Ja jõulud jätkuvad

 On peaaegu uskumatu (ennekõike mulle endale), et hoolimata lumest ja kõigest traditsioonilisest, mis mind alati sel erilisel ajal on ümbritsenud, tabas mind siiski sel aastal Jõulutunne! Küll juba siis kui me olime tagasi suurelt pere-jõulupeolt, mis peeti Davidi vast isaks saanud venna kodus, ent sellegipoolest õigel päeval, peaaegu viimsel minutil. Ei teagi mis see siis kõik kokku oli - e-mailid, kaardid, telefonivestlused Eestisse, mõned skaibid, jõuluhommik? Või minu valge pluus, mis ehk võis meenutada mingil kujul lumehelbeid? Valget kandsime mõlemad - siis ehk lume peegelduski? :) Või hoopis perekeskel sagimine? Äkki ehk hoopis traditsiooniline jõulumuusika, mida teadlikult juba varem õhtuti taustaks mängima panime? Või hoopis piparkoogid? Igal juhul kadunud jõulutunne, mis eelmine aasta peitu jäigi, ilmutas end. Küll õrnalt, küll vaid ehk mõneks tunniks, aga siiski - nüüd tean, et ta on ikka kuskil olemas. Järgmine aasta on ehk siis ka lihtsam otsida :)

 Ja jõulud jätkuvad! Täna (27.12) sain järjekordse jõulukaardi! Väike kunstnik Helsingist :)

 Ja vot nii vahvad päkapikud on mul! Te lugege ise!

Vähemalt pool naudingust iga-aastasest piparkoogi-valmistamise tuhinast pakub toore taina "maitsmine". Ja seda ikka jätkuvalt, mitu päeva - nii aeg-ajalt :)

Kookaburra lugu.

Ilmselt oli see 24 detsembri hommik, mil mul oli vaba päev ja tegin koduseid toimetusi. Siis aga kuulsin akna taga vareste jätkuvat kõva kraaksumist, peale mida läksin vaatama, et mis neil siis nüüd mureks on. Tuli välja, et kahekesi kiusasid nad veel-mitte-päris-täiskasvanud kookaburrat. Nii kui olin avanud rõdu-ukse, et varesed minema ajada - teadsid poisid juba ise kes ja kus ära lendama peab, ilmselt siis esineb süütunne mingil määral ka lindudel - järeldab minu psühholoogi pool. Või vähemalt õige ja väära tundmine. Igal juhl piisas neile ukse kääksatusest, misjärel jätsid nad kiusamise ja lendasid minema. Kookaburra, see väike armsake, jäi aga paigale. Alguses ei tihanud ligi minna, ent mõnda aega mind piidelnud, ei olnud ta vastu ka kui läksin ja tõin toast telefoni, et teda jäädvustada. Vist saime sõbraks :)