Heihopsti!
Tulen nüüd jälle korraks siia, et oma lootusetult pikale veninud blogipausile lõpp teha. Kalendris on Detsember, ja sellest ei vaata mööda mitte ühelgi mandril. Detsember tähendab jõulukuud koos kõige sinna juurde kuuluvaga - või noh siiski - teil on midagi mida meil pole. Lumi! Kõike muud annab peaaegu, et kompenseerida/asendada. Muidugi, palun, ärme muutu sentimentaalseks sest inimestest ma siinkohal ei räägi. Te olete asendamatud. Te kõik kes siia vahepeal piilute.
Minu sõna-ahtruse tõttu ei pruugi kõik teadagi veel, et eile, pühapäeval, esinesin Brisbane'i kammerkoori koosseisus jõulukontserdil St John's Cathedral'is! Kuidas ma sinna sattusin on iselugu. Oma sügavaid soove kaua maha suruda on raske, ja laulmine oli minu jaoks midagi, mis ei olnud saanud kaua aega mingisugust väljundit. Hakkasin niisiis otsima võimalust kuidas sellest olukorrast välja tulla ja google'it appi võttes tegin väikest uurimist, et milliseid koore siin leidub. Üsna ruttu sattusin Brisbane'i Kammerkoori peale (kammerkoori ma tõtt-äelda ka otsisin) misjärel kirjutasin ka dirigendile. Vahetanud mõned meilid, kutsus mind audition'ile (ettelaulmisele) ning nädala jagu hiljem sain kirja kus ta teatas, et olen welcome nendega jõuluprojektist alates koostööd tegema. Kusjuures, ta isegi teadis Eestit ja meie kooride head taset ning oskas suisa nimetada Arvo Pärti! See oli armas.
No vot. Ja nüüd on see kauaoodatud -ettevalmistatud kontsert seljataga. Proovid olid kolmapäeviti peaaegu kella kümneni õhtul - intensiivsed ja vähemalt minu jaoks ekstra tähelepanu nõudvad - nii, et peale proovi oli sisuliselt kojuminek ja pea padjale. Pean neist seal väga lugu, sest selles koosseisus laulavad tõesti head hääled ja tegevad muusikud - nootigi loetakse otse ja kiiresti. Aga vot mul, samas oli peale igat proovi tunne,
et olen Maratoni ära jooksnud. Ja ma mõtlen, et pole üldse kindel kas
pärast jõule nendega jätkan. Eks näis. Raske on, aga samas mul on hea
meel, et nad mind laulma võtsid. Võtan seda kui komplimenti. Aga. Ma,
samas, ei nautinud alati seda väikest närvi millega proovi läksin ja
väsimust, millega sealt tulin. See oli justkui treeniks koos
tippsportlastega ja siis oled pärast nii läbi. Ja samas tunned ikka, et
oled justnagu viimane jooksja. No eks me näeme. Igatahes esimene etapp on tehtud ja hea kontsert, mis kestis peaaegu kaks tundi, seljataga. Hääle kaotasin peale esinemist mõneks tunniks osaliselt ära, ent hiljem "leidsin jälle üles".
Tunnen end täna kui kuuma käes vaevlev laisk porikärbes. No ma ei tea tõesti teist seletust mis seda olukorda paremini kirjeldaks! Panin tööle konditsioneeri, et korrakski inimesena end tunda. Hetkel on 33 kraadi väljas, ilmselt enne oli rohkemgi. Nädalavahetusel ostsin lõpuks näokreemi 30SPV kaitsega - tundsin, et lõpmatuseni oma põhjamaa heale nahale lootma jääda ei tohiks. Ja jõudsin arusaamani, et päikesekreem EI ole sugugi rannateema ainult. Minu jaoks õigupoolest polegi rannateemat - sest randa satun harva ja see näib tõesti sõna-sõnalt olevat võrdne panni peale astumisega.
Sel aastal toimuvad Eesti Päevad Sydneys, mis on üheks põhjuseks kolmest, miks me käesoleva aastalõpu seal otsustasime veeta. Täna sain osavõtupiletid ümbrikuga postkasti :) Jess! Olen elevil justkui väike laps, sest plaanime kahel päeval külastada suisa kolme üritust sh aastalõpuballi. Võibolla juhtub, et piilume sisse ka mõnele-neljandalegi, mis ajaliselt sobib. Teine põhjus Sydneysse sõitmisel on see, et minu uus Eesti Pass jõudis ametliku postiga Sydneysse - kuhu pean sellele igal juhul ise isiklikult järgi minema. Jah, tellisin uue, sest käesolev (kusjuures sinine!) aegub juunis. Peale passivahetust tuleb muidugi immigratsiooniametiga ühenust võtta ja ära põhjendada, miks ma mõned kuud peale viisa taotlust nüüd äkki passi vahetasin :) Samuti vajavad nad kindlasti ka koopiat mu uuest isikutunnistusest, et teha kindlaks minu (siiski) ohutud põhjused.
No ja kolmas põhjus on, et sõidame Adelaide'i sugulastele külla. Jah - peaaegu aasta on möödas sellest kui neid esimest korda nägin ja meil koos väga tore oli! Nii, et Adelaide'i minekul põikame läbi Sydneyst ja tagasi tuleme jälle ühe lennuga. Ootamist väärt aastalõpp ja uue algus :)
Kiire udune telefonipilt kontserdilt - ilmselt hetkel mil üks lugu lõppes ja teine kohe algamas oli
David võttis ka dirigendi sabast kinni ja palus meil koos poseerida. Eks me siis poseerisime
Peale kontserti jalutasime South Bank'il, kus oli ehitatud suur ja väga vahva jõulupärane liivast skulptuur
No ja siis ükpäev me otsusasime, et täna on pidupäev - riisipaberi rullid koos värske kraamiga. Minu üks kahtlemata lemmikhitte Vietnami köögis.
Ehitasime endale peenra - lõpuks! Tõime lauad, ostsime mulda ja istutasime tomateid ja rohelist. Ka osaliselt läbipaistva katte-katuse organiseerisime hiljem peale, et päike taimi ära ei põletaks.
