Great Australian Wildlife!
Indeed.
Et miks on hea raamatuid kodus hoida? Ma kohe räägin!
Täna öösel vastu hommikut sain ma shoki. Ma pole küll reeglina nende killast kes verest välja löövad kuid - teinekord sa ilmselt lihtsalt ei allu iseenda kontrollile. Ja taha sa seda või mitte - sa oled seal kus sa oled, sellisena nagu sa oled. Ja ainult head mõtted ning veidike aega aitavad.
Olin last tagasi tema voodisse tõstmas kui märkasin seina peal ämblikku. Ja see polnud väike! Pimedas toas oli see üks hirmutavamaid asju millega kohtuda - pimedas on üleüldse asjad kuidagi võimendatud!
Aga tõesti - pimedas sa näed vaid süsimusta ämbliku kujutist seinal ja sul pole aimugi millise isendiga on tegu. Olgugi, et see oli helepruuni värvi kui tule põlema panin, ei muutnud see enam minu jaoks palju. Ehkki teadvuses oli mingisugune kergenduse noot, et - noh et polnudki must ja karvane!
Tundsin, et mu käed hakkasid surisema ja jalad ei taha kanda, aga ma ei saanud ka last maha panna ja ei saanud ka ämblikku silmist lasta! Äratasin Kamrani ja andsin talle alguses lapse - ta ei saanud aru mis on lahti kuid ma ei saanud justnagu sõnagi suust. See oli nii kummaline. Suutmatalauset ehitada, läksin ja haarasin raamatu ning asetasin selle voodile. Selleks ajaks jõudsin siiski Kamranile ka öelda, mis lahti on. Võtsin lapse (ma istusin siis maas) ning Kamran võttis raamatu. Mina osutasin küll seinale, et selleks ajaks kui Kamran seinale lähenes, jõudis "külaline" juba põrandale vudida. Suur oli aga minu kergendus kui ämblik kõigele vaatamata raamatu all oma lõpu leidis!
Mina aga pidin veel mõnda aega istuma. Õnneks Noah-poiss oli ülivarajasele hommikutunnile vaatamata heas tujus ja suutis üllatavalt toredasti end ülal pidada. Ohh aitäh teile mu poisid!
Ehkki ajaga suurem shokk möödus, jäi see tunne minusse siiski alles. Ja samas mõistsin, et kõige enam kardame me neid asju, millest me midagi ei tea. Niisis - täna õppisin ma ämblikke tundma! Mitte, et see oleks mul lemmikhobi või et see oleks kuidagi nauditav - ei! Aga mingisuguse enesekindluse saab sellest küll. Identifitseerisin ämbliku, see oli Huntsman. Annan ka lingi juhuks kui keegi piiluda tahab. http://www.spiders.com.au/huntsman-spider.html
Õnneks pole tegu mürgise ämblikuga, ehkki kui hammustab, pidi tunda olema. Noh noh...
Ma lähtun ka ämbliku-psühholoogiast ET - nemad kardavad tegelikult ju meid samamoodi kui meie neid. Lihtsalt - nad teinekord eksivad kodudesse.
Tegin endale ka selgeks mismoodi on võimalik ämblikke eemale peletada. Ja oh üllatust! Leidsin päris mitu lahendust. Võtta kass oleks kindlasti mu ema soovitus :) Google ütles sama! Siiski - ka muid lahendusi on. Nimelt piparmündi õli pidavat neile väga vastumeelt olema, niisamuti valge äädikas. Loomulikult ostsin ma kõik vajaliku ning nüüdseks lõhnavad magamistoad piparmündiselt! Ilmselt vaatan ma veel edasi ja otsin, ehk on veel variante. Mulle küll meeldib piparmünt, ent ma ei ole kindel kas see just magamistuppa sobib ja kas ma selles pidevalt olla tahan. SIISKI - kui mõelda valikule kas piparmünt või ämblikud - noh - eks võite isegi arvata mille ma valin! Usun, et nii mõni teinegi teeks sama. Tänane lahendus on igatahes see, vaatame, mis edaspidi saab.
Ämblikust mul (õnneks!) pilti pole - küll aga jäädvustasin illustratsiooniks kutsumata külaliste peletamiseks mõeldud vahendid.
