Esimesed muljed

Heihopsti!
Ja tervitused Kängurumaalt!

Enesetunne võrreldes eelmise aasta tagasitulekuga on küllaltki teistsugune - millegi pärast on nii, et motivatsiooni on kuhjaga rohkem ja tööotsiminegi pole mitte ahistav kohustus vaid tundub pigem kui huvitav väljakutse. Muidugi pole see nagu tagasitulemine Eestisse - kevadel koju jõudes ootas mind tööintervjuu suisa järgmisel päeval. Samas - seda kõike juba ette teades ja arvesse võttes, et asju saab hakata ajama alles kohal olles ja et see võtab kõik aega, on päris rahullik olla. Või siis olen ma selles keskkonnas juba karastunud, ilmselt pole vale seegi.

Täna on päris tuuline ja ilm meenutab meie varajast Maikuud - siis kui päike särab ja on nii nii  kutsuv - aga kui välja lähed, saad aru, et ilmataat ja tuulepoiss teevad hoopis koos nalja. Sinu kulul. Öösel oli aken paokil ja hommikuks oli tuba üsna jahe, nii, et ninaots oli suisa külm. Ja no-hu-ne! Hommikune mee- ja sidruniga tee aitas väheke leevendust tuua - eriti veel kui leidsin endale mõnusa tuulevaikse koha taga-aias kuhu keegi "poistest" mind ninapidi vedama tulla ei osanud :)

Jaa, temperatuurid mängivad siin praegu veel kõvasti. Seda, milline ilm on järgmise päeva hommikul saadki sa teada siis kui see on käes. Noh, põhimõtteliselt ju nagu igal pool eks, kui norida. Aga siiski - ma räägin siin 10-15 kraadistest vahedest! Üleeile oli näiteks hommikul 24, täna oli 14 koos tuulega. Nii, et tundus, et on veelgi külmem kui tegelikult on. Aga no mis ma ikka - ma pole enam ammu pädev rääkimaks teemadel talv ja tema külmad :) Samas - ausalt - suured temperatuuride kõikumised ajavad keha ja tajud väga segadusse.

Brisbane'i lennujaama maandusin 6. augusti hommikul. Vaatamata Ameerika poolt tekitatud paanikale ei tundnud mina küll, et oleksin kuidagi ohus olnud. Teinekord on ilmselt parem vähem lugeda - sest mida vähem tead seda "kergem on lennata". Amsterdami lennujaamas tekkis küll  korraks olukord kus pidin üsna limiteeritud ajaga  leidma üles koha kus end järgmistele lendudele registreerida (millegipärast Estonian Air seda Eestis ei teinud) - ja muidugi ei leia ju inimene neid kohe üles kui aeg kuklasse hingab! Lõpuks sain selle tehtud mingi Etihadi koostööpartneri juures - ja kui ma esialgselt arvasin, et nad lihtsalt on vastutulelikud ja min aitavad siis tegelikult - see oligi see koht mida ma otsisin. No muidugi! Aga ma ütlen, tunduvalt lihtsam ja loogilisem on see asi minu arvates väljaspool ümberistumiste tsooni. Või siis oli lihtsalt minul see üks tuhandest juhustest mis olukorda lihtsalt teises valguses kirjeldavad.

Etihad aga jättis mulle kustumatult hea mulje! Väga sõbralik personal ja head toidud. Eriti lummas mind aga Araabia keele kõla - ja iga kord kui õhku tõusime, loeti nö teele asumise palvet. Seda küll ei tõlgitud, ent kostis rahustav araabiakeelne tekst koos pildiga pilvede sees olevast lennukist eesoleval ekraanil. 

Kohale jõudes oli südames väike muretukse - nimelt olin võtnud kaasa karbiga Eesti mustikaid. Jaa! Tean, et see pole lubatud. Aga ütleme nii, et ma rääkisin tollis kõigest muust kui mustikatest - käisin justkui kass ümber palava pudru. Ja nii uskumatu kui see ka pole - nad lasid  mu koti ilma läbi skänneerimata tollist läbi! Ma teadsin, et see võimalus on, aga see on imeväike. Aga et niimoodi õnn naeratas - see rõõmustas mind! Ja muidugi pani üllatuma kõiki teisigi kes päris mustikaid maitsta said! Siin müüdavaga pole lihtsalt meie mustikas võrreldav, selle pärast.

Jõudnud kohale, oli esimene minek otsejoones Gold Coastile. Davidil oli seal eriala konverents. Niisiis pakid auto peale ja kohe (uuesti) sõitu! Esimene päev möödus kui vati sees - faktiliselt sain aru, et olen kohal, aga tunnetusse see veel päriselt ei jõudnud. Järgmisel päeval suutsin magada suisa poole kaheni päeval, mis ausalt öeldes on minu elus esmakordne. Oli kummaline päev küll, sest juba kella viiest hakkas päike loojumise märke ilmutama. Nii see siinse talvega on. Öö ja päev on võrdlemisi ühepikkused. Võibolla siiski annab päevavalgust rohkem välja kui ööpimedust. Aga mitte palju.

Juhtus nii, et teen ka käesoleva programmi koos Brisbane'i kammerkooriga :) Kirjutasin dirigendile, et olen tagasi ja ennäe - kohe ka projektis kirjas. Täna on teine kooriproov. Jaaa... endiselt on see nagu sport. Ma pole ilmselt musikaalselt poole aastaga jõudnud üle oma varju hüpata :) Kuid siiski on see tore väljakutse mis nõuab kiiret reageerimist ja kohalolu. Just seda, mida aju (ja hääle) vormishoidmiseks vaja.

Eelmise nädala esmaspäeval, siis kui sain uuesti sinasõbraks internetiga, hakkasin ka uuesti tööd otsima. Praeguseks olen juba kahel intervjuul käinud ja eks näis, mis otsus tehakse. Mina olen rahulik, sest tunnen, et asjad liiguvad. Konkurs on muidugi suur igal pool - tehakse mitu päeva järjest intervjuusid ja siis enese jaoks parim valik. Loomulikult ei saa eeldada, et kohe näkkab - aga kes teab - äkki näkkab ka :) Igatahes nii kaua kuni midagi kindlat pole, ei lõpeta ma ka otsimist. Kui kõige muuga on nii (mida olen täheldanud korduvalt), et leiab see kes ei otsi - siis tööga on tõesti vastupidi. Nii nagu vanasõna ütleb - kes ikka otsib, see leiab.
Hotell oleks ka kindlasti võimalus (viidates faktile, et sealt lahkudes pakkusid nad võimaluse sinna soovi korral tagasi minna), aga tahaksin seekord panustada energiat rohkem erialase töö leidmisele. Liiatigi on soosivad ka praegused viisatingimused, mis ei nõua mult enam ühe töö peal maksimaalselt kuus kuud olemist.

Minu kohalik number, kui keegi soovib watsappida, sõnumeid saata või helistada, jäi samaks. Küll aga ei saa ma kahjuks eesti ja aussi numbrit korraga  sees hoida, ehkki ma ei andnud üles ka eesti kaarti. Niisiis see lihtsalt on.

G´Day, Mates! :)

 Esimese õhtu jalutuskäik

 Õhtune kauplemine rannapromenaadil (Gold Coast)

Põhimõtteliselt saaks siia öömaja puudumisel tähistaeva alla pikutama jääda :)

Enne äraminekut/ja tagasitulekut

Meie väike tore seltskond. See keda pole, teeb pilti :)

 Jalutuskäik randa. Nii nagu alati Tiina juures.

 Kui Eerika ajab selja sirgu ja mina seisan veidi viltu - siis oleme me põhimõtteliselt ühepikkused

 Koit ja tema tütred

Turnimise-ronimise ja kõõlumise rõõmud

Kallliiiiiiiii!!!

Mu kallid. Tänan Teid väga, et olete olemas. See spontaanne ärasaatmisõhtu Väänas oli väga armas. (Aitäh, Tiina, Rein ja Laura, et see võimalikuks sai!) Sealt oli palju kaasa võtta meile kõigile. Need olid ilusat hetked. Ja on ikka veel - sest need hetked on meie eluraamatutes nüüd sees - ja teatud mõttes muudab see need jälle uuesti olevikuliseks kui neile mõtleme. Eks me ju teatud mõttes iseenda eluhetkedest koosnemegi :)

Varsti katsun jälle hakata läbi blogi saatma pilt-tervitusi Lõuna-Risti alt. Et meie maailmad ikka ühenduses oleksid! Teie siis andke ikka endast ka märku, eksju! Kui postitate pilte või saadate kaarte, kirjutate meile või sõnumeid - see teeb alati südame soojaks. Siis muutuvad ka vahemaad väiksemaks. 

Üleüldse on see kilomeetrites disdantsi mõõtmine üks omaette teema. Mõnikord oled nende inimestega, kes sust kaugel, hoopis lähedasem kui nendega, kes justkui sinuga samas piirkonnas elavad. Nii, et siin on ikka veel Midagi kui ainult füüsiline kohalolu. Ilmselt see ongi mõte teineteisest. Mõte sellest, et oleme üksteisel olemas. See ongi see mis loeb!

Kallid ja kirjutamiseni!