Ja mida ma olen siis õppinud?
Olen õppinud, et seda küsimust peaksime endilt tihemini küsima. Et teha vahekokkuvõtteid oma eneste eludes, et näha tervikpilti - või kui mitte päris - siis vähemalt terviklikumat. Et panna ennast kuidagi kokku. Ja läbi selle lasta ka teistel enda ümber olla. Harmoonilisemalt. Niisiis, mida ma olen õppinud? Mida olete teie õppinud?
Olen õppinud, et vaikses päevas võib palju rohkem sündida kui tundides, mis läbitud väliselt produktiivselt. Sest produktiivsus pole see, mis me teeme selleks, et näidata teistele, vaid produktiivsus on see kui me näitame midagi iseendale ja olulistele inimestele meie ümber. Produktiivsus on vaikne kasvamine.
Olen õppinud, et selleks, et armastada, peab ennekõike oskama armastada iseennast. See kõlab niivõrd korratud-räägitud-leierdatud, aga ometi, teatud kontekstis justnagu taasavastatud uus tõde. Mitte enesearmastusest ei räägi ma siin, vaid nendest pisikestest võitudest iseenda üle, mis meie südameid kasvatavad.
Ja ma olen õppinud, et on veel nii palju asju mille suhtes olen ikka veel pime. Meile on antud päevavalgus, et me näeksime - aga tegelikult me koormame oma mõtet jaburustega. Ma olen näinud mismoodi me ise põhjustame oma mõtete kinnijooksmise, mismoodi me usume sellesse, mida meile söödetakse - ilma, et me oleksime kasvõi korrakski valmis avama südame silmi. Ma olen õppinud, et kõige raskem on tunnistada, et olen eksinud. Et olen olnud pime. Ei, ma pole nägija nüüdki, aga ma vähemalt arvan end aimavat, kus ma liigun. Ma kompan.
Inimestes minu ümber on niivõrd palju tahke, ja pinna alla näha pole alati lihtne. Ja teinekord olen ma hoopis kammitsetud iseenese teadmatusest, sellest, millist pilti on maailm minu ümber tahtnud, et ma usuksin. Aga kas teate mis - me oleme kõik ühtmoodi pimedad kuni me oma südameid ei ava!
Ja polegi vahet kas ma olen Austraalias või Eestis, sest ühtmoodi pimedad on ööd mõlemal pool. Lõpuks loeb see, kui ausalt me oma elusid elame. Kui palju me armastame, ja kui palju me saadame oma mõtteid nende suunas, kes meile loevad. Kas nad siis on kaugel või lähedal. Mis loeb, on ühendus. Hoiame seda. Sest isegi kirjutamata mõtted on mõtted, ka lausumata emotsioonid on reaalsed. Seni kuni me hoiame südamed lahti, toimib ka side. Kätt südamele pannes - ma tõesti kannan teid endaga - koguaeg. Te ilmselt tunnete. Ja kannate mindki. Sest ma tunnen nii. Ja see on reaalne.
