New beginning

02.09.2015

Uue alguse puhul on ilus see ära märkida. Panna maha teetähis, kust alates hakatakse midagi uut üles ehitama, arvestama. Sealt hakkab ka uus kasvama ja uued tuuled puhuma. Sinna saab alati tagasi vaadata (nii nagu me mõnikord ikka käidud tee peale vaatame ja võime end tabada imestuselt) ja sellest samast verstapostist kuudes ja hiljem aastates uuesti möödudes on ilmselt üks teistmoodi eriline tunne sees. Ma loodan ja usun siiralt, et meie kooskasvamine saab olema pühendunud, hõlmates heasoovlikkust ja austust teineteise suhtes. Ja nii nagu loeb mõte millega sa midagi üles ehitad, loevad ka eeskujud keda sa oma elus tähtsaks pead.

 

Käsikäes

 To hold, to keep

 

 



 

 

 Kolmekesi

 

 

 

 Üllatuskülaline

 Hetkerõõm koos ootamisrõõmuga

 

 

 

Lapsekingades

Ja mida ma olen siis õppinud?

Olen õppinud, et seda küsimust peaksime endilt tihemini küsima. Et teha vahekokkuvõtteid oma eneste eludes, et näha tervikpilti - või kui mitte päris - siis vähemalt terviklikumat. Et panna ennast kuidagi kokku. Ja läbi selle lasta ka teistel enda ümber olla. Harmoonilisemalt. Niisiis, mida ma olen õppinud? Mida olete teie õppinud?

 

Olen õppinud, et vaikses päevas võib palju rohkem sündida kui tundides, mis läbitud väliselt produktiivselt. Sest produktiivsus pole see, mis me teeme selleks, et näidata teistele, vaid produktiivsus on see kui me näitame midagi iseendale ja olulistele inimestele meie ümber. Produktiivsus on vaikne kasvamine.

 

Olen õppinud, et selleks, et armastada, peab ennekõike oskama armastada iseennast. See kõlab niivõrd korratud-räägitud-leierdatud, aga ometi, teatud kontekstis justnagu taasavastatud uus tõde. Mitte enesearmastusest ei räägi ma siin, vaid nendest pisikestest võitudest iseenda üle, mis meie südameid kasvatavad.

 

Ja ma olen õppinud, et on veel nii palju asju mille suhtes olen ikka veel pime. Meile on antud päevavalgus, et me näeksime - aga tegelikult me koormame oma mõtet jaburustega. Ma olen näinud mismoodi me ise põhjustame oma mõtete kinnijooksmise, mismoodi me usume sellesse, mida meile söödetakse - ilma, et me oleksime kasvõi korrakski valmis avama südame silmi. Ma olen õppinud, et kõige raskem on tunnistada, et olen eksinud. Et olen olnud pime. Ei, ma pole nägija nüüdki, aga ma vähemalt arvan end aimavat, kus ma liigun. Ma kompan.

Inimestes minu ümber on niivõrd palju tahke, ja pinna alla näha pole alati lihtne. Ja teinekord olen ma hoopis kammitsetud iseenese teadmatusest, sellest, millist pilti on maailm minu ümber tahtnud, et ma usuksin. Aga kas teate mis - me oleme kõik ühtmoodi pimedad kuni me oma südameid ei ava!

 

Ja polegi vahet kas ma olen Austraalias või Eestis, sest ühtmoodi pimedad on ööd mõlemal pool. Lõpuks loeb see, kui ausalt me oma elusid elame. Kui palju me armastame, ja kui palju me saadame oma mõtteid nende suunas, kes meile loevad. Kas nad siis on kaugel või lähedal. Mis loeb, on ühendus. Hoiame seda. Sest isegi kirjutamata mõtted on mõtted, ka lausumata emotsioonid on reaalsed. Seni kuni me hoiame südamed lahti, toimib ka side. Kätt südamele pannes - ma tõesti kannan teid endaga - koguaeg. Te ilmselt tunnete. Ja kannate mindki. Sest ma tunnen nii. Ja see on reaalne.

Vaiksed jõulud ja vana aasta lõpp

Jõulud möödusid vaikselt, ent toredasti. Mitte üleliia vaimustavalt või käratsedes, ent siiski armsalt tasaselt tähistades. Sel aastal jõudis ka killuke jõulutunnet minuni, ei teagi, kes selle teele pani. Igatahes - ma sain kätte! Aitäh teile, mu kallid, kes te südames ńii lähedal olete!

 

Kuna Montessori keskus oli jõulude ajal kaks nädalat suvevaheajaks suletud, oli aega, et olla ja avastada. Otsustasin Melbourne´i kasuks!

 

Minu elus ON midagi uut. Aga see uus avab end tasapisi. Ma usun, et varsti ka teile.

Jagan mõned pildid.

Esimese õhtu jalutuskäik

 

Vastus küsimustele et millal ja kui palju Eestlasti on Austraaliasse tulnud

Põiktänav

 

 
 

Jõulupäeva hommik

 

Jõuluõhtu

 
 

 Aururong. Midagi vanematest aegadest

 

No mis nägu see on!

Teate mis toimub?

Kohvi joomine - ainult, et selles joogis oli lisaks kohvile veel tumedat ja heledat shokolaadi sees. Tublisti. Kohvi kuulus jagamisele, muidu poleks ilmselt välja kandnud :)

Üle aia ja ikka metsa poole

Street food

 

Great Ocean Road

 



Melbournei Eesti Päevad. Vana aasta õhtul!