Aeg lendab - seda kogen üha tihemini. Minu
kojumineku/tuleku ootusärevus hakkas endast märku andma juba vähemalt kuu aega
tagasi – ja siin ma olen. Ühtäkki - Omade juures. Kaua oodatud ilusad hetked.
Minu armas Juuli.
Eriti armas on see, et ka minu töökaaslased
elasid minu tulekule väga kaasa. Vahepeal tundus, et nende uudishimu ja rõõm on
suisa sama suur kui minu oma. Armsad tegelased :)
Minu väljasõit Brisbanest ei kujunenud aga nii
sujuvaks kui võinuks eeldada. Peale koti ära andmist ja turvaväravate/passikontrolli
läbimist teadsin, et mul on veel pool tundi aega pardale minekuni. Ostsin
kohvi, et viimaseid hetki nautida, ise samas mõeldes, et võinuks ju veidi varemgi
tulla… siin on toredaid poode! Ma ei ole muidu shoppaja, aga hoopis teine teema
on kingitused! Reisimine ja kingitused - need on minu kaks “lapsukest” :)
Ja siis tuligi uudis – minu lend on edasi
lükatud viis tundi. VIIS tundi!!! Esialgu lõi see täiesti pahviks, sest seda
oli ootamatult palju. Põhjenduseks toodi probleemid kütusetangi või paagiga –
ja hädavajalik osa mis tuli välja vahetada, oli vaja kohale tuua Sydneyst.
(Vahemaa Brisbanei ja Sydney vahel on ca 1000km). Niisiis pandi lennuk
sealtpoolt teele - ja meie ülesanne oli õppida kannatlikkust.
Muidugi
olin ma veidi ärevil, ent teadsin ka tõsiasja, et nagunii oli minu kahe lennu
vahe (Hong Kong – Helsinki) 7h. Viis tundi Brisbanes ootamist tähendas sisuliselt
vaid ooteaja vähendamist Hong Kongi lennujaamas. Kui ainult…
Kui ainult asjad oleksid nii lihtsad. Kaks
tundi on minimaalne aeg nii suurtes lennujaamades ümberistumist teha. Ja isegi
kui minul see õnnestub, siis tegelikult on veel ju ka pagas mis vajab õigel
ajal õigesse kohta ümbersuunamist. Samuti ei saanud ka kindel olla, et esialgu
välja hõigatud viis tundi pikemaks ei veni. Õnneks ei veninud ja jõudsin
kõikidele lendudele ilusti. Suures Hong Kongi lennujaamas sulasid kaks tundi
kiiresti.
Aga viis tundi Brissi lennujaamas osutusid
oodatust toredamaks! Järsku tekkis mul piisavalt aega, et rahulikult ringi käia
ja inimesi vaadata, poodidesse piiluda ja lihtsalt olla. Jalutasin lennujaama
risti põiki läbi ja ennäe – kohtusin Dušaniga! Dušan on poiss minu rühmast
(kelle ema poolne suguvõsa on Serbiast) – ka nemad olid teel Euroopa poole! Ma
teadsin küll, et nad on minemas, aga et me kohtume – selle välistasime juba
mõned päevad varem, sest lennuajad olid teised. Nüüd aga kus minu lennuplaanid ümber
mängiti, sai võimalikuks ka meie kohtumine. See oli ootamatu ja väga rõõmus
hetk! Tegime pilti, naersime, kallistasime ja soovisime üksteisele ilusat
reisi. Soojad hetked.
Qantase poolt said reisijad kompensatsiooniks
lõunavaucherid. Mida aga aeg edasi, seda enam sain aru, et ma ilmselt ei
lunasta oma lõunavaucherit (sest hommikune lennujaamakohvi ja mustikamuffin
tegid ikka veel kõhus toredasti pai). Mõtlesin siis, et annan selle lihtsalt
kellelegi ära. Siis juhtus aga (jälle!) midagi toredat. Kohtusin poemüüjaga
kelle käest olin enne ostnud mõned toredad kingitused – ja mõtlesin, et annan
vaucheri talle kuna olin nagunii varsti lennukile minemas. Tema aga ei jätnud
seda asja niisama – vaid viis mind hoopis kokku oma kolleegiga. Ehkki ma
pidanuks vaucheri lunastama kohvikus, sättisid need toredad naised asjad nii,
et sain omale hoopis ühe suure koaala (lisaks)! :) Enne olin ma just ühe sellise
ostnud – ja nüüd sain teise veel! Küll oli vahva nende toredate suurte
koaalakarudega reisida – kohevad ja paksud nagu nad on, lasid mul kogu tee
shopahoolikuna paista :) Tore on aga see, et nüüd saavad hoopis kaks tegelast
koaalade näol õnnelikuks! ;)
Kallistamisteni!
