausalt. Sest naeratused saatsid ju koguaeg. Isegi Sharon naeratas. Ja kui Kameron (pitsapoiss), mind vaikselt ette hakkas valmistama - noh rääkis, mis Sharonil on plaanis, tekitas see minus vastuolulisi tundeid. No loogiline - sest ka käitumine sealt poolt oli vastuoluline. Muidugi lisas õli tulle ka ühe vanema töötaja soov rohkem töötunde saada, mis ilmselt sai ka teiseks tõukeks.

Ma olin, õnneks, reageerimises ennatlik, sest tundsin ka ise midagi õhus juba pisut rohkem kui nädala jagu tagasi, seeparast hakkasin igaks juhuks otsima uut kohta juba varem. Asjad käisid kiiresti - ja nüüd olen tööl Car Spa Cafe's, eile oli esimene ametlik päev peale proovipäeva. Õppisin nii mõndagi. Aga siiski ei tahtnud ma täna sellele keskenduda. Vaid jätta oma blogis hüvasti Majos restoraniga.

Üllatused. Kuidas inimesed, kellest sa ei oska halbagi aimata, osutuvad maskikandjateks. Nagu väga paljud siin, tegelikult. Keep-smiling on üks väsitavamaid ja ebasiiramaid suhtlusviise üldse. Mitte iialgi ei öelda nii nagu asjad on, või nii nagu keegi tunneb, sisimas, päriselt. Jutus ja pilkudes on alati kõik korras. Mõnikord tundub, et kõik see mis on Päris, peab olema varjatud. Miks, ma ei tea.

Aga niisama ma seda asja ka jätta ei osanud. Ma küll mõtlesin, et viin Sharonile lilled ja ütlen, "Well done, congratulations!" - aga mõtlesin, siiski, et selline õelus ei vii kusagile.
Küll aga võtsin päris korralikult ette juhtkonna. Ilmselt lõi minus kella missioonitunne, et siin on praegu koht, kus saab juhtida tähelepanu olulistele asjadele - inimestest hoolimisele. Tahtsin teha kõik endast oleneva, et selline asi ei korduks tulevikus, mitte kellegagi. Nojah, maailma ma ei päästa, aga mul on tunne, et vähemalt mõtlema jäid nad küll.
Rääkisin omanikuga ja ütlesin talle, et mul on küll kahju, et pean lahkuma, aga kõige rohkem on mul kahju selle pärast, et ta polnud piisavalt mees mulle seda varem teatama. Sest lugu oli selline, et - enne minu viimast õhtut seal, ei öelnud keegi, et see on minu viimane õhtu. Minu õnn, et olin selleks ette valmistatud - nemad seda ei teadnud. Aga siiski - selliseid otsuseid ei tehta päevapealt, seega pidid nad otsustama juba vähemalt nädala jagu varem, et nüüd on nii. Nii siin juba on, et "hea" on see kes asju otse välja ei ütle. See, kes alati naeratab. Igatahes väljendasin ma oma sügavat pettumust öeldes, et see EI ole ilus viis hüvasti jätta. Pealegi, milline mälestus jääb niimoodi inimestele, kes sealt lahkuvad...? Ütlesin managerile ka, et kui nad oma mainet tahavad hoida, siis edaspidi mõelgu oma sammud enne läbi. Kõige rohkem muidugi jäi neid kummitama lause "I am truly dissapointed You were not man enough to tell me this to my face before!" Miks ma seda tean? Seda lauset korrati uskumatu ilme näol, ka siis kui mind seal enam ei olnud. Nojah ja lõppedeks... "Merry Christmas!" Sest mida enam oligi öelda.
Siiski kommenteerisid hiljem ka köögipoisid ülemusele, et see ei olnud ilus. Ja, et see oli tõepoolest väga nõrk viis hüvasti jätta. Ja, et see pole kunagi olnud kena kuidas nad inimesi siin vahetavad/ära saadavad. Kõike ei jõua ära trükkida, aga oluline on - et peale minu välja ütlemist, julgesid ka nemad oma arvamust avaldada. Ja väljendasid pettumust - ja mis peamine, olid siirad. Sest nad olid ka esitanud retoorilise küsimuse - miks nemadki peaksid olema kindlad, et see ei juhtu ka nendega homme. Miks üleüldse keegi seal peaks arvama, et nendest hoolitakse. Et nad võivad küll tööd teha - aga seni kuni pole tunnet taga, et see on koht kuhu sind alati tagasi oodatakse, ongi see vaid töö. Ja ongi vaid business. Ja et inimlikkuse ja hoolimise aspekt on vaid fassaad.
Igatahes oli Mahu päeval päris mitmeks tunniks restoranist ära läinud. Kuhu ja Miks, ei tea keegi. Ilmselt kuskile... iseendaga leppima.

Possum

Ta vahtis!!!


Possum likes me. Me likes Possum :P

Õhtul peale tööd vaikset tundi hipiterrassil nautides ja viimase ferry möödumist puude taga registreerides, kuulsin korraga, et keegi sahistab mu jalgade lähedal. Heitnud pilgu, kes see siis on, järgnesid sellele kiired vudivad sammud suunaga põõsaste poole. Küll aga oli huviline mõne aja pärast tagasi - ja sedakorda juba julgemal sammul. Ei kujuta ette mis talle huvi pakkus - ilmselt mu arvuti helendav ekraan. Võimalik ka, et tal tekkis küsimus, kes on see rahulik loom teki sees, keda tal ehmatada ei õnnestunud.
Igatahes ma olin hämmeldunud kuivõrd julge ta oli - päris pikalt vaatas mind ülevalt alla. Lõpuks aga otsustasin siiski tuppa minna sest ma ei saanud olla kindel mis on selle salapärase mehikese plaanid. Kuklakarvad ei usaldanud teda liiga pikaks enda seljatagust kiiritama jätta. Mul tekkis foobia, et ta varsti hüppab.
Tekk, muide, oli ümber mitte külma, vaid mingite imepisikeste putukate pärast, keda küll ei näe, kuid kes sind õhtuti söövad ja siis pärast oma käigust punnide näol jälje jätavad. Punnid küll kaovad järgmiseks päevaks, ent siiski on mugavam neid vältida. Ma ei oska öelda, mis selle nähtamatu nähtuse nimi on. Igatahes olen ma õppinud end selle eest hoidma.

Las kallab!!!

Pisut tuuline sünnipäev kõva vihmaga. Ookeani ääres


Valmib sünnipäevalõuna


Päevakangenale Arbuus-tordiga

Brissis oli vihmane. On see võimalik? Jah, on!

Kohalikud rääkisid sellest kui talveilmast - sellist asja pole varem olnud, et Detsembri kuus sajab vihma, puhub tuul ja on "kõigest" 20 kraadi. Meile oli see muidugi naljakas, sest 20 kraadi ja vihm tekitasid pigem hoopis koduse tunde. Ja võib-olla oligi aeg ka oma pikemaid riideid vahelduseks kanda. Rääkimata meie toredatest vihmavarjudest, mis viimastel päevadel linnapeal palju naeratusi esile kutsusid.

Kummaline on see, et kohalikud näisid sellesse suhtuvad kui tõelisesse "looduskatastroofi", või noh, vähemalt mõned, vähemalt kohvikute omanikud. On väga tavaliseks kujunemas asjaolu, et kui sajab, siis osad kohad lihtsalt suletakse, põhjenduseks "wet weather". Kui tobe saab veel olla?! Meil Eestis poleks ilmselt nende arusaamade järgi mis neil siin on, üldse mõtet kohvikuid avada. Õnneks aga ei kasutata seda (nõrka) põhjendust meie restoranis!

Laupäeval sain osa ühest suurest jõulupeost, kuhu mind kaasa kutsuti. Ikka veel tundub see niivõrd kontekstist välja rebitud - näha ehitud jõulupuid, kuulata jõuluteemalisi laule ning kuulda inimesi teineteisele ilusat jõuluaega soovimas - ja kõike seda siis kui väljas on tuntavalt Suvine ilm! Pidu oli märkimisväärt oma korralduse ja suusugususe poolest, ilmselt võttis sellest osa rohkem kui tuhat inimest. Broneeritud oli suur hall ning inimesi rohkem kui lugeda jaksasin. Atmosfäär oli kuigivõrd filmilik - ümmargused kümnekohalised lauad, nimelised istekohad, suitsune atmosfäär, mahe valgus, kõikidel laudadel küünlad, laval live-band, mängimas popp-jazzi. Mingi hetk avastasin end muigamast üsna kummalise asja ül; et ma ei ole mitte ühelgi peol nii palju insenere korraga tantsupõrandal näinud :)) Ilmselt veini viga. Minulegi oli üle hulga aja kogemuseks minna välja "dressed up" ja õhtumeigiga. Seda viimast ma üldiselt ei teegi, aga seekord juhtus nõnda, et meie majanaaber on just lõpetamas meigikooli, seega - ma lihtsalt, ütleme, lubasin tal enda peal praktiseerida. Peeglist, tõsi, küll pisut võõras nägu vastu vaatas. Aga vahelduseks on päris tore olla värviline!!! :)

Ja pühapäev!!! See oli meie Laura 25 sünnipäev!!!

Kuna ilmateade midagi lootustandvat ei lubanud, ei saanud me ka Laurale salaplaani küptsetada; vähemalt mitte nii nagu tahtsime. Niisiis lähtusime vaid sellest, et tuleb minna randa, sadagu või pussnuge!!! Noooo.... peaaegu nii läkski ;) Lihtsalt selle vahega, et õnneks leidsime oma sünnipäevapikniku pidamiseks toreda katuse-aluse laudade ja BBQ grilliga. Seega võib öelda, et me saime suisa ideaalse võimaluse nautida heitlikku ilma. Sellised grillikohad on siin tegelikult üsna populaarsed, neid võib leida nii parkidest kui ka rannaäärsetelt aladelt. Muide, mis veel teistmoodi - ma lihtsalt pean selle ära mainima, vabandust - mitte keegi mitte iialgi ei küsi siin tualettruumis käimise eest raha. Ja alati on need kohad olemas, ja peaaegu alati ka paberiga varustatud, ka randades. Ikka veel ei jõua ära imestada - et ei peagi münte välja käima. Ja samuti ei pea kohvikutes vett ostma - sest seda võib alati tasuta paluda, või on selleks suisa eraldi laud kust sa seda ise võtta saad.
Ühe sõbraga tegin eelmisel päeval valmis CD Eesti lauludega, sest oli plaan sünnipäevalapsele hommikul väike šokiteraapia teha ja "Valgete roosidega" päeva alustada. Hehee - ja see õnnestus! Valged roosid helis ja pildis ja päriselt!
Sünnipäevakingiks sai meie preili Kohvimeistri kursuse. Kuna merele minna ei saanud, ent kingiks pidi olema pigem kogemus kui asi, siis leidsime lahenduse selle valiku näol. Nii, et kui Laura peaks kunagi Eestisse tulema, siis teate kelle poole pöörduda kui kohvi isu peale tuleb. Hehe, ma ei jõua juba neljapäeva hommikut ära oodata!!! :)

Majo's

Pole ammu midagi kirja pannud.
Ja samas - kas Te üldse loete? :)

Igatahes - ma töötan Itaalia restoranis nüüd. Jah, algselt oli küll kaks kohta, ent olin sunnitud valima. Restoranitöö paraku on selline, et enamjaolt tahetakse sind samal ajal ning töö on pigem õhtuti ja nädalavahetusteti. Kuna Türgi restoranile ei sobinud, et ma end ka Itaalia omadega jagan, sundisid nad mind valima. Mõnes mõttes oli valik raske, sest nende restoranis oli palju toredat - näiteks käis kord nädalas kõhutantsija ja live-band, niisamuti tehti ka süüa elava tule peal. Teisest küljest jälle tahtsid nad, et oleksin 24/7 nende päralt - juhul kui mind peaks vaja minema. Ning ka graafikuid muutsid nad oma suva järgi, minuga eelnevalt konsulteerimata. Kuni selleni välja, et ühel hetkel pidin minema manageriga jutule - et vabandage, ma olen end selleks päevaks juba ära lubanud, ei ole võimalik. Mispeale tehtu suured silmad, et kuidas küll - sa pead olema koguaeg valmis tulema kui me ütleme. Ja siis pandigi fakti ette. Hehe - nojah - ja järgmisel päeval kui mult siis otsuse kohta küsiti, oli nende imestus oioi kui suur, et ma oma valiku hoopis teise koha kasuks otsustasin :) Need silmad ja see teeseldud ükskõiksus ei käinud omavahel kokku :D Aga noh - nemad sundisid mind valima, ja ma valisin. Ütlesid, et "It's your loss" - ja ma ütlesin, et "We will see" - kehitasin õlgu, naeratasin ja ... läinud ma olingi :)
Olen oma valikuga äärmiselt rahul. Tunnen, et mind hoitakse kui pereliiget. Täna tööle minnes nägin, et omanik oli nalja viluks kritseldanud meie restorani "Family tree". Ilmselt lähtus ta sellest, et kes kelle on tööle võtnud või kes keda soovitanud/intervjueerinud vms. Igatahes leidsin ma sealt, et mul on kaks isa :D Hehe... Ütleme siis nii, et mu isa nr 1 on restorani manager, kes abiellub Jaanuaris oma boyfriendiga (jah, jah... on küll), ning teine isa iirlasest baarman, kellel on äärmiselt must huumor :) Nii, et olengi nagu Pipi.
Eile oli meie restorani külastamas perekond, kes tulid õhtust sööma pereisa sünnipäeva puhul. Tahtsin väga mingi üllatuse teha, ent lihtsalt "Palju õnne" soovida, olnuks mage. Niisiis rääkisin ära manageri ning kauplesin sünnipäevalapsele välja tasuta jäätise. Serveerinud selle ilusasti ära, läksin ma laua juurde ja laulsin kõlavas Eesti keeles, üle restorani, sünnipäevalaulu! Haaaa kui üllatunud ja rõõmus ta oli! Teised muidugi ka :) Ma moe pärast siis ikka natuke punastasin ka, aga tore oli ikkagi! Ta muidugi küsis siis, et mis keel see selline on ja kus see Eesti asub... ja oli uhke oma esimese kuuldud eestikeelse laulu üle. Muide - ma pole vist kunagi ühe laulu eest nii palju teeninud - igatahes jätsid nad mulle pärast 20$ tippi :D

Kui Brisbane tulemise alguspäevadel rääkisin ootamatust jahedusest, siis nüüdseks pole sest enam jälgegi. Ma ei teagi millal viimati oma siit soetatud teksapükse kandsin. Üldiselt jäävad temperatuurid 30 kanti. Kohalikud on väga agarad kusjuures igasugu trennitamiste poolest - ma pole kohanud siiani kedagi, kes ei teeks mingit trenni või ei käiks jõusaalis. Liikumist hinnatakse ning füüsilisele väljanägemisele pannakse rõhku, nii näib. Nii on ka minul lihtsam oma jooksurütmiga jätkata - seega tossud on olnud pidevas kasutuses :) Aitäh, ozzid! Mis on aga teistmoodi on see, et enamik neist käivad jooksmas kas väga vara hommikul või siis õhtul kui päike juba loojunud on. Leidub ka minusuguseid hulle kes kuuma päiekst trotsides oma sammud mööda jõe äärset rada jooksurütmile suunavad, ent üldiselt nad sellist päikest siiski kardavad. Teine asi on muidugi ka see, mis on lihtsalt loogiline järeldus, et kontorirotid on sellel ajal tööl :) Mina aga ei hakka kohe kindlasti kell 6 tõusma selleks, et jooksma minna - arvestades, et olen eelmisel õhtul voodisse saanud kell 1-2. Siiski - kõige toredam asja juures on see, et - tõmbasin endale telefoni Raadio Elmar rakenduse. Jah, just! See meie Eesti vanainimeste raadiojaam. Avastasin poolkogemata, et neil selline asi nutitelefonidele olemas. Kogu programm jookseb otse :) Niisiis ongi juba tavaliseks muutumas nähtus, et jooksen mööda jõe äärt, päike kõrgel taevas, väljas 30 kraadi ning kõrvus Raadio Elmar, millest kostub "Õhus on Eestit...." - ja ma naeratan :) Kõige toredam oli see kui olin just tossud jalga saanud ja jooksma läinud kui keegi ööprogrammis kommenteeris, et "Ilmselt on teil väga hea põhjus selleks, et olete kell kolm öösel üleval...". Ma mõtlen, et oli küll hea põhjus. Teisel pool maakera tegemist küllaga :) Võibolla peaks neile kirjutama, neid tervitama ja mõne öise sooviloo tellima! :)

"Sest kui ühel on öö, siis teisel on päev!" (Indigolapsed)

A bit creepy

Selles oli putukas. Mis tast sai, on fantaasia vili.


Koduloomad :))

Ühel õhtul kui koju jõudsin, märkasin, et köögikapi uksel on suur ämblik. Selle asemel, et otsida midagi, millega ta teise ilma saata, hakkasin ma otsima hoopis fotokat, et teda jäädvustada. Olnud siis saanud mõned ülesvõtted, tundus olevat paras aeg aparaat käest panna ja otsida midagi, millega oma esialgne plaan lõpule viia. Kui kõik vajalik leitud, oli ainult ämmelgas see, kes nüüd kadunud oli! Järgmine kord vist tuleb ilmselt vastupidi teha - fotode tegemine viimaseks jätta =)

Putukaga oli veel isemoodi lugu. Hommikul jooksmast tulles ja aia ääres venitusharjutusi tehes märkasin äkki, et minu ees on väga kummaline nähtus - justkui tühjaks imetud putuka kest. See nähtus oli piisavalt hullumeelne, et sellest pilti teha ja siia üles panna. Rohkem rõvedusi katsun mitte siia üles riputada :)

Australian Zoo

Suur tükk kilpokonna


Kaelkirjak! :)))


Kroku


Magevee kilpkonn


Kaamelipoiss

Täna käisime Austraalia Zoo's, mis asub Brisbanest ca 1-1,5h autosõidu kaugusel. Jah jah, meil vedas küllaltki, sest ega me siis ise roolis ei olnud :) Käisime neljakesi väljasõidul, mis oli iseenessest väga tore ettevõtmine. Paras loomaaed on siin muidugi ka argipäeviti - näiteks jalutavad suured sisalikud muretult meie taga-aias, niisamuti metsikud kanad, possumid, iibised, igasugused troopilised linnud ja muud tegelased. Putukad muidugi on siin nii suured, et neile tuleb suisa tänaval teed anda :) No peaaegu.

Tagasi linna pidin mina kahjuks pisut varem tulema, sest töö nõudis pühapäeva õhtul kell kuus kohal olemist. Sõites Brisbane poole, tellisin tee äärsest kohvikust endale piparmündi tee. Teenindajad näisid olevat hämmeldunud, sest ilmselt ei telli keegi neilt tavaliselt teed (arvestades ilmaolusid), liiatigi veel piparmünti. Oodata tuli küll kauem kui harilikult, ent lõpuks tasus see end siiski ära. No aga - November ju ikkagi?! :)

Mäletan selgelt ühte hommikut eelmisest nädalast, mil tõusin ülesse ja kuidagi kummaline tunne oli sees - võibolla unisusest, ei tea. Igatahes teadsin, et täna on see päev, mil minu hommikune emotsioon sõltub ilmast. Ja nii nagu iga teinegi eestlane, olin ka mina sisimas valmis vihmaseks ja tuuliseks sügispäevaks - ikkagi November ju! Tõmmanud aga kardinad akna eest, tegi mulle mu ärkamist saatnud emotsioon hirmsasti nalja :) Queensland, Kuninganna osariik, on Austraalias ju kõige päikeselisem üldse! Vihmagi antakse vaid jao pärast. Olin tõesti rõõmus, puhtalt päikese enda pärast!

Toohey Forest Park

Ja see ei olnudki pettekujutelm, et leidsime külmaveekraani keset kuiva metsa!


Nagunii tahtsite meid juba ammu päriselt näha - nüüd siis saab :)

Toohey Forest Park is the largest forest park on the south side of Brisbane, within the city limits. It is located 11km south of Brisbane, covers approximately 260 hectares of open eucalypt forest and is home to more than 400 plants and animals. Toohey Forest is named after James Toohey, an Irishman who made his fortune during the Californian gold rush. The land belonged to his family till 1945 when Council acquired it. Toohey Forest is also home to many forest and woodland birds, two possum species, three species of glider, lizards, carpet pythons, frogs and at least three species of bat.

Seda siis kutsume me siin koduks :)

Alati kui koju jõuame, tervitab meid see päevinäinud autoromu. Oma värvides ja toreduses on ta lihtsalt nii meeleolukas, et patt olnuks teda mitte jäädvustada.


Vaade meie terrassilt ehk teisisõnu tagahoovist - võsa tagant paistab Brisbane jõgi.


Ja jälle teistpidi - jõe poolt maja poole. Kutsun seda "Hipipesaks". Ilmselt saate isegi aru, miks. Ja ometi hoolimata välisest ümbritsevast lohakusest on siin väga kodune.


Õhtupäike ja Brisbane jõgi.

Gold Coast

Täna nägime esimest korda ookeani :) Kui mitte arvestada seda, mis paistis rohkem kui kuu aega tagasi lennuki aknast. Brisbanest on Gold Coast ca 1,5h autosõidu kaugusel.


Ereda valguse käes mänglev sinakasroheline meri oma värvides oli tõepoolest lummav!


The Portuguese Man o' War (Physalia physalis), also known as bluebottle. Stings usually cause severe pain to humans, leaving whip-like, red welts on the skin that normally last 2 or 3 days after the initial sting, though the pain should subside after about an hour.
Õnneks jäävad minu teadmised sellest elukast vaid teooria tasandile :)

The Day!

Vau - ütlen ma selle peale!
Täna sain kõne Türgi restoranist, kus eile prooviõhtul käisin - manager küsis, et kuidas mulle nende juures meeldis ja kas jäin rahule. Muidugi! Live-muusika saatel, mahedat küünlavalgust täis restoranis, kus toitu elava tule peal küpsetatakse ja töötajad üksteist sõbralikult toetavad ja teineteist märkavad, ei saagi muud tunnet peale selle, et ma siin tahangi olla, tekkida! Salaja küsis üks kelner mu käest köögis, kas kannan kolme taldrikut - ütlesin, et ega ei kanna küll. Siis ta näitas mulle kuidas seda teha - ütles, et nii olevat paremad võimalused tööle saada. Mul oli siiras heameel nii sõbralikust vastuvõtust :) Kolme taldrikut mul tol õhtul kanda õnneks ei tulnudki, ent manager rõõmustas mind täna sellegipoolest hea uudiega, et olen arvatud nende tiimi :) Jipikajeeee!!!!
No ja olgugi, et mul oli täna prooviõhtu ka Itaalia restoranis, ei tundnud ma enam absoluudselt mingit pinget ning läksin sinna lihtsalt heas tujus - like go with the flow - kui ma juba lubanud olin siis heaküll. No ja mis välja tuli - õhtu lõppedes oli mul ka seal töö olemas! Nii, et nüüd ongi - kas teha valik või - olla kahe koha peal. Tuju on igatahes laeligi :) Ja laupäev võib tulla!
Mis on huvitav - ka Laura sai täna töö! Kusjuures - pool tundi enne väljaminekut taipasime siis arutada restorani nimede üle ning üllatus üllatus - ta sai tööle samasse restorani! Olgui öeldud, et Brisbanes on kaks sellenimelist restorani, ja kuidagi juhtus nüüd nii, et mina töötan ühes, tema teises :)

Ipswich

Mänguväljak Ipswichi pargis. Järjekordne tervitus kõikidele mudilastele! Tundub juba, et mänguväljakutega tutvumisest on saanud minu siinne väike hobi :) Tänud Tonile!

Kevad!!!


(Kunstigaleriis) "In Bed" By Ron Mueck (Australian-born, London-based). Antud töö on kuus meetrit pikk ning kujutab endast hiigelsuurt voodis lamavat keskealist naist. Töö on sedavõrd mõjus, et naise silmad on tehtud täpselt nii, et kui voodi kõrvalt vaadata, näib, nagu vaataks ta sulle sügavale silma sisse. Kergelt tekitas see isegi kõheda tunde, ilmselt selle pärast, et skulptuur näis tõepoolest väga ehe.

Käisime täna Ipswichis, külas Airil. Ipswich on Brisbanest tunniajase rongisõidu kaugusel ning transpordiühendus kahe linna vahel on küllaltki hea (rong käib suisa iga poole tunni tagant!). Linnake oli armas, meenutades vägagi Tartut. Hoopis rahulikum kui Briss, ja reeglina ei satu sinna ka eriti turiste. Käisime Kunstigaleriis ning tegime väikese jalutukäigu pargis ja linna peal. Kevad on ikka kõikjale jõudnud! Puud õitsevad, linnud sädistavad ja magusad lõhnad on õhus :)

Oma tööotsimisega oleme olnud üsna edukad - hoolimata arvukatest äraütlemistest ning üha enam reaalselt tajutavamaks muutuvat konkurentsi tunnetades oleme siiski saanud ka positiivset tagasisidet. Olgugi, et minu ettekandja koht Itaalia restoranis (ilmselgelt mõistetavatel põhjustel) vett vedama läks, ei saa ma öelda, et ka see kogemus oleks olnud halb. Tunnen, et minu oskus ennast esitleda ning tagasilöökidest üle olla, on märgatavalt kasvanud, niisamuti enesekindlus.
Hetkel olen nö ühe jalaga tööl ühe kohviku juures, kuhu mind paluti promo tegema. Tegemist on ühe West Endi kohvikuga, mis iseenesest on küll armas, ent asukoha mõttes mitte just kõige paremas kohas. Vahva lugu on muidugi see, et esialgu öeldi mulle sealt, et tööd ei ole - ent lõpuks, peale pooletunnist vestlust omanikuga, päädis asi sellega, et ta soovis mind ikkagi oma kohvikut promoma (tööülesanded oleksid siis umbes sellised, et mul tuleks püüda tänavalt võimalikke kliente; juhatada kliendid lauda; vajaduel olla ettekandja, teha flaiereid, teha promotööd internetis jne jne). Siiski - ma võtan seda asja vägagi ajutiselt, sest ta oli oma soovides küllaltki laialivalguv ning esialgne kokkulepe oli, et vaatame kuidas nädala ajaga läheb.

Mina aga samal ajal otsin seda õiget kohta ikka agaralt edasi. Homseks kutsuti mind prooviõhtule ühte South Banki restorani - ja kusjuures teisest kohast sai täpselt samal ajal kutse ka mu armas elukaaslane - nii, et saab näha :)
Nüüd olen juba kogemuse võrra targem ning tean mida oodata - mida siis ilmselt tasub võtta kui eelist. Aga vot riietuse suhtes dikteerivad nad küll kõvasti - näiteks pean ma kandma pikki musti pükse, kinniseid musti kingi ning eest nööbitavat kolmveerandvarrukatega triiksärki. Vot siis!

Singapuri vormelid

Oma piltides-videotes tuhlates avastasin, et olime ju Singapuris olles ka väikese videoklipi teinud sellest, mismoodi maailmaklassi autode mootorid mürisevad. Kuigi see on juba väikestviisi ajaloo prügikastis tuhnimine, tekkis tunne, et nalja võib ju ka teha =) Igatahes on näha, et rääkida polnud võimalik, veel vähem korralikke lauseid moodustada. Olid ainult mootorid, ja seda nii ehedal kujul, et soojale ilmale vaatamata tundsin, et kananahk on ihul!
Aga edaspidi - lähen siiski edasi Austraaliaga. Luban!

Lugu sellest kuidas me öösel palmioksaga koju jõudsime

Käisime eile õhtul vabaõhu-salsa-peol! Tuleb välja, et selline tore üritus toimub siin igal reedel. Rahvast oli omajagu ja tantsisid kõik - kes esimest korda, kes teist kuud, kes viiendat aastat :) Kõige selle juures oli tore, et tantsud algasid pisut peale kella kaheksat ning öörahu huvides lõpetati pidu kell 11. Et kui tahta, saanuks veel City Catiga (praam, mis sõidab mööda Brisbane jõge) kojugi tulla. Nii uskumatu kui see ka pole, jõudsime me eile tutvuda ka kahe prantsusmaalt pärit noormehega, kellest üks on Eestist (!) täielikus vaimustuses ning on käinud seal viimasel ajal suisa 2x aastas. Kusjuures eriti meeldivat talle meie valged lumerohked talved ning Hiiumaa vaiksed rannad. Vot siis seda väikest ja ümmargust maailma :)
Koju oli meil jalutada ligikaudu tund aega, aga see on pigem eelis kui miinus, sest kevadöös on nii palju mida koju kaasa võtta! Heale tujule, nähtule ja kogetule lisaks ka palmioks, mille ilmselt opossumid oma kevadiste kädinatega palmi küljest kogemata lahti olid kiskunud. Igatahes otsustasime meie, et palmioks tuleb võtta ühes ja see kodus vaasi panna!

Back@Brizzie

Ma ei teagi kust alustada. Tavaliselt öeldakse selle peale, et algusest. Ma alustan siis... Bundabergist.
See nädal põllul ja nende inimestega kellega oleme kohtunud, on olnud väga õpetlik, toonud endaga palju uusi kogemusi ning andnud aega järele mõtlemiseks.
See on suhteline, kas hinnata saadud kogemust heaks või halvaks. Ma pigem püüan positiivselt. See nädal on meid karastanud paljuski, ning muutnud kõvasti ettevaatlikumaks ja -nägelikumaks. Jah, me lahkusime Bundabergist. Põhjuseid oli mitu - nii elamistingimused kui ka töötasud ei olnud päris need, mis meile lubati. Positiivne on see, et jäime omadega "paati" - ehk teisiõnu teenisime raha, et maksta elamiskulud ning söök. Ent selline majandamine ei olnud meie arvates siiski jätkusuutlik ning me otsustasime võtta riski ja tulla tagasi Brisbane'i.
Tegelikult kui mõelda, tekitas kummalisi tundeid juba esimene õhtu kui sinna jõudsime. Majas kus ööbima pidime, oli meie jaoks vaid üks üheinimese voodi - ehkki oli teada, et tuleme kahekesi. Seega pidime teise voodi "ehitama" elutoa diivani patjadest. Meile lubati, et see olukord on ajutine, ent olukord kestis kolm päeva - seni kuni kaks inimest majast välja otsustasid kolida. Patjadega oli sama lugu - juba sinna minnes küsisime, kas peaksime need ise ostma - lubati, et kohapeal on kõik olemas, midagi pole vaja. Aga - ei olnud. Ei voodit ega patju. Ja kõige tipuks pandi meid magama sisuliselt verandale - läbi põranda nägime maja alla - ja ühel õhtul avastasin oma "voodi" kõrvalt väikese sialiku. Ma ei imesta, kui praktiliselt õues magada.
Hommikuti, nagu oli lubatud, pidi meid auto peale võtma ja põllule viima. Aga selle lühikese aja jooksul juhtus kahel korral, et vaatamata meie valmisolekule tööle minna, auto meile järgi ei tulnudki. Ühel juhul oli tegemist päris varahommikuse minemisega, mil olime valmis juba kell pool kuus; teisel juhul aga käisime küll hommikul põllul, ent kuna oli vihmane ilm lubati korraks koju riideid vahetama. Pärast aga - jälle - autot ei tulnud. Meie arupärimise peale, et kas meile tullakse järgi hiljem, vastati üsna lakooniliselt, et järelikult on meile vaba päev, sest hiljem enam inimestele ekstra järgi ei minda. Neil hetkedeil tundsin küll, et olen lihtsalt üks "number" paljude seas. Tahes tahtmata tekitas see tunde, et meil on küll töö, ent me ei saa olla kunagi kindlad, kas me seda tööd ka teha saame.
Töö iseenesest oli tore - saime veeta pikad päevad õues ning lõpmatuseni kirsstomatitega maiustada. Samuti loodust nautida ning enda kõrval uute inimestega tuttavaks saada. Küll aga - me ei ole vastu füüsilisele tööle, ent see seal oli tõepoolest isegi Austraalia mõistes üks madalamalt tasustatuid. Kõige tipuks ilmnes veel, et maja peremees otsustas hakata nõudma mingeid lisatasusid elektri ja vee eest, millest enne juttugi ei olnud. Selle lauluga me enam kaasa ei läinud ja nii oligi otsustatud. Liiga palju kummalisusi - ja see kõik kokku lihtsalt ei tekitanud tunnet, et peaksime jääma.
Mul on hea meel, et meie sõber Brisbanes ulatas meile kohe abikäe, lubades meil mõned päevad enda juures olla, täitsa niisama. Eks edasi vaatab kuidas saab - aga tunne on hea. Tõtt öelda kui me siia jõudsime, tundsime justkui oleks jõudnud tagasi koju. Ju siis oli vaja seda vahepealset kogemust, sel kindlasti olid omad õpetlikud eesmärgid. Nüüd on meil ka taktika kuidas tööd otsida, juba teada :)
Hea uudis on seegi - olgugi, et oleme tagasi alles teist päeva, kutsuti mind juba täna ühte Itaalia restorani prooviõhtule. Noh, minu miinus on see, et varasemaid kogemusi mul sellel alal ei ole, ent pluss jällegi see, et Millegipärast ma neile siiski silma jäin :) Lootusi ma kõrgeks ei ajaks, sest sinna tulevad proovipäevale ka need kel vastav kogemus olemas. Aga õhtu oli tore sellegipoolest! Isegi vaatamata sellele, et ma pool pudelit kallist veini lihtsalt kraanikausist alla kallasin, arvates, et kliendid on oma söömise lõpetanud. Tegelikult olid nad lagase laua koos tühjade taldrikute ja pooliku veinipudeliga lihtsalt korra omapäi jätnud ja laskisd mul arvata, et nad on lahkunud. Mul vajus süda saapasäärde kui nägin et nad tulid tagasi ja vein... oli juba läinud. Ega siin ei jäänudki muud üle kui aus olla ja vabandada. ja uued veiniklaasid tuua. Siiski - ma ei väsi kordamast - try and fail, but do not fail to try :)

Meie värvilised päevad

Tomatid väikese šokolaadiga. Vaheldust on vaja =)



Et kust siis saavad need kirsstomatid poodi?



Päikesetõus Bundabergi moodi.



Nii nad kasvavad ja korjatud saavad. Punased tomatid punase liiva peal.

Süleläps on tagasi!

Eile oli kummaline päev. Tõusime üles enne viite, nii nagu ikka, ja olime maja ees valmis pisut enne kella poolt kuute. Peale tunniajast ootamist terrassil otsustasime ülemusele sõnumi saata ja aru pärida, et kuhu on jäänud auto, mis meid peale pidi võtma ja põllule viima. Saanud lakoonilise vastuse, et kuna auto vastu ei tulnud, on meil vaba päev. Olime pehmelt öeldes solvunud. Aga nagu öeldakse, on iga halva asja juures ka midagi head. Mõne tunni pärast, kui meil olemine juba pisut toredam oli, sõitis maja ette auto ning juht, astudes autost välja, sammus otse meie ukse poole, suur pakk kaenlas. Oo kui tore see oli kui Laura hüüdis, et mu arvuti tuli! Olin tõepoolest väga, väga õnnelik - sest eks see mure ju natuke mind saatis koguaeg - et niimoodi masinat võõrasse linna, 400km kaugusele jätta ja inimesi lihtsalt usaldada. Aga siin see on :)

Kirsid tomatipõllul

Nonii, üle hulga aja saan jälle vajutada arvuti klahve :)

Ei, siiski pole see veel minu arvuti, mis mind siia ridadele tõi. Kuigi lootust on – sain eile kõne, et masin on parandatud ning saadetakse Bundabergi poole teele. Nüüd jääb üle vaid loota ja oodata, et see ka päriselt minuni jõuab. Kui jõuab siis väärib see kindlasti eraldi sissekannet koos pildiga :)

Töötame ühes kohalikus farmis, kus peamiselt korjame kirsstomateid, ent vahetevahel ka suvikõrvitsaid. Oleme ennast sellest heast kraamist juba üsna tomatiks söönud. Uskumatu, et ka sellest võib küllalt saada! Vahepeal tögamegi üksteist, kui kõht tühi, et – KUI tühi ta siis ikkagi on, kas ka nii tühi, et ka tomatid kõlbavad? :)

Kusjuures nali naljaks, aga vähemalt üks aasia tüdruk kellega koos elame, teeb endale tihti õhtuks toite, mis sisaldavad neidsamu kirsstomateid. Me aga tunneme siiski, et see on ikkagi nagu väikestviisi töö koju kaasa võtmine. Seega – tomatid jäägu põllule!

Tööle minekuks ärkame ülesse kell 4:50, et olla valmis kell 5:30, mil auto meid peale võtab ja põllu peale viib. Utoopiline küll, ent ka sellega harjub. Hommikud on hästi ilusad! Näeme päikese tõuse – sest ärkame vahetult enne seda, põhimõtteliselt pimedas, ning samal ajal kui oma hommikutoimetusi teeme, läheb iga minutiga üha valgemaks. Seega ukse peale jõudes ja autosse istudes on päike enamasti just äsjatõusnud. Ilusad algused päevadele.

Peale esimest koriluspäeva tõi peremees meid isiklikult koju, tagaistmel koos minuga veel kaks 5 kuust suurt koerakutsikat. Lisaks sellele, et olin päevatööst must kui murjam, olin koju jõudes ka veel karvane, ilane ja käpajälgi täis. Aga nalja ikka – ja nabani!

Mis aga tasudesse puutub siis vaikselt on hakanud tekkima arusaam, et ega siin kandis põllutööd just väga hästi tasustatud ei ole. Ka varem käinud on seda fakti kinnitanud. Jah, tõsi, mõned asiaadid, kes on kuid (mõnel juhul ka aastaid) harjutanud, teevad tõesti head korilustööd ning on kiired noppijad, aga no tõele au andes, ega nendega sammu pidada pole eriti kellelgi väga võimalik. Nende töötempo on lihtsalt utoopiline ja kui neid vaadata siis vahtima võibki jääda. Sest ei jõua ära imestada. Ei saa öelda, et me oleksime kõige aeglasemad korjajad, ent nii palju, et kõrvale panna, me samuti ei teeni. Kõik läheb olmekuludeks ära, seega oleme siin endamisi arutlemas, kuivõrd jätkusuutlik siiski selline farmitöö on. Vähemalt siin piirkonnas ja selles farmis. Esialgu muidugi oleme seal edasi, sest vähemalt püsime „paadis“ – st ei jookse omadega otseselt miinustesse. Kulud-tulud on tasakaalus. Aga ilmselt teeme siiski varsti uut uurimistööd, et mis ja kuidas edasi.

Kui oma masina kätte saan, panen kindlasti ka mõned pildid siia ja kirjutan pikemalt. Seniks aga – ruumi ja lendu fantaasiale! :)

Bundaberg

Lubasin eile endale, et teen tana postituse. Vahepeal aga juhtus nii palju, et peaaegu oleks jaanud tanagi kirjutamata. Nagu on naha, ei tule mul tana ka tapitahed valja. Hommikul, kui panin arvuti toole, avastasin oma suureks ehmatuseks, et ekraan on omadega taiesti labi. Kuna meid on toas kuus ja asjade paigutamisega riiulitele on olnud raskusi (ruumi vahesuse tottu), panin oma arvuti eile ohtul viimase asjana koti korvale porandale. Hommikuks aga, ilmselt, oli keegi sellele peale astunud. Ja nii lihtne ongi tehnikaga. Nyyd olen kolmesaja dollari vorra vaesem ning valusa kogemuse vorra rikkam. Niisiis tuli leida probleemile lahendus ning sellega oleme sisuliselt terve paeva tegelenudki. Arvuti andsin ara ning uus ekraan tellitakse Sydneyist. Asja juures on aga veel yks konks, nimelt lahkume homme Brisbanest. Ent kohti kus selliste muredega, nagu minu pisikesel tana oli, tegeldakse, ei pruugi olla enam nii lihtne teisest linnast leida. Yhesonaga tegin veel teisegi emotsionaalselt raske otsuse ja jatsin arvuti siia. Koht ja teenidajad olid usaldusvaarsed, seega ma olen enam kui kindel, et saan arvuti tagasi. Aga ikkagi - jatta see voorasse linna vooral maal - mul toesti on tunne nagu oleksin lapse ara andnud. Ja nyyd jaab yle ainult usaldada.

Aga natuke muud juttu ka. Tooga oleme nyyd nii kaugel, et pakkumisi oleme saanud rohkemgi kui oleme joudnud reageerida, mis on iseenesest tore :) Cv-de jagamine, naost nakku vestlused ja helistamised on kandnud vilja. Oma otsuse langetasime sisetundest lahtuvalt ning otsustasime liikuda Brisbanest edasi Bundabergi poole. Homme laheme rongi peale ning farmer kelle juurde toole laheme, lubas meile vastu tulla. Emasid paneb see muidugi muretsema, aga uskuge, ka meil on kohutunne ja intuitsioon :) Naiteks saime pakkumise ka Kununurrasse, mis on siit 6 paeva kaugusel kui autoga soita. Vahepeal otsisimegi reisikaaslasi, kelle ka leidsime, ent viimaksel hetkel otsustasime siiski, et see pole meie tee. Kindlasti on tore labi Austraalia korbete autoga soita ja muinasjutulist maastikku nautida, ent siiski tuleb selleks oma reisikaaslasi veidi rohkem tunda.
Pisut olen nukker, sest mu lapsuke jaab siia. Olgugi, et saan ta ilmselt nadala aja parast Bundabergis katte.

Siiski roomus olen ka, sest Bundaberg ootab! :)

Kohanemine

Nonii, tasapisi hakkan kohanema. Olen palju aega mutiaku visanud, internetis surfates ja tööportaale läbi kammides, cvisid saates ja apply'sid esitades. Nüüd, olles rohkem suhelnud ka teiste packpackerite ja kohalikega, on selgunud, et kogu see internetindus pole siin kuigivõrd teema üldse - sest kõik kes tööle on saanud, on saanud tänu sellele, et nad on lihtsalt ise sisse marssinud ja end tööle pakkunud. Oeh. Ma hakkan alles nüüd vaikselt aru saama miks inimesed mu pärast muret tundsind kui lahkusin. Niuks. Aga nüüd olen siin ja vaja on taktikat muuta. Täna käisin linnapeal ja astusin lihtsalt sisse kohtadesse, mis mulle sümpaatsed tundusid. Jätsin vist ligikaudu 15 cv-d maha. Homme on plaan hakata helistama lähimate linnade infolaudadesse ning ajama farmerite kontakte taga. Uhh. Imelik on olla selline "agressiivne". Väga mitte-eestlaslik ju. Aga jah, vaid face to face taktika toimib. Niisamuti, ilmselt, otse helistamine.
Ma tean, et minu probleem on see, et ma ei armasta muresid lähedastega jagada. Aga Laura ütles, et peaks. Sest siis on mure poole väiksem ja lahendus leiab ka tee :)
Et mis ma nüüd teen? Prindin veel natuke cv-sid välja =)

Koaalad ja kängurud

Eükalüptiuimas Queenslandi maskott. Muuseas - kuna koaalade arvukus Austraalias on märgatavalt vähenenud, on September kuulutatud koaalade kaitsmise kuuks.

Vaade terrassilt. Võiks ju olla tehtud ööpimeduses, aga eks saab siis pimedust ise juurde kruttida, kel fantaasia hea on :)

Hostel "SomeWhereToStay"


Känguruu - uhhuhhuu :)

Täna sajab siin vihma ja inimesed aevastavad. Minul on jahedad ainult varbad :)
Mis puutub pikkade pükste soetamisse siis see oli üks parimaid oste üle hulga aja. Olen nendega käinud alates hetkest, mil need minu omaks said.
Magada on ka natuke jahe - vähemalt alguses kui keha on väsinud ja tahaks hajumuspärase paksu teki alla varjuda. Siis pole muud kui et uneriiete peale dressikas, magamiskoti peale saunalina ja ongi valmis.
Jagame tuba veel 4 tüdrukuga. Omamoodi tore, teistpidi raske. Tore on kuulda erinevaid lugusid ja õhtuhärmaruses terrassivestlusi pidada. Teisalt aga tähendab see 4 võõra inimesega arvestamist - kes mis ajal magama läheb, kes mis ajal tõuseb. Põhimõtteliselt ongi vist nii, et koguaeg keegi kolistab :) Ainult kella kahest seitsmeni on enam-vähem kindlasti vaikus. Eks me peame mõtlema, mismoodi siis edasi.

Koaalasid ja kängurusid käisime vaatamas. Oi mis emotsioon! Kauaoodatud kohtumine ju :) Koaalat saime silitada selja pealt, ent kängurudel oli suisa võimalik kõrvu sügada, neile pai teha, süüa anda ja niisama patsutada. Vahvad sellid!
Öösel kui ma und ei saanud, tulin korraks terrassile, et värsket õhku hingata ja ööd vaadata. Mulle aga avens huvitav vaatepilt - maja kõrval olevate kaablite peal siblis mingi tsintsiljataoline elukas pika sabaga, ots valge. Meenutas võibolla mõningal määral ka rotti, ent ta tundus siiski olevat paksem, pehmem ja ümmargusem. Pilti kahjuks teha ei saanud - niisiis on vaja otsida ilmselt mingi aeg üles raamat "Austraalia loomariik" :) Mõne aja pärast nägin eemal veel ühte sellist. Vot siis ööelukaid!

Austraalia. Minu Austraalia :)

Siin! Ja päriselt!

Tundsin seesmist sooja põlemist juba Singapuris, kui olime just astunud Brisbane'i lennuki peale. Teadmine, et olen oma unistusest vaid seitsme tunni kaugusel, rõõmustas mind meeletult. Niivõrd, et tol ööl ma magada ei saanudki. Olgugi, et Quantas Airlines pakkus oma rikkalikus valikus erinevaid filme, muusikat, mänge jm, ei tundnud ma, et tahaksin lasta endasse midagi, mis püüaks katta mu seesmist kõdi. Mingi aeg, loomulikult, teesklesin ka mina magamist, ent ühel hetkel tundsin vastupandamatut soovi lülitada sisse eesolev ekraan ning olla ka visuaalselt näha seda, kus me maailmakaardil paikneme. Lennuk täis vaikust ja magavaid inimesi - ja me olime Uluru kohal! Olin rõõmus, väga, aga salaja :) See teadmine oli eriline.

Hostel kus me ööbime, asub kesklinnast pisut eemal jõe ääres künka peal. Istun hosteli kolmanda korruse terrassil, kust avaneb imeilus vaade üle jõe paistvale Brisbane'i kesklinnale. Pehmelt öeldes on see suisa ideaalne koht kus nautida vaikuses tuledesäras linnailu ning katuseservani ulatuvate palmilehtede sahinat. Linn läbi palmilehtede! Piisaks vaid käe väljasirutamisest ning mu näpppude vahele jääks tugevakiuline rohelus! Sain juba selgeks, et kaamerasilm seda ei haara. Sest pilt ei suuda mahutada endasse ööhämaruse võlu, valguse salapära ja palmilehtede vaikset sahinat selle taustal.

Siiski - väike atsihh käib asja juurde. Jah, õige, see ei olnud silmapete. Ma tunnen, et olen külmetanud. Arvasin oma naiivsuses, et Austraalia, tuntud kui kõrbekuningriik, võtab mind kohe oma embusesse ja mähib mind sooja, õigemini, suisa õrnalt kõrvetava kuuma sisse. Tegelikkuses aga tuli otsa vaadata sootuks teistsugusele kliimale. Temperatuur, vähemalt praegu, kõigub 20 kraadi ringis ning aeg-ajalt lööb tantsu ka tuul. See tähendab, et pikad püksid, mis jäid koju, ei peaks seal olma mitte. Niisiis saigi täna, peale päevotsa lühikestes pükstes ringi jalutamist selgeks, et vaja on investeerida pikkadesse pükstesse. Jah. Pikad püksid. Siin. Austraalias. Öeldakse ju, et kevad on petlik. Ja nagu ütles mulle kord mu ema - kui ei lõika mõistus, peab lõikama rahakott :-)

Arvestades kuivõrd pikk on olnud juba nüüdseks aeg, mil olen olnud üleval ilma magamata, pean end premeerima tõdemusega, et oleme ka palju jõudnud. Täna tegime näiteks väikese tutvuse linnaga, hankisime omale siinsed mobiilinumbrid (kusjuures määravaks, millise teenusepakkuja kasuks otsustame, sai juhuslik vestlus pangas järjekorras seistes), avasime pangakontod ning tegime ära avalduse Tax File numbri saamiseks. Sellega muidugi võib minna kuni kolm nädalat. Lugu on seda keerulisem, et enne Austraaliamandrile tulekut pole seda võimalik taotleda ja samas kui sul seda siin töötades ei ole, tuleb lihtsalt rohkem kui pool oma tuludest riigirahakotile annetada. Niisiis jääme ootama. Mõtlesime küll, et seda ei jõua, ent uudishimust lasime ometi silmad üle käia ka juba nii mõnelgi töökuulutusel.

Varbad külmetavad. Kuskilt nurga tagant jõuab mu ninna kellegi sigareti aroom. All hoovis istuvad seljakotirändurid laua taga ja räägivad mittemillestki. Tagahoovis käib sumin, mida ei ole võimalik sõnadeks eraldada. Seda kõike saadab mahe valgus öölampidelt, hajutatud valgus kardinate taga ja veel mõned pisemad lambid siin-seal ja eemal. Ilus on. Aga varbad - nüüd sooja!

Veel natuke Singapurist

Rahvuspargis. Loodus oma eheduses!


Selline nägi välja kesklinna hotelli esine kui toimus vormelite võidusõit.


Ahviemme koos oma lapsega. Nii nad kõndisid, ronisid ja hüppasid okstelt okstele.


Öine Singapur. Arhitektuuri saavutus! Kolmiktornid Marina Bay ääres.

Sõpra tunned hädas

Mänguväljakud

Kuna mänguväljakuid jäi minu tee peale juba täna, otsustasin kõiki mudilasi ka Singapuri mänguplatsidega tuttavaks teha. Siin nad siis on - keset parki ja dzunglit :) Liumägi (pilt nr 2) oli suisa mitu meetrit pikk!
Tervitused siinkohal Lottale, Tonile, Georgile, Robinile ja Norale :)

Singapuris

Esimesed sammud tundmatus.

Täna oli terve päev Singapuri päralt. Saime hulganisti toredaid kogemusi ning oleme ammutanud aendasse palju uut ja teistsugust.

Päevarütmiga harjumine võtab muidugi parasjagu aega. Ka öösel tundsin, et uni ei taha kohe kuidagi minu sõber olla. Palav, väga palav on koguaeg ja toas undab konditsioneer. Mina, kes ma olen harjunud Eestis enamuse ajast lahtise aknaga ning pigem jahedas (ja vaikses ruumis!) magama, pean ilmselgelt uue olukorraga ümber harjuma. Mida kiiremini seda parem.

Singapuri linnriik on iseenesest huvitav "nähtus", sest sellel, Hiiumaa suurusel maatükil, elab 5 miljonit inimest, kusjuures ehitisedki küündivad kesklinnas tohututesse kõrgustesse. Ja samas on siin linna keskel suured pargid vihmametsade taimestikuga. Ka huvitavatest loodushäältest siin juba puudust ei tule.

Külastasime täna Bukit Batok Nature ja Bukit Timah Nature Reserve parki. Kogu looduse väljapanek on siin ikka niii lopsakas ja mitmekesine! Algul nägime mitmeid silte kus paluti ahve mitte toita (et mitte liialt loodusesse sekkuda) ning mõtlesime endamisi, et kus need ahvid siis on. Vastuse sellele küsimusele saime mõne minuti pärast kui esimene isend meie juurde jalutas. Olime nähtust nii vaimustuses, et tahtsime ahvist kohe pilti teha. Tema aga, näinud, et panin oma koti maha, sammus otsustavalt mu koti juurde ning hakkas lahtise luku vahelt mu veepudelit välja sikutama. Olime tõeliselt üllatunud kuivõrd julged nad inimeste suhtes on! Muidugi lahkus see isend pisut solvununa, sest olgugi, et mul oli teda hea meel näha, tahtsin ma joogipudeli siiki endale hoida. Ahvike muidugi ei hoidnud oma emotsioone tagasi ja näitas mulle kähisedes hambaid. Hiljem kohtusime juba mitmete banaanisööjatega keda leidus kõikjal: puude otsas turnimas, oksalt-oksale hüppamas, turisti-punkti katusel kaklemas ning piirdeaia peal niisama kolamas.

Kahjuks ei pidanud fotoaparaadi aku nii kaua vastu, et oleksime saanud ka pildi sisaliku moodi isendist, kes meie silmamõõdu järgi osutus suisa poole meetri pikkuseks.

Hiljem linna poole sõites (sest neid utoopilisi ehitisi on ju vaja ikka oma silmaga kaeda!) käisime ära ka hiiglasliku hotelli- ja meelelahutuskeskuse Marina Bay Sand tornide juures. Tornide katuseid ühendab kolme jalgpalliväljaku suurune katuseterrass, kuhu mahuvad puud, põõsad, bassein ja baarid. Meie seda ei proovinud, ent huvitav on küll mängida mõttega mismoodi inimesed selles katuseservaga pea kohakuti olevas basseinivees sulistavad.

Olles siin, ei jäänud meistki puutumata Vormeli-võidusõit Singapuris. Pileteid meil sellele üritusele küll ei olnud, ent aia tagant kostuvad mootorihääled võtsid kananaha ihule ka kolmekümnele soojakraadile vaatamata. Mõeldud küll meestele, ent mõjub siiski ka naistele :)