Olen vist muutumas - või noh isegi rohkem ehk taaskohanemas iseendaga. See "väike vanainimene" minus, kes seal kusjuures alati (juba lapsest saati) olnud on, tunneb end järjest kodusemalt. Mitte selles võtmes KUS ma olen vaid pigem KUIDAS ma olen. Minu meelest parimad päevad ONGI need kus ei pea kusagile minema, last autosse toppima või shoppama või ei tea mida veel... kõige paremad päevad on täis aeglaselt kulgevaid hetki mis sööbivad mällu ja südamesse. Ma mõtlen selliseid hetki, mis ei ole elatud lihtsalt selle pärast, et risti kirja saada ja teistele lugusid rääkida - näiteks et "käisin seal ja tegin seda" - ma mõtlen selliseid hetki, millest nagu väga ei saagi rääkida, selliseid täiesti tavalisi erilisi hetki. Või eriliselt tavalisi - võtke kuidas soovite :)
Muidugi ei tasu nüüd ka meelega valesti aru saada - see ei tähenda sugugi, et ma ei naudiks väljas käimist või et ma ei naudi järve äärde jalutamist, pargis kiikumist või kokkusaamisi nendega, kes on mul siin olulised on. Ma rõhun pigem sellele, et mul ei ole nagu enam seda vajadust oma päevi täita "üritustega" või "väljasõitudega" või elamuste otsimisega väljaspool kodu. Mulle tõepoolest pakub hoopis uutmoodi elamust see kui ma näen Noah silmadest kuivõrd palju on temas avastamisrõõmu ja hetkes olemise võimet ja kuivõrd lihtsad ja tavalised asjad on tema jaoks erilised! See kui ta vaatab puulehti tuule käes liikumas ja tema suule tuleb juba puhtalt SELLEST naeratus, paneb mindki mõtlema, et mis seal siis õieti on... äkki see ongi elu ise? Äkki see on hoopis rohkem see mille pärast me silmi avame (või peaksime avama) kui et nendele lugudele, mis on ühiskonna poolt prestiižikaks tituleeritud ja millest pärast saab jutustada, et "vot käisin...". Millele sina oma silmad avad ja aja annad...? :) Ja ometi - ometi ma tean ja nõustun ka sellega, et ka muule võib ja tulebki avatud olla - aga lihtsalt - uhh.... kuidas seda nüüd öeldagi - ilmselt on inimesed erinevates eluetappides erinevas kokkupanekus ja see mis tundub ühele vähem oluline, on seda siiski teisele. Ja see pole ka sugugi halb, et nii on. Selle pärast ongi maailm värviline ja mitmekesine, sest meie oleme selles värvilised ja mitmekesised ja oma arenguteel erinevad. Vahepeal saame kokku ja siis jälle läheme natuke eemale - et jälle kokku saada!
Forest Lake
Muidugi ei ole kõik päevad, tunnid, tunded ja hetked vennad. Mõnikord on raske ka, ja mõnikord on väga raske. Ma üldiselt ei ole see kes välja räägib või probleemi üle kõigiga arutleb. Varasemas elus on suisa nii olnud, et olen kõik endale jätnud - aga saanud ka vitsad, et nii on päris ohtlik. Katsun nüüd rokem balansis olla ja rääkida. Rääkimine ei tähenda muidugi kõigile kuulutamist, aga tähendab näiteks kellegi usaldamist, kes sulle armas on. See tõesti toimib! Sest see, et jagatud mure on pool muret, tõesti on nii ja pole mitte ainult kõnekäänd. Oma õlal lihtsalt ei jaksa kõike kanda, ja ilmselt ei peagi. Selle pärast me üksteisel olemas olemegi. Rääkimine aitab tõesti iseendal pilti selgemaks saada ja ka lahendused tulevad seeläbi lähemale. See on tegelikult keeruline! - ja ometi nii lihtne. Inimesed - rääkige, jagage, olge ausad ja avatud. Naer ja pisarad on mõlemad elu osad.
Eriti näitab seda mulle mu väike Noah, kes suudab ühe elupäevaga nii
palju emotsioone ja näoilmeid välja tuua, et tundub suisa uskumatu
kuidas see kõik temasse ära mahub! Aga mahub! Ja ta on täiesti elav
näide sellest, et see päike (mida me kutsume naeratuseks!), on alati
seal ja tuleb lõpuks alati välja! :)
Väike päike!
Huvitav mäng neil pilvedel seal päikesega...
Meie koduke
Kusjuures! Olen endale üllatuseks avastanud kokkamise võlud. Tõesti - ma
EI ole varem sellest nii suurt naudingut tundnud kui nüüd. See on alati
olnud pigem selline nagu, noh - hambapesu näiteks - sa lihtsalt teed
seda, sest muudmoodi ei saa. Aga nüüd ma katsetan, proovin, testin uusi
asju, tunnen huvi, elan kaasa, lähen emotsiooniga sisse... ja minu arust
on nii lahe kui siis miskit vahvat välja kukub! Ja eriti meeldib mulle
kui see Kamrani naeratama paneb :)
Possum!
Ja lõpetuseks see vahva pilt veidi segaduses possumist! Tegelikult olin mina ilmselt samavõrd segaduses ja nõutu nagu temagi. Kuna me mõnikord istume rõdul kolmekesi (me armastame seda terrassina kasutada!), siis on meil olemas ka selline paks tekk, mida me istumise alla paneme. Millegi pärast aga jäi tekk ööseks välja ja kui ma seda järgmisel hommikul sisse hakkasin tõstma, puges teki alt välja ei keegi muu kui segaduses Possum! Loomake oli vist leidnud, et tekike on mugav ja soe ja selle võiks nüüd omale koduks teha - ja kui mitte päris koduks, siis ajutiseks öömajaks ometi! Tema segadus pidi olema tõesti suur, sest tükk aega ta isegi ei liigutanud end eriti. Paigal püsis ta suisa nii kaua, et jõudsin teisest toas telefoni tuua ja pildigi klõpsata!
