Ja jõulud jätkuvad

 On peaaegu uskumatu (ennekõike mulle endale), et hoolimata lumest ja kõigest traditsioonilisest, mis mind alati sel erilisel ajal on ümbritsenud, tabas mind siiski sel aastal Jõulutunne! Küll juba siis kui me olime tagasi suurelt pere-jõulupeolt, mis peeti Davidi vast isaks saanud venna kodus, ent sellegipoolest õigel päeval, peaaegu viimsel minutil. Ei teagi mis see siis kõik kokku oli - e-mailid, kaardid, telefonivestlused Eestisse, mõned skaibid, jõuluhommik? Või minu valge pluus, mis ehk võis meenutada mingil kujul lumehelbeid? Valget kandsime mõlemad - siis ehk lume peegelduski? :) Või hoopis perekeskel sagimine? Äkki ehk hoopis traditsiooniline jõulumuusika, mida teadlikult juba varem õhtuti taustaks mängima panime? Või hoopis piparkoogid? Igal juhul kadunud jõulutunne, mis eelmine aasta peitu jäigi, ilmutas end. Küll õrnalt, küll vaid ehk mõneks tunniks, aga siiski - nüüd tean, et ta on ikka kuskil olemas. Järgmine aasta on ehk siis ka lihtsam otsida :)

 Ja jõulud jätkuvad! Täna (27.12) sain järjekordse jõulukaardi! Väike kunstnik Helsingist :)

 Ja vot nii vahvad päkapikud on mul! Te lugege ise!

Vähemalt pool naudingust iga-aastasest piparkoogi-valmistamise tuhinast pakub toore taina "maitsmine". Ja seda ikka jätkuvalt, mitu päeva - nii aeg-ajalt :)

Kookaburra lugu.

Ilmselt oli see 24 detsembri hommik, mil mul oli vaba päev ja tegin koduseid toimetusi. Siis aga kuulsin akna taga vareste jätkuvat kõva kraaksumist, peale mida läksin vaatama, et mis neil siis nüüd mureks on. Tuli välja, et kahekesi kiusasid nad veel-mitte-päris-täiskasvanud kookaburrat. Nii kui olin avanud rõdu-ukse, et varesed minema ajada - teadsid poisid juba ise kes ja kus ära lendama peab, ilmselt siis esineb süütunne mingil määral ka lindudel - järeldab minu psühholoogi pool. Või vähemalt õige ja väära tundmine. Igal juhl piisas neile ukse kääksatusest, misjärel jätsid nad kiusamise ja lendasid minema. Kookaburra, see väike armsake, jäi aga paigale. Alguses ei tihanud ligi minna, ent mõnda aega mind piidelnud, ei olnud ta vastu ka kui läksin ja tõin toast telefoni, et teda jäädvustada. Vist saime sõbraks :)

Jõululainel

Heihopsti!

Tulen nüüd jälle korraks siia, et oma lootusetult pikale veninud blogipausile lõpp teha. Kalendris on Detsember, ja sellest ei vaata mööda mitte ühelgi mandril. Detsember tähendab jõulukuud koos kõige sinna juurde kuuluvaga - või noh siiski - teil on midagi mida meil pole. Lumi! Kõike muud annab peaaegu, et kompenseerida/asendada. Muidugi, palun, ärme muutu sentimentaalseks sest inimestest ma siinkohal ei räägi. Te olete asendamatud. Te kõik kes siia vahepeal piilute.

Minu sõna-ahtruse tõttu ei pruugi kõik teadagi veel, et eile, pühapäeval, esinesin Brisbane'i kammerkoori koosseisus jõulukontserdil St John's Cathedral'is! Kuidas ma sinna sattusin on iselugu. Oma sügavaid soove kaua maha suruda on raske, ja laulmine oli minu jaoks midagi, mis ei olnud saanud kaua aega mingisugust väljundit. Hakkasin niisiis otsima võimalust kuidas sellest olukorrast välja tulla ja google'it appi võttes tegin väikest uurimist, et milliseid koore siin leidub. Üsna ruttu sattusin Brisbane'i Kammerkoori peale (kammerkoori ma tõtt-äelda ka otsisin) misjärel kirjutasin ka dirigendile. Vahetanud mõned meilid, kutsus mind audition'ile (ettelaulmisele) ning nädala jagu hiljem sain kirja kus ta teatas, et olen welcome nendega jõuluprojektist alates koostööd tegema. Kusjuures, ta isegi teadis Eestit ja meie kooride head taset ning oskas suisa nimetada Arvo Pärti! See oli armas.

No vot. Ja nüüd on see kauaoodatud -ettevalmistatud kontsert seljataga. Proovid olid kolmapäeviti peaaegu kella kümneni õhtul - intensiivsed ja vähemalt minu jaoks ekstra tähelepanu nõudvad - nii, et peale proovi oli sisuliselt kojuminek ja pea padjale. Pean neist seal väga lugu, sest selles koosseisus laulavad tõesti head hääled ja tegevad muusikud - nootigi loetakse otse ja kiiresti. Aga vot mul, samas oli peale igat proovi tunne, et olen Maratoni ära jooksnud. Ja ma mõtlen, et pole üldse kindel kas pärast jõule nendega jätkan. Eks näis. Raske on, aga samas mul on hea meel, et nad mind laulma võtsid. Võtan seda kui komplimenti. Aga. Ma, samas, ei nautinud alati seda väikest närvi millega proovi läksin ja väsimust, millega sealt tulin. See oli justkui treeniks koos tippsportlastega ja siis oled pärast nii läbi. Ja samas tunned ikka, et oled justnagu viimane jooksja. No eks me näeme. Igatahes esimene etapp on tehtud ja hea kontsert, mis kestis peaaegu kaks tundi, seljataga. Hääle kaotasin peale esinemist mõneks tunniks osaliselt ära, ent hiljem "leidsin jälle üles".

Tunnen end täna kui kuuma käes vaevlev laisk porikärbes. No ma ei tea tõesti teist seletust mis seda olukorda paremini kirjeldaks! Panin tööle konditsioneeri, et korrakski inimesena end tunda. Hetkel on 33 kraadi väljas, ilmselt enne oli rohkemgi. Nädalavahetusel ostsin lõpuks näokreemi 30SPV kaitsega - tundsin, et lõpmatuseni oma põhjamaa heale nahale lootma jääda ei tohiks. Ja jõudsin arusaamani, et päikesekreem EI ole sugugi rannateema ainult. Minu jaoks õigupoolest polegi rannateemat - sest randa satun harva ja see näib tõesti sõna-sõnalt olevat võrdne panni peale astumisega.

Sel aastal toimuvad Eesti Päevad Sydneys, mis on üheks põhjuseks kolmest, miks me käesoleva aastalõpu seal otsustasime veeta. Täna sain osavõtupiletid ümbrikuga postkasti :) Jess! Olen elevil justkui väike laps, sest plaanime kahel päeval külastada suisa kolme üritust sh aastalõpuballi. Võibolla juhtub, et piilume sisse ka mõnele-neljandalegi, mis ajaliselt sobib. Teine põhjus Sydneysse sõitmisel on see, et minu uus Eesti Pass jõudis ametliku postiga Sydneysse - kuhu pean sellele igal juhul ise isiklikult järgi minema. Jah, tellisin uue, sest käesolev (kusjuures sinine!) aegub juunis. Peale passivahetust tuleb muidugi immigratsiooniametiga ühenust võtta ja ära põhjendada, miks ma mõned kuud peale viisa taotlust nüüd äkki passi vahetasin :) Samuti vajavad nad  kindlasti ka koopiat mu uuest isikutunnistusest, et teha kindlaks minu (siiski) ohutud põhjused.

No ja kolmas põhjus on, et sõidame Adelaide'i sugulastele külla. Jah - peaaegu aasta on möödas sellest kui neid esimest korda nägin ja meil koos väga tore oli! Nii, et Adelaide'i minekul põikame läbi Sydneyst ja tagasi tuleme jälle ühe lennuga. Ootamist väärt aastalõpp ja uue algus :)

Kiire udune telefonipilt kontserdilt - ilmselt hetkel mil üks lugu lõppes ja teine kohe algamas oli

David võttis ka dirigendi sabast kinni ja palus meil koos poseerida. Eks me siis poseerisime

 

Peale kontserti jalutasime South Bank'il, kus oli ehitatud suur ja väga vahva jõulupärane liivast skulptuur

 

No ja siis ükpäev me otsusasime, et täna on pidupäev - riisipaberi rullid koos värske kraamiga. Minu üks kahtlemata lemmikhitte Vietnami köögis.

Ehitasime endale peenra - lõpuks! Tõime lauad, ostsime mulda ja istutasime tomateid ja rohelist. Ka osaliselt läbipaistva katte-katuse organiseerisime hiljem peale, et päike taimi ära ei põletaks.

Vahepeal

 Jaaa - justnimelt! Uus ilmakodanik on sündinud! Vahepeal sai Davidi vend isaks - ja meie siis tegime omalt poolt katsikule minnes külakostiks puuviljavaagna - sedapuhku sellise siis :)

 Siin on väike Sebastian ühe kuune. Sündis ta muide samas haiglas kus David töötab - nii, et neil oli omavahel võimalus tutvust teha juba õige varakult.

Davidi sünnipäeva üllatuspidu koos soovikoogiga (kohupiima kirsikook), mille tegemine nõudis natuke leiutamist, sest Eestis maitstud koogi komponente (sh kohupiim), siin sellisel kujul saada ei ole.

 Köögitoimkond - vot nii koristame meie siin! Kõik teevad natuke - siis ei pea üks pärast liiga palju rabama. Pidu oli spontanne ja väga vahva - sõber Huy avaldas soovi enda juures suppi teha ja nädal varem hakkasid sõprade telefonid tasakesi helisema. Hea idee - kinkida asjade asemel kogemusi, ühiselt veedetud aega, maitseid, elamusi. Kas pole? :)

Tormine pühapäev

 Enne tormi

Pärast tormi

Vot sellised võivad olla Queenslandi ilmataadi tujud! Ega imaasjata ei öelda selle piirkonna kohta troopiline, ja seda, justnimelt troopilise ilma karmimat poolt saime me eile tunda. See mis toimus, oli ühtviisi imeline ja hirmus. Juba mitu päeva enne oli päikesepaiste vaheldunud tugevate vihmahoogude ja äikesega, ei olnud erandiks seegi pärastlõuna. Või siis - vähemalt ei pööranud keegi sellele valgusemängule taevas ohtu kujutavat pilku. Mulle on alati meeldinud vihm ja äike, seepärast piilun ma ikka alati võimaluse korral välja kui selliseid ilmasid kuumuse vahele kingituseks paotatakse. Tavaliselt ma seda ei tee küll, ent eile läksin rõdule fotoaparaadiga, et natuke äikesevihma filmida. Kuna me elame suhteliselt künka otsas, on seesuguseid ilmavaatlusi siit väga hea teha. Mõned sekundid filminud, hakkasin märkama, et vaateväli kaugusesse väheneb üha kiiremini ja muutub sekunditega piiratumaks. Hall mass tuleb lähemale. Ma teadsin, et see on vihm, aga oma naiivsuses ei osanud arvata, et selles nii palju jõudu on. Halli massi lähenedes muutus ka heli väga valjuks, ja kui see "hall" päris meie maja ees oli - siis - sain ma alles aru, et selle vihmaraju eest ei kaitse mind ka rõdu katus mitte. Tuule suund oli ülevalt-alla-alt-ülesse-vasakult-paremale-jatagasi. Panin kaamera kinni, mõtlesin, et jõuan veel tuppa, ent minu jaoks oli juba hilja - olin üleni märg. Rõdu ust avada oli väga raske - ja seda enda järel pärast kinni panna, veelgi raskem. Kuidagi see siiski õnnestus. Maja sees oli tunne, nagu miljon haamrit kukuksid katusele, välja eriti ei näinudki. Nojah, siis taipas David midagi, mida minu mõte kohe kinni ei võtnud - nägin teda jaki selga ja kapuutsi pähe tõmmanuna tekkidega välja jooksmas. Ja see oligi sekundite mäng, mil üsna kiiresti peale tema välja minemist hakkas sadama rahet. Mitte meie mõistes rahet, vaid ploomi suurusi kuulikesi. Ilmselt olid raheterad piirkonniti erinevad, sest tuttavate suust kuulsin sedagi, et mõnel pool oli vaid natuke ja väikselt tulnud. Eks need on asjad, mida kunagi ei tea, ei ennusta. Igatahes jooksis David rahe alt tuppa, kuigi, eks ta sai ka pihta. Ja ega sellega veel seiklus läbi polnud - siis hakkasime kõikvõimalikke rätikutega esiku ukse pragusid kinni katma ja sisse uhanud vett ära kuivatama. Kõlab küll uskumatuna, aga vesi suisa tuiskas ukse pragude vahelt sisse. Sealt kust vähegi sai, sealt tuli. Uks ise, oli tunda, et on tugeva tuule surve all.

Kui segamini pekstud ja kummuli keeratud aed välja arvata, siis tegelikult lõppes see torm meie jaoks ikkagi suhteliselt hästi. Autogi vajab (vaid) ülevärvimist. Täna olen mitmeid kordi kuulnud helikoptereid linna kohal lendamas, ilmselt uuritakse ülevalt, millist kahju torm kellelegi teinud on.
Oi jah, ja peale tormi nägin, et tahab tulla üks kõne teiselt poolt Austraaliat - kallilt Lauralt - kes meie ilmadega juba ilmselt kursis oli. Nii armas on tegelikult, et mõned inimesed ei viivita oma hoolimise välja näitamisega kohe sekunditki :) Paraku aga tegid liinid seda mida tahtsid ning, tagasi helistada ei olnud päris mitukümmend minutit üldse võimalik. Lõpuks hiljem saime ikka ühendust.
Kummaline tunne oli. Need asjad on alati nii kauged olnud, sest need toimuvad alati ju "kusagil mujal". Ja nüüd, kui ise selle sees oled, siis ongi tunne, et näe - see maailm on väike. Kui sa kunagi olid vaid info vastuvõtja ja kauge pealtvaataja, siis üks päev võid sa olla osaline. Eriti Murphyks kisub see siis kui sind saadab seejuures mõte: Minuga seda küll kunagi juhtuda ei saa.

Videot tormi tulemisest saab näha siin: http://kngurumaal.shutterfly.com/videos/4

Byron Bay

Byron Bay

 Byron Bay neem. See on Austraalia mandri idapoolseim punkt, mis on ka põhjus, miks siin on hea vaalu vaadelda (enamasti siiski juuni - september), meil seekord õnneks ei läinud, küll aga nägime kaugelt delfiine.

 Hommikusöök terrassil - neile kes enam ei maga

 Cherish Yesterday. Dream Tomorrow. Eat like crazy today - ilmselt Byron Bay armsate kohvikute filosoofia

 Täpid! Neid ma ju ometi pean teiega jagama :)

 Noh, ja sokid... need olid lihtsalt nii vahvad :)

Mitte just kaua aega tagasi käisime Byron Bay's, kus toimus igal aastal korraldatav Latin Fiesta. Meie jaoks tähendas see aga pigem mõnusat põhjust äraolemiseks ja sõpradega koos olemiseks, kuivõrd Fiestal osalemist. Tõsi, tantsuõhtutelt leidsime end sellegipoolest.

Byron Bay jääb suunaga lõuna poole, ja on ligikaudu kahetunnise autosõidu kaugusel meie kodust. Nii vahva kui see ka ei tundu, piisab sellest väikesest sõidust, jõudmaks koguni teise osariiki ja olemaks teises ajavööndis. Brisbane on selles suhtes huvitava asukohaga, et Austraalia suurust arvestades võime meie siit päris hõlpsasti NSW-i, ehk kõrval-osariiki oma jalga tõsta. Pean tunnistama, et mulle meeldib see, et erinevalt meist siin, keeravad nemad kella. See tähendab, et Byron Bays olid meil (muidugi vaid kellaaaliselt kuid siiski -) kauem valged õhtud - ja see oli vahva!

Üürisime mitme inimese peale korteri ja meie ning veel kaks inimest magasime põrandal. Loogika oli, et see kes on kauem, maksab rohkem ja magab voodis - meie viibisime seal aga kaks ööd. See on tegelikult väga vahva mõte niimoodi teha, et mitmepeale midagi välja üürida - siis ei ole majutusele nii suuri kulutusi. Pealegi, rõõm koosolemisest saab seda suurem :) Muidugi tähendas see ka väikest vaikset hiilimist kodunt lahkudes (nö madala proofili hoidmist), sest ametlikult viibis korteris 4 inimest, reaalselt aga... ilmselt 8 :)

Pulmapeol Sydneys

 Veel enne kui läks pimedaks. Davidi üks vendadest elab Sydneys, mistõttu läksime sinna juba päev varem, et veeta aega ka temaga. Jäädvustus meie õhtusest jalutuskäigust.

 Linnas kolades jäime päris hilja peale. See tänav oli justkui mõnest filmist välja võetud kaader. Selle vahega ainult, et - see oli päris.

 Olime kutsutud Davidi kolleegi pulma, kes töötab samuti Brisbane'i Mater lastehaiglas arstina. Tegemist oli India pulmapeoga, kus tseremoorniat viidi läbi, järgides mitu tuhat aastat vana traditasiooni, mis väidetavalt olevat vanim maailmas. Pildil olev meesterahvas vasakul (turbaniga) oli pulmatseremoonia läbiviijaks. Muide, midagi huvitavat kõrvataha panemiseks: Pruudile ütles ta ka muuseas järgmist: "Sa kohtle alati oma abikaasat kui oma noorimat last - ja su abielu on õnnelik!"

 Traditsioonid. Muide, pruudi jala- ja käemaalingud tehti valmis eelmisel päeval, mis võttis aega ei vähem kui viis tundi!

 Kolasime ringi ja tegime pilte - ja lõpuks hakkas naljakas.

 Pulmakülalised

 Selles saalis toimus vastuvõtt. Tegelikkuses oli see suuremgi veel (L-tähe kujuline) kui pildile mahtus. See oli üllatus meilegi, ent pulmapeo laud oli 100% vegetarian. Peab möönma, et minu senine ettekujutlus taimetoidust sai täiesti uued mõõtmed. Pakutu oma mitmekesisuses ja maitse-varieeruvuses oli absoluudselt rabav.

Tähelepanu, valvel olla - kevad!

 

 Peale pooleteisetunnist matkamist võis siis näha niimoodi

 Kaarti ja loodust jõllitamas :)

 Kalevipoja seiklused Austraalias

 Kummuli rebitud puu sees

 Erinevad elukooslused

 .

 
Nädalavahetusel käisime Lamington National Park'is, täpsemalt Binna Burras. Viimasest korrast (ilmselt kuskil märts-aprill) olid mul väga head mälestused, mistõttu igatsesin juba ammu sinna tagasi minemist. Muidugi on see üks paras sõitmine (1,5h), ent on ka väärt oma hinda (ajakulu näol). Loomulikult ei ole minu kohaliku ümbruse tundmise pagas veel piisav, ent praeguste andmete põhjal on see üks parimaid kohti kuhu võiks üldse väljasõitu teha.  Esialgset plaani, jalutada 19km, me siiski ei järginud, kuna sõbrad näisid sellisest entsusiasmist just mitte väga vaimustunud olevat. Niisiis langetasime otsuse seekord kõndida läbi "Dave's stern circuit", mille kogupikkus oli pisut rohkem kui 12km. Alguses lihtsana tundunud jalutuskäik tõi aga nii mõnegi üllatuse (ronimised, tõusud, langused), seega oli see ühtekokku koos väikese vahva piknikuga mäenõlval, umbkaudu neljatunnine ettevõtmine.

Ilmataat on hakanud termomeetri näitu üha ülespoole kiskuma ning ka päike on oma intensiivsuse nupu ilmselt juba punase suunas käima lükanud. Päevitamisega siin ei tegelda, ainult turiste võib näost punastena ringijalutamas näha. Eile aga, tehti mulle tööl kompliment minu väidetavalt kena ja jumeka nahatooni kohta ning toodi võrdluseks kuuaja tagune palju heledam nahavärv. Tegelikkuses toimub päevitmine (nii minu kui ilmselt nii mõnegi teise puhul) lihtsalt jalutamise käigus, möödaminnes. Huvitav, kusjuures, on aga märkida, et väga paljud austraallased, siiski, on toonilt üsna valged - see tuleneb hirmust päikese kahjulikkuse eest. Seepärast eelistavad väga paljud siseruume ja autode kasutamist, sealhulgas pikkade riiete kandmist. Arvan, et see on siiski üks äärmus, millesse ei maksaks tegelikkuses laskuda, sest tagajärjed sellele on veelgi vahvamad - kohalikel on D vitamiini puudus ja nad manustavad seda tablettidena! Kas kujutate ette!? :) 

Hotellis, muide, nähti eelmisel nädalal kolme pruun-madu, mis on siin võrdlemisi mürgine elukas. Olgugi, et kaitse all - seal neid konkreetseid  isendeid enam elavate kirjas ei ole. Ei kujuta tegelikult hästi ette, et kuidas sa hotellikülalisi võimaliku ohu eest kaitstes püüad samal ajal mitte liiga teha maole - sealhulgas teda siiski kuidagi vaateväljas ja "ohutus kohas" hoides, kuni tulevad vastavat väljaõpet saanud inimesed ja selle tegelase kaasa viivad. Selleks ilmselt oleks vaja vastavat treeningut saanud tiimiliiget. Minu endagi kogemus ütleb, et kui kohe asjaga ei tegele, siis pärast pole enam seda, Millega tegeleda (viidates siinnkohal eemisel aastal pildistatud ämblikule, kes pärast lihtsalt "kadus").

Eile jooksmas käies kogesin esmaskordselt elus, mida tähendab lindude pesitsusaeg kevadel. Minu õnn, et olin selles just paar nädalat tagasi põgusalt lugenud. Nimelt on siinkandis pesaterritooriumi suhtes ühed väga tundlikud linnud nimega Magpie (tuntud kohalikele ka nime all "angry birds"), kes võimalikku ohuallikat nähes aega viitmata pesakaitsele ehk teisisõnu - rünnakule asuvad. Mu kõrv püüdis kinni kahe linnu häälitsused, mis oli veidi erinev sellest, mida võib kuulda igapäevaselt. Nägin linde minu poole lendamas ja aega viitmata ning iseenese kinnitust ootamata (et kas ikka ON tegu NENDE linduega), vehkisin õhus intensiivselt kätega, samal ajal ise edasi joostes. Vaatepilt, juhul kui keegi seda nägi, oli kahtlemata kummaline :) Kuid teada saades, mis OLEKS võinud juhtuda, on mul väga hea meel selle üle, et oma instinkti järgides kohe tegutsema asusin. Magpied võivad inimesele üsna kahju teha, sest rünnatakse üldiselt pea piirkonda. Halvimal juhul jäävad ette silmad. Palju on olnud  juhtumeid kus rattur on just nimelt linnu pärast õnnetusse sattunud. Seepärast kannavad nad siin kiivreid, millele lisaks on külge paigaldatud ka pikk antenni laadne asjandus, ilmselt tekitab see Magbiedes piisavalt segadust ning see hoiab ära suuremad kokkupõrked.

Külahull (Magpie)

Ja nii tuli kevad

'

Nii nagu algas põhjapool ekvaatorit sügis, tuli meile siin vastukaaluks kevad. Selle puhul külastasime pühapäeval lillefestivali Toowoombas, mis asub Brisbanest ca 130 km sõidu kaugusel sisemaa poole.

Toowomba sünniaastaks on nimetatud 1904, mis üldiselt linna vanust arvestades tähendab suhteliselt noort piirkonda. Oma 162 000 elanikuga peetakse seda linna suurimaks sisemaal.

 See oli nii ilus värvide mäng!

 Oli neidki kes võtsid osa aedade vahelisest võistlusest. Selline tore nurgake sümpatiseeris mind. Jah, olen süüdi, tähelepanu lilledelt läks seekord hoopis meeliköitvale aiamööblile.

Kulunud klassika. Aga ilus ikkagi. Alati.

Õhtupäike paistmas tulpide peale. Nüüdseks tean, et tulpe siin kasvatada on hullus. Mõni teeb seda aga sellegipoolest. See on paari-päeva ilu. Ja oh seda õnne kui seda nägema juhtud! (Tulbifännidele)

Jõudnud tagasi Brisbane'i, otsustasime Davidiga reisiväsimusest hoolimata salsaõhtu kasuks. Seal aga juhtus midagi natuke ootamatut. Nimelt oli välja kuulutatud tantsuvõistlus, kuhu võisid paarid end osalemiseks kirja panna kas siis eelnevalt või kohapeal registreerides. Millegipäras aga, otsustas õhtujuht, ühtlasi ka Davidi hea sõber, et teeb väikese šhokiteraapia ja kutsub temagi tantsupõrandale. Saanud muidugi ka juba rahvagi poolehoiu, polnud enam joosta kusagile. Ja nii mult käest haaratigi... tegelikkuses oli see aga väga ebamugav olukord, ennekõike minu jaoks. Tundsin, et see ei ole ilus niimoodi ettevalmistamata meid tantsupõrandale võistlema panna, pealegi, vastu meie tahtmist. Ja samas, ei olnudki enam pääsu kusagile, sest olukord oleks muutunud tobedaks kui oleksime keeldunud või sootuks ära läinud - sest kaasaelajad lihtsalt ei andnud teist võimalust. Niisiis avastasimegi end absoluudsel ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta keset tantsupõrandat, ümbritsetuna äraootavate nägudega plaksutavatest inimestest. Lisaks palavikulisele ebameeldivale tundele pandi enne esinemist veel mikrofon suu ette ja nõuti tutvustamist. Nojah. Ja kui siis lugu käima läks, oli ainus võimalus tantsida nii hästi ja nii toredasti nagu me oskasime. Ilmselt oli see meie vaikiv kokkulepe, et ükskõik mida me seal tantsupõrandal siis ka teeme, me jääme enesekindlaks, väljapeetuks ja - rõõmsaks. Peale tantsu tundsin end aga siiski piisavalt halvasti, et mitte jääda vaid hoopis otsejoones koju minna. Halb pealepressitud tunne oli peal, ja olin tegelikult šhokis ning pisut solvunudki ootamatust tähelepanust.

Järgmisel päeval saime aga sõnumi – sest olime ju eelmisel õhtul peale oma tantsu lahkunud - oh üllatust – meid premeeriti teise kohaga! Vot siis actionit ja ootamatusi tantsupõrandal.

Tasapisi

 Nüüd siis leidis endale raami ja koha esiku seinal ka meile väga armsaks saanud pilt Tallinna Vanalinnast. Suured tänud Ruthile, kes selle imeilusa kingitusega veel viimasel päeval enne tagasilendu meid üllatas!

 Nädalavahetuse toredad plussid - on aega tegeleda asjadega, mille jaoks muul ajal mahti pole. David kusjuures ei kasuta kunagi autopesulate teenuseid. Lihtsalt selle pärast, et ise tehtud töö on reeglina efektiivsem ning vähem kulukas.

Mõni aeg tagasi sain tööd Mt Ommaney Hotellis. Nagu pildiltki näha võib, on toad jaotatud "blokkide" kaupa, kus igas väikeses "majakeses" on üleval neli ja all sama palju tubasid. Tööle on kodu-ukse eest vaid seitse minutit jalutada!

Eelmisel nädalal käisin tervisekontrollis, mis on vaja läbida uue viisa jaoks. Kolme arsti silme all veetsin ühtekokku pisut üle tunni (väikeste ootepausidega), kes kontrollisid nii füüsilist, ent ilmselt ka vaimset tervist (mulle seda muidugi ütlemata. Järelduse tegin arsti ankeeti piiludes). Tulemused tulid kiiresti - minule adresseeritud paks ümbrik potsatas postkasti juba 3 päeva peale ülevaatust, ent oh seda üllatust kui avastasin, et ümbriku sees olevat teist(!) ümbrikut ma lahti teha ei võigi, vaid pean selle nii nagu see on, immigratsiooniametile esitama. Tuleb välja, et antud juhul mul polegi õigust teada saada, kas ma olen siis "parameetritele vastav" või mitte :) 

Vedas mul siiski, et kontroll sellel nädalal ei olnud. Ei tea mis mind tabas, ent hetkel olen päris voodis ja haige. Viimati tundsin end nõnda ilmselt poolteist-kaks aasat tagasi, kuna reeglina jään ma haigeks üldse väga harva - ent nüüd see juhtus. Imelik on veidi - et väljas nii ilus ilm koguaeg ja enesetunne on hall. Umbes nii nagu meil sügisel külmaga. Kui lükkan hommikul kardinad akna eest, ei lähe pilt justkui üldse loogiliselt kokku., sest tavaliselt on ju haigused ikka vihma ja tuulega koos käinud.
Harrastan siin väikestviisi kodumaist meditsiini - tükeldan küüslaugu küüsi ja segan meega. Äärmiselt halb maitse ja hingeõhk,  teadagi,  ent loodame, et annab tulemust. Siiski peab möönma, et suure magamise peale (eilne päev jäigi üsna vahele) on enesetunne pisut paremaks läinud. Või on need taevasse tekkinud pilved täna, mis mu olemist vähehaaval paremaks teevad. Igatahes olin ma pilvi nähes Rõõõmuuus!

Tagasi Kängurumaal

 Cedar Creek. Pühapäevane (tali-)piknik.

 Mõni proovis ka varbaga vett, ent jäise vee sisse ei tihanud keegi hüpata. Siia juurde sobisid muidugi väga hästi jutud Eesti saunadest ja jääaukudest :)

 Paremgi veel kui restoranis ju!

 Õhtul õpetas meile meisterkokk kuidas pastat teha. Kalorilugejatel läheks mõõdik ilmselt tulipunaseks. Gurmaanid aga kergitavad siinkohal kindlasti uudishimulikult hoopis kulme :)

Opppaaaa!

(Tore, et fotograafe ikka jagub!)

Tagasi.

Tagasi teisel pool maakera. Tagasi Austraalias. Tagasi.

Olles loksutatud kontinentide vahelistest õhuaukudest, ajavahedest, pikale veninud tundidest, üldisest mentaalsest mürast ümberringi, võib ilmselt suisa rahulikult vaadata otsa sellele hommiku-šokile, mis meid kohale jõudes ees ootas.

Maandunud Brisbanei lennujaamas ja saanud viimaks loa elektroonilised seadmed sisse lülitada, ei võtnud aega minutitki kui Davidi sõbrale saadetud sõnumi peale "Oleme õnnelikult kohal", helises tema telefon, kust kostus heatahtlikku manitsust, mis aga, tõi aga uskumatust ja imestust täis silmad kõne vastuvõtjale. Sel hetkel ei tabanud ma veel ära, et mis on juhtunud. Ent peagi sai selgeks. Me olime kaotanud ühe päeva, sellele ise mitte tähelepanugi pöörates. Arvasime koguaeg, et jõuame tagasi esmaspäeval, ent tegelikult tervitas Austraalia meid juba teisipäevaga. Niisugust üllatust aga ei taibanud oodata.

Andy (helistaja), kes oli lubanud meile juba nädalaid tagasi vastu tulla, oli eelmisel päeval kolm tundi lennujaamas oodanud. Esimene tund aega ilmselt püüdes meid kätte saada, sealt edasi lihtsalt lähedalasuvas ostukeskuses aega parajaks tehes (ja ilmselt lootes, et me siis helistame kui jõuame), ning lõpuks koju ära minnes. Ma ei tea kuivõrd ma ise sellises situatsioonis oleksin käitunud, ent tema ainult naeris selle peale ja ütles, et hakkab meile siis (uuesti) vastu sõitma. Suutnud seda uskumatust ikka veel uskuda, küsisime üle kuupäeva ka kõrvalreisijalt. Ja olles tõepoolest veendunud, et oleme kaotanud päeva, tuli kibekiiresti helistada haiglasse. Sest - David oli end ju järgmiseks päevaks (peale meie tulemist) tööle lubanud! Mis aga tähendas - et ta polnud tegelikkuses õigeks ajaks tööle ilmunud. Õnneks sai asja ikkagi viisakalt lahendatud ja hilinemist selleks hetkeks oli olnud vaid pool tundi. Ka seal öeldi naerdes, et paneme sind täna siis haigena kirja - ja soovitati pigem koju end reisiväsimusest välja magama. Vot nii palju siis reisimisest. Pisikesed asjad võivad saada ühel hetkel väga suurteks. Väike number paberil (+1) võib muuta olukordi. Aga nüüd - oleme targemad.

Hetkel ajame ka viisa asju. Minu Working Holiday viisa aegub Septembri lõpus ning siis on vaja uus taotlus sisse anda. Selles suhtes on aga paberimajandust, millest end läbi närida vaja, veel palju ees. Pika kaalumise peale ja ausside poolt keeruliseks aetud immigratsiooni protsessi üksiknüanssidesse süüvides leidsime, et üks lahendusi, mis aitab viisa saamisel, on ametlikult kinnitada, et oleme suhtes. Ei, see pole abiellumine. Ent on midagi juriidiliselt sinnapoole - üldiselt on mõeldud see geipaaridele, sest nende paariminek abiellumise näol pole veel lubatud. Kummaline asja juures on aga see, et see kõik käib posti teel. Avaldusele lisaks (mis tuli täita meie mõistes notari juuresolekul), tuli esitada veel kinnitatud koopiaid erinevatest dokumentidest. Vastus, kas olime selles protsessis edukad, tuleb alates kümne päeva pärast. Endamisi muidugi naersime, et huvitav, kas siin abielluda saab ka posti teel (mitte, et me seda teha tahaksime!). Näiteks saadad ära avalduse, dokumendid ja paned allkirja mõne juriidiliselt volitatud isiku juures ära ja siis postitad. Ja siis jääd ootama - ja ükspäev avastad, et oled abielus? :) Ei, see on ilmselt vaid minu rumal mõttekäik. Kuid arvestades kuidas asjad töötavad, siis mitte väga ebaloogiline.

Mult on ka küsitud, kas saan lähiajal ka oma erialal töötada. Vastus on aga kahjuks ikka veel ei. Käesoleva viisaga pole see ammugi võimalik, ning kui anda taotlus sisse uue viisa jaoks, tuleb endiselt oodata, mil see aktsepteeritakse. Bridgeing visa ajal (mis tähendab perioodi, kus sinu viisa taotlus on läbitöötamisel), kehtivad sinu eelmise viisa tingimused. Nii, et ei. Ei saa veel. Küll aga ei jää ma seda imelist päeva lihtsalt ootama - sest nii võib ju ära närtsida vahepeal. Seega olen hakanud siin vaikselt jälle tööd otsima. Tõele au andes, on ka juba kaks töövestlust järgmiseks nädalaks paigas. Eks kirjutan lähemalt kui on, millest kirjutada :)

Eelmisel nädalavahetusel rajasime aeda peenrakese, kus püüame kasvatada herneid, sibulaid, salatit ja tilli. Esialgu natuke - ja eks siis saab näha, kas oleme edukad. Kui jah, teeme edasi. Ööd on siiski etteaimamatud ja võivad oma jaheduse poolest jääda ikka veel alla 10 kraadi - vastukaaluks päevale, mil näiteks täna oli kraade 27. Nii see kõikumine siin toimub. Mõni ime siis, et teatud taimed on oma kasvuprotsessi peatanud. Näiteks minu chillibeebid potis - ütleks, et ei idane ja ei mädane. No pisikesed rohelised nupsud seal on, aga need olid ka juba 6 nädalat tagasi enne lahkumist.

PS! Eesti on nüüd Brisbanes kõvasti fänne juurde saanud! - Nende näol kes ise käinud ja nende jaoks kes pilte näinud ;)

Tagasi Kängurumaale, vahepeatumisega Nice'is

Tabatud (veel tundmatu) papparazzi poolt!

Hommikusöök Nice'is: Ema, Jamie ja Davidiga.

 Ohmammamiia-ohmychocholaaaataaa! Nii krõbedat ja šokolaadist tilkuvad saia vist mujal maailmas ei anta. Muljetavaldav nauding.

 Turistikas

 Korraks sai varju. Käisime mägikülas ronimas.

Väike veesõda :)

Kuna minu ema planeeris end pooleks aastaks Nice'i - ent külasäiku kodumaale plaanida ilma ema nägemata, ju ei saa - otsustasime - et tagasiteel Brisbane'i, võtame ette ka selle linna. Meie kohtumine oli küll üürike, ent armas. Ja parem olgu üürike, kui et üldse olemata.

Nice on absoluudselt fantastiline linn - oma vaadete, maalilisuse ja looduse poolest. Absoluudselt märkimisväärne on ta ka oma hindade ja liiluse poolest - millest hullemat ma vist siiani polegi kuskil näinud. Kui kaaskodanikul ei õnnestu leida parkimiskohta parkimisplatsil, siis ta lihtsalt - pargib kellegi kinni. Ja siis on oma asi kuidas sealt pärast välja saad. Kui veab, loivatakse 15 minuti pärast kusagilt lähimast kõrtsist välja ja nihutatakse autot. Vabandust vaevalt, et keegi palub, sest kõigil on koguaeg õigus. Neil on õigus sulle ka signaali lasta kui sa nende arvates liikluses olles rohkem kui sekundi mõttepausi pead. Liiklusohtlikke olukordi tekib igal sekundil ja tavaline on seegi, et sõidetakse ringi mõlgitud autodega - keegi lihtsalt ei vaevugi enam neid mõlke parandama. Nagunii tulevad uued kui on vaja oma temperamenti näidata. 

No samas - eks head on ikka ka. Süüa näiteks oskavad nad teha. Ja oskavad oma linna ilusana hoida. Nad oskavad nautida, oskavad elada ja oskavad rõõmsad olla. Nad on kirglikud ja ootamatud selle sõna kõige halvemas ja kõige paremas mõttes.