Vaatan oma pisikest lapsukest ja mõtlen - kus küll on jõudnud tema alles käia! (Endal pole veel oskust sammugi astuda!). Kui palju ta on näinud ja kui paljusid inimesi on ta juba pannud endasse armuma! Oma lapselikul moel muidugi, süütu ilme ja avatud südamega. Ja samas on see piir nii õhkõrn... see et kas see on siis armas jälg, mis me oleme inimeste südametesse jätnud või on see hoopis... valu? Ma tahan väga loota ja loodangi, et need kes meie peale mõeldes südames sähvatust tunnevad, seda pigem armsaks peavad. Armastusega ongi keerulised lood. Ja mõnikord eriti keerulised. Meil siin ju ka, sest meiegi mõtleme nende peale kes meist on kaugel. Ent meie soov oleks, nii nagu ütles Noah issi, et mitte "heartbreaker" vaid "heartwarmer" olla. Hoidkem ikka südamed soojad ja heale avatud. Sest see, et me pole hetkel üksteise eludes füüsiliselt nähtavad, ei tähenda, et me seal ei eksisteeriks! Hoiame mõtet ja hoiame sidet.
Eesti-poiss Tallinna lennujaamas
Reisumees lennukis
Ja näed mahubki "kohvrisse"!
Noah on juba paaril korral ka skype vestlusi pidanud, nii oma Inglismaa (ja ainsa-) vanaema kui ka Pakistani sugulastega. See on nii tore-vahva kuidas ta ekraani uudistab, ja kui sealt siis tuttav nägu vastu vaatab, läheb tal suu naerule! Ma küll ei taha teda kasvatada liialt tehnikaks sõltuvaks, ent arvuti ja skype lihtsalt on meie peres natukene ehk teisel kohal. See on paratamatu kui ollakse nii kaugel üksteisest, sest ühendust on ju vaja hoida! Siis muutub tehnika sillaks meie kõigi vahel. Ja ma usun, et väga tähtis on, et see sild seal oleks.
Aga vot nii me tulime! Ja jõudsimegi kohale :)
13.04 õhtu
Pean tunnistama, et lendamine beebiga on üks paras väljakutse küll, erilist tähelepanu siinkohal võiksid pälvida turvaväravad! Kõigepealt tuleb ju kogu kupatus mis sul kaasas on, lindi peale saada - siis tuleb arvuti-fotokas-telefon eraldi välja tõsta. Pluss vöö ära võtta ja kingad. Arvanud,et olen kõik nüüd ilusasti ära teinud, tuli välja, et ka beebi tuleb kõhukotist välja võtta ja kõhukottki masinast läbi lasta! No heaküll. Aga kes ja kuidas need asjad kõik tagasi pärast paneb, eriti veel kui sul beebi käes on?! See olukord oli nii jabur et ma ei hakanud isegi kellegi ees vabandama, et mul nii kaua läheb! Üsna ruttu siiski sain aru et abi lihtsalt ON hädavajalik ja kiirema toimetamise huvides palusin (igas lennujaamas kus väravaid läbima pidime!) endale kõige sümpaatsemana tunduvat turvanaist Noah-d hoidma seni kuni ma asjadega jälle valmis saan. Saime hakkama! Kusjuures eranditult kõik turvatöötajad kes teda hoida said, muutusid kohe silmnähtavalt rõõmsamaks ja naeratasid! See on vahva mida üks pisike inimeselaps teha suudab, ise seda teadmatagi!
Esimesed kallid esimesel hommikul
Issi Noah ja Noah issi
Uudistamas ümbrust
(Esimene päev peale saabumist).
