Ja nii tuli kevad

'

Nii nagu algas põhjapool ekvaatorit sügis, tuli meile siin vastukaaluks kevad. Selle puhul külastasime pühapäeval lillefestivali Toowoombas, mis asub Brisbanest ca 130 km sõidu kaugusel sisemaa poole.

Toowomba sünniaastaks on nimetatud 1904, mis üldiselt linna vanust arvestades tähendab suhteliselt noort piirkonda. Oma 162 000 elanikuga peetakse seda linna suurimaks sisemaal.

 See oli nii ilus värvide mäng!

 Oli neidki kes võtsid osa aedade vahelisest võistlusest. Selline tore nurgake sümpatiseeris mind. Jah, olen süüdi, tähelepanu lilledelt läks seekord hoopis meeliköitvale aiamööblile.

Kulunud klassika. Aga ilus ikkagi. Alati.

Õhtupäike paistmas tulpide peale. Nüüdseks tean, et tulpe siin kasvatada on hullus. Mõni teeb seda aga sellegipoolest. See on paari-päeva ilu. Ja oh seda õnne kui seda nägema juhtud! (Tulbifännidele)

Jõudnud tagasi Brisbane'i, otsustasime Davidiga reisiväsimusest hoolimata salsaõhtu kasuks. Seal aga juhtus midagi natuke ootamatut. Nimelt oli välja kuulutatud tantsuvõistlus, kuhu võisid paarid end osalemiseks kirja panna kas siis eelnevalt või kohapeal registreerides. Millegipäras aga, otsustas õhtujuht, ühtlasi ka Davidi hea sõber, et teeb väikese šhokiteraapia ja kutsub temagi tantsupõrandale. Saanud muidugi ka juba rahvagi poolehoiu, polnud enam joosta kusagile. Ja nii mult käest haaratigi... tegelikkuses oli see aga väga ebamugav olukord, ennekõike minu jaoks. Tundsin, et see ei ole ilus niimoodi ettevalmistamata meid tantsupõrandale võistlema panna, pealegi, vastu meie tahtmist. Ja samas, ei olnudki enam pääsu kusagile, sest olukord oleks muutunud tobedaks kui oleksime keeldunud või sootuks ära läinud - sest kaasaelajad lihtsalt ei andnud teist võimalust. Niisiis avastasimegi end absoluudsel ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta keset tantsupõrandat, ümbritsetuna äraootavate nägudega plaksutavatest inimestest. Lisaks palavikulisele ebameeldivale tundele pandi enne esinemist veel mikrofon suu ette ja nõuti tutvustamist. Nojah. Ja kui siis lugu käima läks, oli ainus võimalus tantsida nii hästi ja nii toredasti nagu me oskasime. Ilmselt oli see meie vaikiv kokkulepe, et ükskõik mida me seal tantsupõrandal siis ka teeme, me jääme enesekindlaks, väljapeetuks ja - rõõmsaks. Peale tantsu tundsin end aga siiski piisavalt halvasti, et mitte jääda vaid hoopis otsejoones koju minna. Halb pealepressitud tunne oli peal, ja olin tegelikult šhokis ning pisut solvunudki ootamatust tähelepanust.

Järgmisel päeval saime aga sõnumi – sest olime ju eelmisel õhtul peale oma tantsu lahkunud - oh üllatust – meid premeeriti teise kohaga! Vot siis actionit ja ootamatusi tantsupõrandal.

Tasapisi

 Nüüd siis leidis endale raami ja koha esiku seinal ka meile väga armsaks saanud pilt Tallinna Vanalinnast. Suured tänud Ruthile, kes selle imeilusa kingitusega veel viimasel päeval enne tagasilendu meid üllatas!

 Nädalavahetuse toredad plussid - on aega tegeleda asjadega, mille jaoks muul ajal mahti pole. David kusjuures ei kasuta kunagi autopesulate teenuseid. Lihtsalt selle pärast, et ise tehtud töö on reeglina efektiivsem ning vähem kulukas.

Mõni aeg tagasi sain tööd Mt Ommaney Hotellis. Nagu pildiltki näha võib, on toad jaotatud "blokkide" kaupa, kus igas väikeses "majakeses" on üleval neli ja all sama palju tubasid. Tööle on kodu-ukse eest vaid seitse minutit jalutada!

Eelmisel nädalal käisin tervisekontrollis, mis on vaja läbida uue viisa jaoks. Kolme arsti silme all veetsin ühtekokku pisut üle tunni (väikeste ootepausidega), kes kontrollisid nii füüsilist, ent ilmselt ka vaimset tervist (mulle seda muidugi ütlemata. Järelduse tegin arsti ankeeti piiludes). Tulemused tulid kiiresti - minule adresseeritud paks ümbrik potsatas postkasti juba 3 päeva peale ülevaatust, ent oh seda üllatust kui avastasin, et ümbriku sees olevat teist(!) ümbrikut ma lahti teha ei võigi, vaid pean selle nii nagu see on, immigratsiooniametile esitama. Tuleb välja, et antud juhul mul polegi õigust teada saada, kas ma olen siis "parameetritele vastav" või mitte :) 

Vedas mul siiski, et kontroll sellel nädalal ei olnud. Ei tea mis mind tabas, ent hetkel olen päris voodis ja haige. Viimati tundsin end nõnda ilmselt poolteist-kaks aasat tagasi, kuna reeglina jään ma haigeks üldse väga harva - ent nüüd see juhtus. Imelik on veidi - et väljas nii ilus ilm koguaeg ja enesetunne on hall. Umbes nii nagu meil sügisel külmaga. Kui lükkan hommikul kardinad akna eest, ei lähe pilt justkui üldse loogiliselt kokku., sest tavaliselt on ju haigused ikka vihma ja tuulega koos käinud.
Harrastan siin väikestviisi kodumaist meditsiini - tükeldan küüslaugu küüsi ja segan meega. Äärmiselt halb maitse ja hingeõhk,  teadagi,  ent loodame, et annab tulemust. Siiski peab möönma, et suure magamise peale (eilne päev jäigi üsna vahele) on enesetunne pisut paremaks läinud. Või on need taevasse tekkinud pilved täna, mis mu olemist vähehaaval paremaks teevad. Igatahes olin ma pilvi nähes Rõõõmuuus!