Detsembrikuu

Mitte just märkamatult, ent ometi kiiresti, on möödunud need kolm kuud mille pärast ma enne veidi meelt heitsin. Nüüd on aga kõik korras ja võib öelda, et olen ühe pulga peal kõikide teiste kohalikega tööõiguste, tervisekindlustuse ja paljude muude asjade osas. Muidugi ei laiene mulle veel kõik kodaniku hüved, ent enamuses siiski. Ja leian, et see on hästi. No lõpuks ometi saab käia ka arsti juures ilma, et maksaksid konsultatsiooni eest 60 dollarit. Nüüd lihtsalt lähed kui vaja ja ongi korras. Ka Noah sai üle hulga aja kaalutud-mõõdetud. Nii võib end suisa kodusemalt tundmagi hakata, ehkki teoreetiliselt ma olengi ju "kodus" - aga on vahe sees, mismoodi sa end ka suuremas plaanis tunned, eks. Muidugi võiksin ma siinkohal ka paljudesse muudesse detailidesse laskude, ent ma hetkel valin mitte.

Detsember on kummaline kuu. Iga päev on selline tunne nagu kohe homme oleksid jõulud! Jõululaulud, jõuluostud, inimestel on jõulumeeleolu (kust nad küll selle said niisuguse päikesega?!) ja ka vestlusesse imbub kindlasti korra ka teema sellest, mida tehakse jõulude ajal.

Ma üldiselt ei lähe nende hullustega kaasa ja pean neid pigem ogaruseks - AGA - mõningad pakkumised toidupoodides on küll väga tervitatavad. Siis ma ütlen küll vaikselt Jõuluvanale aitäh :) 

Meid on Jõuludeks kutsutud Kamrani vennanaise Kylie vanemate juurde, kuhu tulevad veel Kylie vennad oma naiste ja lastega. Inimesi saab olema palju ja eks näis mismoodi see kõik välja kukub. Ma pole vist kunagi veetnud Jõule - esiteks - inimestega kellest pooli ma ei tunne, ja teiseks - nii suures seltskonnas. See on üks küsimärk minu jaoks kindlasti - et mismoodi saab see olema. Mismoodi inimesed sobivad ja mismoodi nad üksteisest hoolivad. Kuidas ja kas on lahendatud kultuuride väikesed erinevused ning kas üldine meeleolu saab olema vaba. Eks ma kindlasti sellest kõigest ka kirjutan siis kui Jõulud möödas,

Üleüldse on see kultuuride - ja usuline erinevus - üks huvitav teema. Ma pole aga veel otsustanud kuivõrd ma laskun detailidesse sellest kirjutades. Kindlasti aga võin öelda, et see on rikastav, maailmapilti avardav ja isiklikus arengus tohutult edasiviiv. Aga muidugi kaasnevad sellega ka teatud dilemmad, pinged, ootused ja ka võimalikud möödarääkimised või mõistmised. Minu igapäevaelu on vaid osaliselt mugavustsoonis. See tähendab seda, et vaid osaliselt suudan ma end tunda vabana. Teine osa minus esitab koguaeg küsimusi ja on vahel veidi ärev. Eiei, mitte, et ma oleks ohustatud, vaid lihtsalt teadmises mismoodi teevad teised, ja mismoodi olen harjunud mina. Kuidas neid asju siiski kokku viia, on kohati üks kõva kunst ma ütlen. 

Aga rääkides ka muust -

tuleval nädalal lähen ma tagasi tööle. Esialgu puhkuse asendajaks õpetajale kes ära sõidab. Jah, siin on veidi teine süsteem - koolivaheaegadel on lasteaiad JA algkoolid küll lahti kuid õppeprogramm on pigem mänguline. Lasteaiad-algkoolid on kinni vaid 2 nädalat pärast jõule, ent ei kata kogu õpetajatele mõeldud puhkust. Seega alalõpmata on vaja leida kusagil kvalifitseeritud asendajaid, mis omakorda annab ka paljudele neile, kel pole soovi end pideva tööga siduda, võimaluse ikkagi ühte jalga ukse vahel hoida. Minu soov on muidugi pigem ikkagi leida töös järjepidevus ja rutiin, aga eks see kõik loksub ka Detsembrikuus paika. Küllap saavad asjad ka uue aasta suhtes rohkem selgeks lähinädalalil. Muuseas! Tuletan siinkohal meelde, et kooliaasta algab Austraalias Jaanuarist! Just. Jaanuarist, mitte Septembrist. Seega Detsember on üks pidusid täis kuu - kellel koolilõpetamised, kellel Jõulupeod, kellel natuke seda ja teist. Ja kellel lisaks kõigele muule ka veel sünnipäev vaja maha pidada! Hihhii - jah - sinna kuulume meiegi! Hetkel oleme just arutamas, et mis me siis teeme ja kuidas. Aga eks sellest saab jälle Noah blogist hiljem lugeda, :)

Raamatuid tasub pidada! - Ehk Great Australian Wildlife!

Great Australian Wildlife!

Indeed.

Et miks on hea raamatuid kodus hoida? Ma kohe räägin!

Täna öösel vastu hommikut sain ma shoki. Ma pole küll reeglina nende killast kes verest välja löövad kuid - teinekord sa ilmselt lihtsalt ei allu iseenda kontrollile. Ja taha sa seda või mitte - sa oled seal kus sa oled, sellisena nagu sa oled. Ja ainult head mõtted ning veidike aega aitavad. 

Olin last tagasi tema voodisse tõstmas kui märkasin seina peal ämblikku. Ja see polnud väike! Pimedas toas oli see üks hirmutavamaid asju millega kohtuda - pimedas on üleüldse asjad kuidagi võimendatud!

Aga tõesti - pimedas sa näed vaid süsimusta ämbliku kujutist seinal ja sul pole aimugi millise isendiga on tegu. Olgugi, et see oli helepruuni värvi kui tule põlema panin, ei muutnud see enam minu jaoks palju. Ehkki teadvuses oli mingisugune kergenduse noot, et - noh et polnudki must ja karvane! 

Tundsin, et mu käed hakkasid surisema ja jalad ei taha kanda, aga ma ei saanud ka last maha panna ja ei saanud ka ämblikku silmist lasta! Äratasin Kamrani ja andsin talle alguses lapse - ta ei saanud aru mis on lahti kuid ma ei saanud justnagu sõnagi suust. See oli nii kummaline. Suutmatalauset ehitada, läksin ja haarasin raamatu ning asetasin selle voodile. Selleks ajaks jõudsin siiski Kamranile ka öelda, mis lahti on. Võtsin lapse (ma istusin siis maas) ning Kamran võttis raamatu. Mina osutasin küll seinale, et selleks ajaks kui Kamran seinale lähenes, jõudis "külaline" juba põrandale vudida. Suur oli aga minu kergendus kui ämblik kõigele vaatamata raamatu all oma lõpu leidis!

Mina aga pidin veel mõnda aega istuma. Õnneks Noah-poiss oli ülivarajasele hommikutunnile vaatamata heas tujus ja suutis üllatavalt toredasti end ülal pidada. Ohh aitäh teile mu poisid!

Ehkki ajaga suurem shokk möödus, jäi see tunne minusse siiski alles. Ja samas mõistsin, et kõige enam kardame me neid asju, millest me midagi ei tea. Niisis - täna õppisin ma ämblikke tundma! Mitte, et see oleks mul lemmikhobi või et see oleks kuidagi nauditav - ei! Aga mingisuguse enesekindluse saab sellest küll. Identifitseerisin ämbliku, see oli Huntsman. Annan ka lingi juhuks kui keegi piiluda tahab. http://www.spiders.com.au/huntsman-spider.html

Õnneks pole tegu mürgise ämblikuga, ehkki kui hammustab, pidi tunda olema. Noh noh...

Ma lähtun ka ämbliku-psühholoogiast ET - nemad kardavad tegelikult ju meid samamoodi kui meie neid. Lihtsalt - nad teinekord eksivad kodudesse.

Tegin endale ka selgeks mismoodi on võimalik ämblikke eemale peletada. Ja oh üllatust! Leidsin päris mitu lahendust. Võtta kass oleks kindlasti mu ema soovitus :) Google ütles sama! Siiski - ka muid lahendusi on. Nimelt piparmündi õli pidavat neile väga vastumeelt olema, niisamuti valge äädikas. Loomulikult ostsin ma kõik vajaliku ning nüüdseks lõhnavad magamistoad piparmündiselt! Ilmselt vaatan ma veel edasi ja otsin, ehk on veel variante. Mulle küll meeldib piparmünt, ent ma ei ole kindel kas see just magamistuppa sobib ja kas ma selles pidevalt olla tahan. SIISKI - kui mõelda valikule kas piparmünt või ämblikud - noh - eks võite isegi arvata mille ma valin! Usun, et nii mõni teinegi teeks sama. Tänane lahendus on igatahes see, vaatame, mis edaspidi saab.

Ämblikust mul (õnneks!) pilti pole - küll aga jäädvustasin illustratsiooniks kutsumata külaliste peletamiseks mõeldud vahendid.

Byron Bay

 Esimese aastapäeva tähistamise jätkuks sõitsime järgneval esmaspäeval Byron Baysse. Vaid kahetunnise sõidu kaugusel oled juba teises osariigis - mõelda vaid! 

Muidugi pole elu vaid lust ja lillepidu - nii nagu helesinistelt piltidel näha ja ekslikult arvata võib - seda, usun, teate ikka ise ka. Aga samas kui ta seda mingitel päevadel ka siiski kõigele vaatamata on - siis tasub sellest ka mälestus luua ja pilti teha, eksju! Sest see annab jõuvarusid jälle teistsugusteks hetkedeks. 

 Perepilti meil naljalt ei juhtu! Aga üks tore kohalik oli nõus meid välja aitama!

Ilus oli see sinise mäng.

 Koos kaasatehtud brokkoli-kõrvitsa quiche maitses lõunaks imehea!

Muide, oma ööbimispaiga bukkisime läbi Airbnb - vedas väga - sest leidsime toreda koha täiesti metsa sees!

 Meie majutuspaiga köögiaken

 Vot selline kuudike oli meil metsas. Olen täielik fänn! See maksis meile vähem kui öö hotellis :)

 Lake Ainsworth. 

Noah pistis oma jalakesed teepuu järve. Seda kutsutakse niimoodi, sest ümber järve kasvavad teepuud, mis eritavad õli järve vette. Selles ujumine pidavat väga kasulik olema! Tõepoolest - ka nahk tundub teistmoodi - pehme ja toidetud.

 Käsikäes ja käsi käes

 Liiv, tuul, vesi - need on kõige toredamad sõbrad lapsele!

Eriti kui seda kõike saab avastada turvaliselt - näiteks koos issiga!

 No ja muidugi mõnikord me ka kukume! Liiva sisse pikali oli aga esimene kord! Toreda soengu sai veel pealekauba! :D

Minult on küsitud, et millsied need kalkunid, kes siin jube tavalised on ja enam vähem igal pool vabalt ringi liiguvad, õigupoolest välja näevad. Vot sellised näevadki! Meil on oma kodutänavas ka paar sellist püsikalkunit, kes hüppavad hoovist hoovi. Pigem nad elavadki rohkem äärelinnade rajoonides, kesklinnas pole ma neid veel kohanud. Samas nad on sellised näpsajad ka - ma näiteks panin omale poti sisse rohelist kasvama, lootuses, et saab mõne aja pärast ka oma maitsetaimede mekki - aga võta näpust - kalkun arvas vist, et itsutasin tema jaoks! Igatahes ta kaevas mul need üles! Tundub, et kui tahta maitsetaimi istutada, peab mõtlema midagi kavalamat välja. Neid kas siis võrguga kaitsma või kusagile kõrgemale paigutama (mõnega ma nii tegingki - panin lihtsalt aknalauale). Kolmas variant on siis ilmselt kui elad täitsa omas majas ja aiaaugud ja kõrgused on su oma kohendada. Teadupärast see lind ei lenda ja hüpata suudab ta ka vaid piiratud kõrgusele. Samas suudab ta ka läbi pugeda värava alt ja kiiresti joosta. 

Nagu me teame, ei ole olukorrad ka nii väga must-valged kui algselt võib paista, seepärast toon välja ka asja toredama poole - vähemalt lapse seisukohalt - sest kui meil see meie külakalkun külas käib, siis Noah on küll väga elevil ja vaatab huviga! :) Enamasti lõppeb asi sellega, et ta hakkab kalkuni poole kiiresti roomama, suures õhinas, kuniks kalkun ise lõpuks otsustab naabrite aiaposti otsa hüpata ja edasi liikuda.

Õppisime kaamerat kasutama ja saime lõpuks hakkama ka iseenda pildistamisega! Tunnistan, et ma ei olnud seda lihtsat asja endale varem selgeks teinud. Mõelda vaid, nii tegelikult - kui palju toredaid asju, vahendeid ja programme on meieigapäevases kasutuses - ja me lihtsalt kas ei tea nende olemasolust, ei oska neid kasutada või oleme liiga mugavad, et asja endale selgeks teha. Igatahes - veelkord - we live, we learn :) Ja õnneks on iga päev meie uus võimalus! Igas asjas.

2. September

 Ja ongi aasta täis saanud! 

Tähistasime oma esimest aastapäeva ühise restorani külastusega. No muidugi, pigem oli see mõeldud rohkem ikka meile kahele, ent kuna meid on teadupärast kokku kolm, tuli ka Noah mängu kaasata. Meie plaan nägi ette, et veedame kolmekesi enne õhtusööki South Bankil toredasti aega ning siis jalutame Noah magama. Plaan töötas. Peaaegu.

... sest muidugi on see ju ka parasjagu Murphy seadus, et kui sa tahad, et laps magaks, siis ta saab justnagu õhust kätte, et miskit on toimumas ja - miks peaks tema tahtma sellest ilma jääda, eksole! 

Ei saa süüdistada ka - sest õhtuvalguses South Banki park oma tulede ilus on tõepoolest lummav ja pakub palju meelepärast vaatamist ka lapsele. Niisiis lasime Noahl olla, roomata ja noh - kuna ta kohe nautis mõlema vanemaga korraga koos olemist siis - siis käis asja juurde ka parasjagu nalja ja naeru. Lõpuks saime tibu siiski tund aega pärast ootuspärast (loe: tavapärast) magamisaega unele.

 Murul oli hea tatsata

Peab kiituseks ütlema, et kui Noah viimaks magama jäi, andis ta meile aega kohe mitmeks tunniks!

(Väike lambuke ongi pildi all vasakus nurgas, oma vankrikeses ilusasti magamas)

Kannatlikkuse kool

Väike guru!

Ohh seda õpetajat!

Seda kannatlikkuse, meelekindluse, andeksandmise, armastuse ja hoolimise kooli.

Me kõik õpime, meil on kõigil õpetajad ja on neidki, kes õpivad meilt. 

Aga tavalisematest asjadest ka. Näiteks elu paradoksidest, vasturääkivustest ja leppimisest. Paar nädalat tagasi sain tööpakkumise - alustada Septembris uuesti seal samas Montessori lasteaias kus ma varem töötasin! See oli jube armas uudis ja hea pakkumine, arvestades veel ajsaolu, et ka tööajad sobisid kohe nii hästi, et neid andis Kamraniga klapitada nõnda, et Noah hoidmine oleks saanud ka jagatud vaid meie kahe vahel. Paratamatus ilmnes aga siis kui sain ühel hommikul tõuke (justnagu eikusagilt...) viia end detailsemalt kurssi Aussie immigratsiooni seadustega. Minu (halvaks) üllatuseks ilmnes, et kahjuks ei saa ma järgmised kolm kuud nii ehk naa töötada - see pole lihtsalt lubatud. Mäletan, et veel paar aastat tagasi oli seadustes selle asjaga teistmoodi, aga ju siis nüüd on immigratsiooni poliitikat karmistatud - ja mis jääb üle minulgi muud kui sellega lihtsalt leppida. Ja leida üles oma rõõm sellele vaatamata. Muidugi ma olin pettunud ja muidugi olin ma kurb - ja ometi sain ma justkui ajapikendust sellele, et olla koos oma pisikese ilmaime, Noahga. Praegu lohutab mind meie Eestlaste lemmiknali küll - et ega töö jänes pole.. no pole jah, ja ütleme siis, et ka kolm kuud ju möödub tegelikult kiiresti! Ma ei arvestanud sellega, tõsi, aga nüüd tuleb lihtsalt ümber arvestada. Elu ongi see mis juhtub peale seda kui sa midagi plaanid...

"Väike vanainimene"

Olen vist muutumas - või noh isegi rohkem ehk taaskohanemas iseendaga. See "väike vanainimene" minus, kes seal kusjuures alati (juba lapsest saati) olnud on, tunneb end järjest kodusemalt. Mitte selles võtmes KUS ma olen vaid pigem KUIDAS ma olen. Minu meelest parimad päevad ONGI need kus ei pea kusagile minema, last autosse toppima või shoppama või ei tea mida veel... kõige paremad päevad on täis aeglaselt kulgevaid hetki mis sööbivad mällu ja südamesse. Ma mõtlen selliseid hetki, mis ei ole elatud lihtsalt selle pärast, et risti kirja saada ja teistele lugusid rääkida - näiteks et "käisin seal ja tegin seda" - ma mõtlen selliseid hetki, millest nagu väga ei saagi rääkida, selliseid täiesti tavalisi erilisi hetki. Või eriliselt tavalisi - võtke kuidas soovite :)

Muidugi ei tasu nüüd ka meelega valesti aru saada - see ei tähenda sugugi, et ma ei naudiks väljas käimist või et ma ei naudi järve äärde jalutamist, pargis kiikumist või kokkusaamisi nendega, kes on mul siin olulised on. Ma rõhun pigem sellele, et mul ei ole nagu enam seda vajadust oma päevi täita "üritustega" või "väljasõitudega" või elamuste otsimisega väljaspool kodu. Mulle tõepoolest pakub hoopis uutmoodi elamust see kui ma näen Noah silmadest kuivõrd palju on temas avastamisrõõmu ja hetkes olemise võimet ja kuivõrd lihtsad ja tavalised asjad on tema jaoks erilised! See kui ta vaatab puulehti tuule käes liikumas ja tema suule tuleb juba puhtalt SELLEST naeratus, paneb mindki mõtlema, et mis seal siis õieti on... äkki see ongi elu ise? Äkki see on hoopis rohkem see mille pärast me silmi avame (või peaksime avama) kui et nendele lugudele, mis on ühiskonna poolt prestiižikaks tituleeritud ja millest pärast saab jutustada, et "vot käisin...". Millele sina oma silmad avad ja aja annad...? :) Ja ometi - ometi ma tean ja nõustun ka sellega, et ka muule võib ja tulebki avatud olla - aga lihtsalt - uhh.... kuidas seda nüüd öeldagi - ilmselt on inimesed erinevates eluetappides erinevas kokkupanekus ja see mis tundub ühele vähem oluline, on seda siiski teisele. Ja see pole ka sugugi halb, et nii on. Selle pärast ongi maailm värviline ja mitmekesine, sest meie oleme selles värvilised ja mitmekesised ja oma arenguteel erinevad. Vahepeal saame kokku ja siis jälle läheme natuke eemale - et jälle kokku saada!

 

Forest Lake

 

Muidugi ei ole kõik päevad, tunnid, tunded ja hetked vennad. Mõnikord on raske ka, ja mõnikord on väga raske. Ma üldiselt ei ole see kes välja räägib või probleemi üle kõigiga arutleb. Varasemas elus on suisa nii olnud, et olen kõik endale jätnud - aga saanud ka vitsad, et nii on päris ohtlik. Katsun nüüd rokem balansis olla ja rääkida. Rääkimine ei tähenda muidugi kõigile kuulutamist, aga tähendab näiteks kellegi usaldamist, kes sulle armas on. See tõesti toimib! Sest see, et jagatud mure on pool muret, tõesti on nii ja pole mitte ainult kõnekäänd. Oma õlal lihtsalt ei jaksa kõike kanda, ja ilmselt ei peagi. Selle pärast me üksteisel olemas olemegi. Rääkimine aitab tõesti iseendal pilti selgemaks saada ja ka lahendused tulevad seeläbi lähemale. See on tegelikult keeruline! - ja ometi nii lihtne. Inimesed - rääkige, jagage, olge ausad ja avatud. Naer ja pisarad on mõlemad elu osad.

Eriti näitab seda mulle mu väike Noah, kes suudab ühe elupäevaga nii palju emotsioone ja näoilmeid välja tuua, et tundub suisa uskumatu kuidas see kõik temasse ära mahub! Aga mahub! Ja ta on täiesti elav näide sellest, et see päike (mida me kutsume naeratuseks!), on alati seal ja tuleb lõpuks alati välja! :)

 Väike päike!

 Huvitav mäng neil pilvedel seal päikesega...

 Meie koduke

Kusjuures! Olen endale üllatuseks avastanud kokkamise võlud. Tõesti - ma EI ole varem sellest nii suurt naudingut tundnud kui nüüd. See on alati olnud pigem selline nagu, noh - hambapesu näiteks - sa lihtsalt teed seda, sest muudmoodi ei saa. Aga nüüd ma katsetan, proovin, testin uusi asju, tunnen huvi, elan kaasa, lähen emotsiooniga sisse... ja minu arust on nii lahe kui siis miskit vahvat välja kukub! Ja eriti meeldib mulle kui see Kamrani naeratama paneb :)

Possum!

Ja lõpetuseks see vahva pilt veidi segaduses possumist! Tegelikult olin mina ilmselt samavõrd segaduses ja nõutu nagu temagi. Kuna me mõnikord istume rõdul kolmekesi (me armastame seda terrassina kasutada!), siis on meil olemas ka selline paks tekk, mida me istumise alla paneme. Millegi pärast aga jäi tekk ööseks välja ja kui ma seda järgmisel hommikul sisse hakkasin tõstma, puges teki alt välja ei keegi muu kui segaduses Possum! Loomake oli vist leidnud, et tekike on mugav ja soe ja selle võiks nüüd omale koduks teha - ja kui mitte päris koduks, siis ajutiseks öömajaks ometi! Tema segadus pidi olema tõesti suur, sest tükk aega ta isegi ei liigutanud end eriti. Paigal püsis ta suisa nii kaua, et jõudsin teisest toas telefoni tuua ja pildigi klõpsata!

Kohtumised

 Esimeseks külaliseks juhtus olema minu endine töökaaslane Ms Rose, kes on ühtlasi ka Noah Austraalia-ristiema! Oli vahva pärastlõuna ning me kõik tundsime rõõmu (taas-)kohtumise üle!

 No mõnel lihtsalt ongi naeratus kõrvuni koguaeg! :)

 Käisime mu sõbranna Jenniferi poja Marty sünnipäeval, kes sai 1-aastaseks! Sünnipäev toimus pargis ning oli piraadi-teemaline. Siin siis minu piraadid!

 Sünnipäevalised. Siinkohal tasub ära märkida, et kui teemapidusid tehakse, siis külalised kusjuures riietuvadKI vastavalt! Jenniferilgi oli kõik üsna detailideni välja planeeritud ja tehtud. Einoh kift ka omamoodi - seegi ju tegelikult kunst! Kaduv kunst.

 Mina ja Jennifer. Nagu näha siis jäin ma piraatlusele veidi alla!

See eest oli kift teisi vaadata!

Meie esimene Aussie-perefoto!

Tere Austraalia!

Vaatan oma pisikest lapsukest ja mõtlen - kus küll on jõudnud tema alles käia! (Endal pole veel oskust sammugi astuda!). Kui palju ta on näinud ja kui paljusid inimesi on ta juba pannud endasse armuma! Oma lapselikul moel muidugi, süütu ilme ja avatud südamega. Ja samas on see piir nii õhkõrn... see et kas see on siis armas jälg, mis me oleme inimeste südametesse jätnud või on see hoopis... valu? Ma tahan väga loota ja loodangi, et need kes meie peale mõeldes südames sähvatust tunnevad, seda pigem armsaks peavad. Armastusega ongi keerulised lood. Ja mõnikord eriti keerulised. Meil siin ju ka, sest meiegi mõtleme nende peale kes meist on kaugel. Ent meie soov oleks, nii nagu ütles Noah issi, et mitte "heartbreaker" vaid "heartwarmer" olla. Hoidkem ikka südamed soojad ja heale avatud. Sest see, et me pole hetkel üksteise eludes füüsiliselt nähtavad, ei tähenda, et me seal ei eksisteeriks! Hoiame mõtet ja hoiame sidet.

 Eesti-poiss Tallinna lennujaamas

Reisumees lennukis

Ja näed mahubki "kohvrisse"!

Noah on juba paaril korral ka skype vestlusi pidanud, nii oma Inglismaa (ja ainsa-) vanaema kui ka Pakistani sugulastega. See on nii tore-vahva kuidas ta ekraani uudistab, ja kui sealt siis tuttav nägu vastu vaatab, läheb tal suu naerule! Ma küll ei taha teda kasvatada liialt tehnikaks sõltuvaks, ent arvuti ja skype lihtsalt on meie peres natukene ehk teisel kohal. See on paratamatu kui ollakse nii kaugel üksteisest, sest ühendust on ju vaja hoida! Siis muutub tehnika sillaks meie kõigi vahel. Ja ma usun, et väga tähtis on, et see sild seal oleks.

Aga vot nii me tulime! Ja jõudsimegi kohale :)

13.04 õhtu

Pean tunnistama, et lendamine beebiga on üks paras väljakutse küll, erilist tähelepanu siinkohal võiksid pälvida turvaväravad! Kõigepealt tuleb ju kogu kupatus mis sul kaasas on, lindi peale saada - siis tuleb arvuti-fotokas-telefon eraldi välja tõsta. Pluss vöö ära võtta ja kingad. Arvanud,et olen kõik nüüd ilusasti ära teinud, tuli välja, et ka beebi tuleb kõhukotist välja võtta ja kõhukottki masinast läbi lasta! No heaküll. Aga kes ja kuidas need asjad kõik tagasi pärast paneb, eriti veel kui sul beebi käes on?! See olukord oli nii jabur et ma ei hakanud isegi kellegi ees vabandama, et mul nii kaua läheb! Üsna ruttu siiski sain aru et abi lihtsalt ON hädavajalik ja kiirema toimetamise huvides palusin (igas lennujaamas kus väravaid läbima pidime!) endale kõige sümpaatsemana tunduvat turvanaist Noah-d hoidma seni kuni ma asjadega jälle valmis saan. Saime hakkama! Kusjuures eranditult kõik turvatöötajad kes teda hoida said, muutusid kohe silmnähtavalt rõõmsamaks ja naeratasid! See on vahva mida üks pisike inimeselaps teha suudab, ise seda teadmatagi!

 Esimesed kallid esimesel hommikul

 Issi Noah ja Noah issi

Uudistamas ümbrust

(Esimene päev peale saabumist).