Enne tormi
Pärast tormi
Vot sellised võivad olla Queenslandi ilmataadi tujud! Ega imaasjata ei öelda selle piirkonna kohta troopiline, ja seda, justnimelt troopilise ilma karmimat poolt saime me eile tunda. See mis toimus, oli ühtviisi imeline ja hirmus. Juba mitu päeva enne oli päikesepaiste vaheldunud tugevate vihmahoogude ja äikesega, ei olnud erandiks seegi pärastlõuna. Või siis - vähemalt ei pööranud keegi sellele valgusemängule taevas ohtu kujutavat pilku. Mulle on alati meeldinud vihm ja äike, seepärast piilun ma ikka alati võimaluse korral välja kui selliseid ilmasid kuumuse vahele kingituseks paotatakse. Tavaliselt ma seda ei tee küll, ent eile läksin rõdule fotoaparaadiga, et natuke äikesevihma filmida. Kuna me elame suhteliselt künka otsas, on seesuguseid ilmavaatlusi siit väga hea teha. Mõned sekundid filminud, hakkasin märkama, et vaateväli kaugusesse väheneb üha kiiremini ja muutub sekunditega piiratumaks. Hall mass tuleb lähemale. Ma teadsin, et see on vihm, aga oma naiivsuses ei osanud arvata, et selles nii palju jõudu on. Halli massi lähenedes muutus ka heli väga valjuks, ja kui see "hall" päris meie maja ees oli - siis - sain ma alles aru, et selle vihmaraju eest ei kaitse mind ka rõdu katus mitte. Tuule suund oli ülevalt-alla-alt-ülesse-vasakult-paremale-jatagasi. Panin kaamera kinni, mõtlesin, et jõuan veel tuppa, ent minu jaoks oli juba hilja - olin üleni märg. Rõdu ust avada oli väga raske - ja seda enda järel pärast kinni panna, veelgi raskem. Kuidagi see siiski õnnestus. Maja sees oli tunne, nagu miljon haamrit kukuksid katusele, välja eriti ei näinudki. Nojah, siis taipas David midagi, mida minu mõte kohe kinni ei võtnud - nägin teda jaki selga ja kapuutsi pähe tõmmanuna tekkidega välja jooksmas. Ja see oligi sekundite mäng, mil üsna kiiresti peale tema välja minemist hakkas sadama rahet. Mitte meie mõistes rahet, vaid ploomi suurusi kuulikesi. Ilmselt olid raheterad piirkonniti erinevad, sest tuttavate suust kuulsin sedagi, et mõnel pool oli vaid natuke ja väikselt tulnud. Eks need on asjad, mida kunagi ei tea, ei ennusta. Igatahes jooksis David rahe alt tuppa, kuigi, eks ta sai ka pihta. Ja ega sellega veel seiklus läbi polnud - siis hakkasime kõikvõimalikke rätikutega esiku ukse pragusid kinni katma ja sisse uhanud vett ära kuivatama. Kõlab küll uskumatuna, aga vesi suisa tuiskas ukse pragude vahelt sisse. Sealt kust vähegi sai, sealt tuli. Uks ise, oli tunda, et on tugeva tuule surve all.
Kui segamini pekstud ja kummuli keeratud aed välja arvata, siis tegelikult lõppes see torm meie jaoks ikkagi suhteliselt hästi. Autogi vajab (vaid) ülevärvimist. Täna olen mitmeid kordi kuulnud helikoptereid linna kohal lendamas, ilmselt uuritakse ülevalt, millist kahju torm kellelegi teinud on.
Oi jah, ja peale tormi nägin, et tahab tulla üks kõne teiselt poolt Austraaliat - kallilt Lauralt - kes meie ilmadega juba ilmselt kursis oli. Nii armas on tegelikult, et mõned inimesed ei viivita oma hoolimise välja näitamisega kohe sekunditki :) Paraku aga tegid liinid seda mida tahtsid ning, tagasi helistada ei olnud päris mitukümmend minutit üldse võimalik. Lõpuks hiljem saime ikka ühendust.
Kummaline tunne oli. Need asjad on alati nii kauged olnud, sest need toimuvad alati ju "kusagil mujal". Ja nüüd, kui ise selle sees oled, siis ongi tunne, et näe - see maailm on väike. Kui sa kunagi olid vaid info vastuvõtja ja kauge pealtvaataja, siis üks päev võid sa olla osaline. Eriti Murphyks kisub see siis kui sind saadab seejuures mõte: Minuga seda küll kunagi juhtuda ei saa.
Videot tormi tulemisest saab näha siin:
http://kngurumaal.shutterfly.com/videos/4
Köögitoimkond - vot nii koristame meie siin! Kõik teevad natuke - siis ei pea üks pärast liiga palju rabama. Pidu oli spontanne ja väga vahva - sõber Huy avaldas soovi enda juures suppi teha ja nädal varem hakkasid sõprade telefonid tasakesi helisema. Hea idee - kinkida asjade asemel kogemusi, ühiselt veedetud aega, maitseid, elamusi. Kas pole? :)
