Tasmaania, Port Arthur

Esialgse plaani kohaselt oli kavas võtta auto ja sellega laupäeval kusagile (mõtteis oli juba paar võimalikku sihtpunkti) minna. Broneeringu tühistasin aga viimasel minutil, mil reedel Hobartis ringi jalutades tabasin end tõdemuselt, et kordi toredam on minna kusagile koos tuuribussiga - kuulda lugusid, olla koos inimestega, näha nende maailmasid -  ja mitte muretseda kaardi lugemise või auto tagastamise kellaaja pärast. Nii oli asjade loomulik käik, osaliselt süüdi ka juhus, et järgmisel päeval valisin sihtpunktiks Port Arthuri.

 

 Pirate's Bay lookout. On the way

 

 Ilmaolud olid vahepeal üsna heitlikud.

 

Port Arthur on kunagine (19. saj.) süüdimõistetute asula. Põhjuseid, miks inimesi siia saadeti, on igasuguseid - enamasti oli tegemist üsna väikeste väärtegudega.

Sellel olid ka ilmselgelt omad põhjused miks neid siia saadeti - kinnipeetavad arendasid alguses välja kogu "vangala" ala, aidates ehitada haigla, kiriku ja muud abihooned. Edasi pandi nad tööle kingi valmistama, puitu töötlema - põhimõtteliselt mida iganes oli vaja majandudse ja heaolu edendamiseks. Tänaseks on selleks saanud üks tähtsamaid ajaloolisi piirkondi Austraalias. 2010 aastast alates on see ka UNESCO World Heritage listis.

 

Üks näide saatuslikuks osutunud "kuriteost"

 

 Tegelikult on aga Port Arthur niivõrd ilusas kohas, et raske on uskuda, et seal oli kunagi (sisuliselt) vangla. Tahes tahtmata tabasin end mõtteilt, et minul poleks selle vastu küll midagi kui mind maailma kõige ilusamas kohas vangis peetaks :)

 

Jõudsin üsna pea selgusele mis võis kunagisi kinnipeetavaid motiveerida edasi pürgima ja endast parimat andma.

- See siin on ju täielik teraapia-keskus!

Tasmaania

Hobart

Minu ammune salajane unistus on olnud minna Tasmaaniasse. Veebruaris, mil välja kolisin, vaatasin otsa segadusele endas ja olles veidi teadmatu tuleviku suhtes, otsustasin, et nüüd on aeg. Kuna teadsin, et puhkust ma enam rohkem välja võtta ei saa (seoses juulikuise Eestisse tulekuga), siis kasutasin ära siinse kalendri aprillikuist punast päeva (Anzac Day) - ja nii sai kokku kolm päeva koos nädalavahetusega. Kõik see sai teoks täpselt nädal peale Lihavõttepühi.

Võtsin tõesti viimast, sest minu lennuk väljus reede hommikul kell seitse - mis tähendab, et lennujaama minemise peale tuli mõtlema hakata juba kell neli hommikul. See on ilus, veidi sürreaalne aeg - veel pole nagu üleval, aga enam ei maga ka. Meditatiivne.

 

Ja kell kümme olin Hobartis! Ahh :)
Huvitav on, et kellakeeramist Brisbane ja Hobarti vahel ei olegi. Ehkki see on hoopis kaugemal kui on Sydney või Adelaide. Kõik jäi samaks, arvestada oli lihtne.

Ma ei olnud oma reisi detaile plaaninud peale selle, et oli teada kuupäevad millal lähen ja see kus ma ööbin. Ülejäänu pidi jääma koha peal otsustamiseks. Kuid kõik hakkas kuidagi kohe alguses väga hästi sujuma. Lennujaamast väljudes nägin pisikest bussi, mis oli mõeldud just nimelt minusugustele ilma auto ja transpordita reisijatele - see armas buss viis soovijad otse nende hostelitesse/hotellidesse - ja oli tunduvalt odavam kui takso. Vedamine missugune! Lennujaamast linna poole sõites ei lasknud Tasmaania oma iluga oodata - juba esimesed minutid olid lummavad. See oli nagu pai hingele - kinnitus sellele, et olen kohal.

 

 Need kes reisinud, teavad, et tuba siiski reeglina enne pärastlõunat kätte ei saa. Niisiis jätsin ma oma pisikese kohvrikese hostelisse ja asusin kohe linna peal ringi kolama. Ja mulle vaatas vastu lummav sügis! Tõesti, õhk oli karge ja puud värvilised. Ja kolmteist kraadi. Muidugi läks natuke aega harjumiseks - ja mulle tundus see esialgu isegi jahe, hoolimata, et kandsin mantlit. Mis te arvate, mis oli esimene asi mis ma tegin? Ostsin kindad muidugi! :)) Tasmanian made.

 

 Jalutuskäik viis mind Salamanca piirkonda, mis on ennekõike tuntud oma laupäeviti peetavate turupäevade poolest. Seal on palju kohaliku käsitöö poode, puuvilja market ja kohvikud.

 Salamancas tervitasin end ka Tasmaania lõhevõileivaga.

 

  Enne väljasõitu Port Arturisse otsustasin ära käia laupäevahommikusel Salamanca turul. Ohh seda kohalikku kargust ja värskust!

 

 Ilus on olla elus. Ja tunda maitseid, näha värve, olla kohal.

 

Turumeeleolu varahommikuses Hobartis

Easter Camping

Lihavõtte pühade ajal oli kalendri järgi suisa neli vaba päeva. Juba varakult, Märtsi alguses, organiseerisid sõbrad (peamiselt salsa kaudu) väikese "get away" puhkuse. Need kes said, läksid juba neljapäeval (ametlikult oli vaba alates reedest). Ööbiti telkides ja kõik toimus laagrielule kohaselt - toiduvalmistamine lõkke peal ja nappide pesemistvõimalustega. Kusjuures koht ise oli väga armas, telkimisala (avalik) oli metsa ja mere piiril. Seega hommikupäikese eest sai siiski varjuda puude alla. Kel aga soovi, võis end vabalt kaheminutilise jalutuskäigu järel randa jõudes varahommikuseks supluseks merre kasta.

 On the Way. 

Kolm tundi sõitmist läbi linna, maaliliste maastike ja metsade. Vahepeal telefonisignaaligi päris ära kaotades.

Telkida tohib siin mail ainult avalikel telkimisaladel ja selleks on vaja eelmevalt oma tulemisest teada anda (või siis koha pealt helistada ja pargivahile endast märku anda). Selle sildi järgi siin saime ära tunda, et tegemist on õige kohaga.

 Campground

 Nii nad seal on. Kõik leiavad Oma koha.

 Minu Maja kaheks ööks. Telgiga vedas, ostsin superpakkumisega ja kõige lihtsama telgivariandi - ruumi oli piisavalt magamiseks ja laiutamiseks. Soovitus siinkohal inimestele kes üksinda telgis ööbimist plaanivad: osta/võta kaasa ikka kaheinimese telk! Nii mahud ikka päriselt ära ja hea on olla. Ja kui on kaks inimest, siis kolmeinimese telk jne.

 Metsa ja mere piir. Vaade laagriplatsi poolt.

 Nii oldi päriselt. Laagrisegadus.

 Kusjuures! Täielik absoluutne ime minu jaoks. Võeti kaasa päikesepaneel ja sellega said akud laetud ja minikülmkapid töös hoitud.

 Andy - peasüüdlane ja organisaator.

Kokku oli inimesi kuskil kahekümne ringis. Ma kõigist portreesid ei pane :)

Ja nii aitas meid kõiki Austraalia Päike.

Mis on Kodu

Ja kus on kodu. Kus ON Kodu koht?

Ilmselt on see rohkem kui lihtsalt rida laulust enamikele meist.

Pildi autor on minu endine majanaaber, kes nüüdseks kolis välja. Tema jäädvustas selle mida me näeme igal õhtul. See paneb mindki rohkem juurdlema selle üle, et miks mitte pildistada ja jäädvustada tavalisi asju. Neid asju, mille sees sa oled igapäevaselt. Need sinu elu loo väikesed detailid. Tegelikult on ju ilus pilt. Igaõhtune vaade tänavale. Otse maja eest.

 Ja see on - 

Minu ajutine kodu. Või peaks ütlema, Kodu? Siin olen ma nüüd mõned kuud elanud ja kuni Eestisse tulekuni elan edasi. Seda mis saab siis kui tagasi tulen, näitab aeg. Tänava poolt ei olegi nii armas, aga maja sees ja taga on hoopis teine olemine - eelmisest postitusest saab vihjeid :) Minu tuba on vasakult teine - pildi pealt leiab ülesse valge Toyota kaudu, kel segadus.

Majanaabritega on aga tekkimas väga head suhted ja ma tunnen kuidas nad hoolivad. See on nagu selline omamoodi perekond - tihti armastatakse korraldada ka "dinner nighte". (umbes kahe-kolme nädala tagant), siis kõik teevad midagi, või teevad koos, ja me lihtsalt oleme. Märksõnaks "Tunne naabrit" :) Meid elab siin ühtekokku 10. Number näib suur, sest maja  kolmes toas elab kaks inimest, included landlord Dennis ja tema abikaasa Carmen.

Seda ei juhtu tihti, et olen kodus üksinda. Eelmisel pühapäeval aga just nii oli. Kunagi mäletan, et tegin blogipostituse kuidas ma kuulasin siin elmari raadiot. Pole seda rohkem kui aasta teinud, aga sel päeval mõtlesin, et ahh - see on nii äge ju! Lõunatada Elmaiga. Tekitas sellise Eesti Suve tunde ikka küll! Ainus naljakas osa oli siis kui tõsimeeli ilma kuulutati - seitse kraadi.
 See piklik asi pildil on "speaker"/kõlar mis mulle eesti keelt mängis.

 Kui kujutluspilt võimaldab, siis võib ka minu sinna kõndima mõelda. Teekond tööle.

Ja töölt tagasi.