Pildiblogi

Minu Laura, kes oli teel Uus-Meremaale, tuli mulle nädalavahetuseks külla! :)

 

 Viisin Laura Majo´sse sööma. Restoran, mis oli minu esimeseks töökohaks Brisbanes.

 Ilusa päeva ilus hommik terrassil

 

 

 No Junk Mail. Nii ütleb mu postkast.

Lihtsalt jäädvustasin midagi lihtsat, igapäevast, tavalist, peaaegu märkamatut.

 

 Väga julged emme ja beebi-possum! Nad näitasid end Montessori lastele :)

 

 

 Scandinavian Festival in Brisbane. Üllatavalt armsa rott-koeraga sain kokku.

Vabandust väljenduse eest aga - ma ei tea ka paremat võrdlust.

 

Eesti asjad. Moosid ja kommid olid ka, kõrval laua peal! Meil läks täitsa toredasti, inimesed tundsid Eesti vastu siirast huvi.

 

Zoomitud. Tabatud.

Welcome to MCI :)

Käes on Oktoober ja elu on lihtsalt lennanud. Minu viimane postitus on tehtud 12 Augustil - peaaegu kaks kuud tagasi! Kuidas võtta kokku seda mis on vahepeal toimunud, ma ei tea. Ideaalis oleksin ma ju pidanud vahepeal sissekandeid tegema. Võib-olla peaksin blogiga mingisuguse lihtsama diili tegema - vähem korraga. Ma küll ei näe seda, et te siin vaatamas käite, aga ma tean, et tegelikult ju käite.

 

Ma tunnen, et olen jõudnud punkti kus õpin elu usaldama ja kontrolli loovutama. Olen aru saanud, et meie võimuses on oma elu juhtida teatud punktini, millest edasi tuleb valik: kas ujuda vastuvoolu või võtta vastu see, mis tuleb loomulikku radapidi. Muuseas, mõlemad võivad isegi olla õiged valikud, aga eks see on tunnetuse küsimus. Alustades sellest, et mida annab vastuvoolu ujumine ja kui kaua seda tegema peab. On see saatus või minu enese jonn? Kangekaelsus? Kaela ju ka murdma ei pea selle pärast! Aga üks on ka kindel: kui su süda ütleb, et tuleb ujuda, siis uju! Aga vaata, et see on su süda, mis ütleb. Mitte miski muu ilmajõud.

 

Lühidalt öeldes, ma ei tea kuidas viisaga läheb. Aga kõik selle ümber on heades toonides elu värvid. Ma saaksin jätkata ka järgmisel aastal oma töökohal, enamgi veel - Ms Renuka tahab väga, et jätkaksin ja tema esialgne plaan on mind panna koolieelikute rühma. See on hoopis teine vastutus, ent ma võtan seda ka kui väljakutset ja komplimenti. Vahetevahel tundub mulle, et tal on minusse usku rohkem kui ma ise usuksin. Aga ma tänan teda selle eest - sest eks on ju tõde seegi, et inimeste mõtted meie ümber mõjutavad meie käitumist. Kui need mõtted meist on positiivsed, siis me tahamegi ise olla paremad ja hakkame vastavalt käituma. Renuka oli see kes mind kannustas Montessoris uusi sihte võtma. Tema inspireeris mind. Tegema. Püüdma. Lendama kõrgemalt. Tegema teate mida? Astuma sisse Montessori Centre Internationali!

 

See oli huvitav vestlus, aga ma ei teadnud kuivõrd tõsiselt ma seda võtan. Siiski andsin võimaluse ja kirjutasin koolile. Sellele järgnes dokumentide saatmine ja Skype intervjuu (kell 10 õhtul! Sest intervjuu oli Londoni aja järgi kell 1 päeval). Veel dokumente. Ja siis sain vastuse: olen oodatud nende juurde õppima!

Nüüd õpingi kaugõppes. Töötan ja õpin. Reedel saatsin ära oma esimese assignment´i. Mul on omad hirmud, aga samas ma tean, et hirm võib nii pidurdada kui ka kannustada. Ja olen teel sinna, kus mu hirm muutub iga päevaga väiksemaks. Sel lihtsalt põhjusel, et ma ei eita selle olemasolu. Aga kui sa ei eita hirmu, ent seisad sellega silmitsi, siis mingi aja pärast see kaob. See leiab lahenduse. See on reaalsus minu elus - siin ja praegu. Ma seisan sellega silmitsi, seepärast ma tean jagada.

 

Montessori Internationalis kursuse lõpetades on mul taskus rahvusvaheliselt tunnustatud diplom, mis on kehtiv nii Austraalias kui ka paljudes muudes maailmariikides, sealhulgas ka enamikes Euroopa riikides. Hetkeolukorda arvestades on see parim lahendus üldse :)

 

 

Australian Police Force :)
Meil käis politsei külas, kokku oli üheksa ratast! Lastel oli nii huvitav, ja küsimusi oi kui palju! Nagu juuresoleval pildil näha, polnud lapsed ainsad, kel nägu naerul oli.

 

Punane Kolmapäev

Täna on meil "public holiday" - ja lihtsalt selle pärast, et käimas on Brisbane´i Ekka festival!  (http://www.ekka.com.au/). Lühidalt öeldes toob Ekka maaelu linna - kümne päevase festivali jooksul toimuvad erinevad showd, seal mängitakse rahvuslikke mänge; toimuvad võistlused; on kultuuriprogramm jne jne.

Mina aga naudin (vähemalt hetkel veel) kodus olemise rõõme - käisin jooksmas ja tutvusin nende tänavatega kus veel käinud polnud (sattusin aga hoopis rohkem rohelusse ja nägin hobuseidki!); masin aitab mul pesu pesta (kuidas ma siis ütlen, et mina pesen, eks),  ja valmistun laupäevaseks Eesti Laste Mänguhommikuks.

Laupäevases tunnis räägime muuhulgas ka sipelgatest! (laste soovil). Minu ülesandeks on siis soovidele vastu tulla ja teha teema huvitavaks! Reedel loodan ka ühte elus isendit kohata ja selle lastele näitamiseks järgmisel päeval purgis kaasa võtta. Kõikidele looma ja putuka armastajale rahustuseks, et minu soov on sipelgas pärast tunnis esinemist tema loomulikku keskkonda tagasi toimetada :)

Aeg lendab

Aeg lendab,

aga ainult siis kui sa ise ei lenda.

 

Minul näiteks oli ajaga dialoog, kus sain teada, et ta võib olla ka terane, ja võib olla üleannetu, võib-olla ehk natuke ninakaski. Sest miks muidu ütles ta mulle, et siis kui mina lendan, tema puhkab? ... ja, et nii on alati.

 

Kõige raskem on neid maid füüsiliselt läbi sõita, oma enda kehaga kohal olla. Lennukis, ja maade kohal ka, lennata kiiresti, ja samas tajuda kuidas aeg kulgeb korraga mitmes eri tsoonis, kusjuures - sinule näivalt sootuks palju aeglasemalt, peaaegu, et meelega venivalt.

 

Mõtetes me oleme teiega ju palju koos, tunnetes veel enamgi. Ma olen ikka veel Eestis, korjan mustikaid ja istun vanaemaga aias; joon emaga hilishommikust kohvi või lepin kokku sõbrannaga kohtumist. See kõik on ikka veel mu mõtete mängumaa. OIen elanud need lihtsad hetked kuu ajaga enda sisse, üsna sügavale.

 

Ja samas on siin ka üks teine reaalsus, mis aga on reaalsus samamoodi. Mõnele on see Austraaliamaa nii  kaugel, et nagu oleks "Kuu peal". Mu ema nii ütles, ma usun, et tundis ka. Minule aga tähendab see "siin". Siin olemist - jah, mina olengi kuu peal (siis ju?). Tegelikult ei teagi et kumb siis võtabki kauem aega, kas raketiga kuule või lennukiga Austraaliasse...

 

Minu tagasitulek oli arrrrmas!

Eelmisel teisipäeval saabudes ja kolmapäeval juba tööle minnes oli mul sees kummaline ärevus. See oli justkui vana jätkamine, ja samas uue alustamine. See oli natuke mõlemat.

Mind hämmastas see kuidas töökaaslased mu tervele reisile juba enne äraminekut nii kaasa elasid. Hiljem sain teada, et minu ülemusele saadetud pildid printis ta välja ja pani kõigile nägemiseks välja nii, et kõik osa said.

 

Armas oli neid näha.

 

Aga kõige liigutavam oli hetk, mil ma astusin vaikselt klassiruumi ja nendest lastest, kes mind oma keskendunud töö kõrvalt märkasid, tuli esimesena minuni kolmeaastane Rosie, sõnagi lausumata kõndis minu suunas, naeratas ja pani käed ümber kaela. See kallistus oli tugev ja kestis kauem kui täiskasvanudki tavaliselt kallistada tihkavad. See oli nii päris! Mis hing sel lapsel on? Ma olin liigutatud.

 

Mõnelt inimeselt kuulsin ka kommentaari, et nad tundsid, et minu tagasitulemine võib olla ehk küsitavgi - sest neisse jäi rõõm saadetud piltidelt nii tugevasti kajama.

Eks õigus oli neilgi.

 Ms Nagi (jaapanlanna) on tore. Ta oli Eestist saadud paki üle NII siiralt rõõmus! :) Pilt on tehtud töötajate puhketoas/köögis.

 

Hong Kongi lennujaamas - vaatasin aknast välja, et mis ilmas ilmaga toimub.

My sweet July, leaving Brisbane

Aeg lendab - seda kogen üha tihemini. Minu kojumineku/tuleku ootusärevus hakkas endast märku andma juba vähemalt kuu aega tagasi – ja siin ma olen. Ühtäkki - Omade juures. Kaua oodatud ilusad hetked. Minu armas Juuli.

Eriti armas on see, et ka minu töökaaslased elasid minu tulekule väga kaasa. Vahepeal tundus, et nende uudishimu ja rõõm on suisa sama suur kui minu oma. Armsad tegelased :)

Minu väljasõit Brisbanest ei kujunenud aga nii sujuvaks kui võinuks eeldada. Peale koti ära andmist ja turvaväravate/passikontrolli läbimist teadsin, et mul on veel pool tundi aega pardale minekuni. Ostsin kohvi, et viimaseid hetki nautida, ise samas mõeldes, et võinuks ju veidi varemgi tulla… siin on toredaid poode! Ma ei ole muidu shoppaja, aga hoopis teine teema on kingitused! Reisimine ja kingitused - need on minu kaks “lapsukest” :)

Ja siis tuligi uudis – minu lend on edasi lükatud viis tundi. VIIS tundi!!! Esialgu lõi see täiesti pahviks, sest seda oli ootamatult palju. Põhjenduseks toodi probleemid kütusetangi või paagiga – ja hädavajalik osa mis tuli välja vahetada, oli vaja kohale tuua Sydneyst. (Vahemaa Brisbanei ja Sydney vahel on ca 1000km). Niisiis pandi lennuk sealtpoolt teele - ja meie ülesanne oli õppida kannatlikkust.

Muidugi olin ma veidi ärevil, ent teadsin ka tõsiasja, et nagunii oli minu kahe lennu vahe (Hong Kong – Helsinki) 7h. Viis tundi Brisbanes ootamist tähendas sisuliselt vaid ooteaja vähendamist Hong Kongi lennujaamas. Kui ainult…

Kui ainult asjad oleksid nii lihtsad. Kaks tundi on minimaalne aeg nii suurtes lennujaamades ümberistumist teha. Ja isegi kui minul see õnnestub, siis tegelikult on veel ju ka pagas mis vajab õigel ajal õigesse kohta ümbersuunamist. Samuti ei saanud ka kindel olla, et esialgu välja hõigatud viis tundi pikemaks ei veni. Õnneks ei veninud ja jõudsin kõikidele lendudele ilusti. Suures Hong Kongi lennujaamas sulasid kaks tundi kiiresti.

Aga viis tundi Brissi lennujaamas osutusid oodatust toredamaks! Järsku tekkis mul piisavalt aega, et rahulikult ringi käia ja inimesi vaadata, poodidesse piiluda ja lihtsalt olla. Jalutasin lennujaama risti põiki läbi ja ennäe – kohtusin Dušaniga! Dušan on poiss minu rühmast (kelle ema poolne suguvõsa on Serbiast) – ka nemad olid teel Euroopa poole! Ma teadsin küll, et nad on minemas, aga et me kohtume – selle välistasime juba mõned päevad varem, sest lennuajad olid teised. Nüüd aga kus minu lennuplaanid ümber mängiti, sai võimalikuks ka meie kohtumine. See oli ootamatu ja väga rõõmus hetk! Tegime pilti, naersime, kallistasime ja soovisime üksteisele ilusat reisi. Soojad hetked.

Qantase poolt said reisijad kompensatsiooniks lõunavaucherid. Mida aga aeg edasi, seda enam sain aru, et ma ilmselt ei lunasta oma lõunavaucherit (sest hommikune lennujaamakohvi ja mustikamuffin tegid ikka veel kõhus toredasti pai). Mõtlesin siis, et annan selle lihtsalt kellelegi ära. Siis juhtus aga (jälle!) midagi toredat. Kohtusin poemüüjaga kelle käest olin enne ostnud mõned toredad kingitused – ja mõtlesin, et annan vaucheri talle kuna olin nagunii varsti lennukile minemas. Tema aga ei jätnud seda asja niisama – vaid viis mind hoopis kokku oma kolleegiga. Ehkki ma pidanuks vaucheri lunastama kohvikus, sättisid need toredad naised asjad nii, et sain omale hoopis ühe suure koaala (lisaks)! :) Enne olin ma just ühe sellise ostnud – ja nüüd sain teise veel! Küll oli vahva nende toredate suurte koaalakarudega reisida – kohevad ja paksud nagu nad on, lasid mul kogu tee shopahoolikuna paista :) Tore on aga see, et nüüd saavad hoopis kaks tegelast koaalade näol õnnelikuks! ;)

 

Kallistamisteni!

Tasmaania, Port Arthur

Esialgse plaani kohaselt oli kavas võtta auto ja sellega laupäeval kusagile (mõtteis oli juba paar võimalikku sihtpunkti) minna. Broneeringu tühistasin aga viimasel minutil, mil reedel Hobartis ringi jalutades tabasin end tõdemuselt, et kordi toredam on minna kusagile koos tuuribussiga - kuulda lugusid, olla koos inimestega, näha nende maailmasid -  ja mitte muretseda kaardi lugemise või auto tagastamise kellaaja pärast. Nii oli asjade loomulik käik, osaliselt süüdi ka juhus, et järgmisel päeval valisin sihtpunktiks Port Arthuri.

 

 Pirate's Bay lookout. On the way

 

 Ilmaolud olid vahepeal üsna heitlikud.

 

Port Arthur on kunagine (19. saj.) süüdimõistetute asula. Põhjuseid, miks inimesi siia saadeti, on igasuguseid - enamasti oli tegemist üsna väikeste väärtegudega.

Sellel olid ka ilmselgelt omad põhjused miks neid siia saadeti - kinnipeetavad arendasid alguses välja kogu "vangala" ala, aidates ehitada haigla, kiriku ja muud abihooned. Edasi pandi nad tööle kingi valmistama, puitu töötlema - põhimõtteliselt mida iganes oli vaja majandudse ja heaolu edendamiseks. Tänaseks on selleks saanud üks tähtsamaid ajaloolisi piirkondi Austraalias. 2010 aastast alates on see ka UNESCO World Heritage listis.

 

Üks näide saatuslikuks osutunud "kuriteost"

 

 Tegelikult on aga Port Arthur niivõrd ilusas kohas, et raske on uskuda, et seal oli kunagi (sisuliselt) vangla. Tahes tahtmata tabasin end mõtteilt, et minul poleks selle vastu küll midagi kui mind maailma kõige ilusamas kohas vangis peetaks :)

 

Jõudsin üsna pea selgusele mis võis kunagisi kinnipeetavaid motiveerida edasi pürgima ja endast parimat andma.

- See siin on ju täielik teraapia-keskus!

Tasmaania

Hobart

Minu ammune salajane unistus on olnud minna Tasmaaniasse. Veebruaris, mil välja kolisin, vaatasin otsa segadusele endas ja olles veidi teadmatu tuleviku suhtes, otsustasin, et nüüd on aeg. Kuna teadsin, et puhkust ma enam rohkem välja võtta ei saa (seoses juulikuise Eestisse tulekuga), siis kasutasin ära siinse kalendri aprillikuist punast päeva (Anzac Day) - ja nii sai kokku kolm päeva koos nädalavahetusega. Kõik see sai teoks täpselt nädal peale Lihavõttepühi.

Võtsin tõesti viimast, sest minu lennuk väljus reede hommikul kell seitse - mis tähendab, et lennujaama minemise peale tuli mõtlema hakata juba kell neli hommikul. See on ilus, veidi sürreaalne aeg - veel pole nagu üleval, aga enam ei maga ka. Meditatiivne.

 

Ja kell kümme olin Hobartis! Ahh :)
Huvitav on, et kellakeeramist Brisbane ja Hobarti vahel ei olegi. Ehkki see on hoopis kaugemal kui on Sydney või Adelaide. Kõik jäi samaks, arvestada oli lihtne.

Ma ei olnud oma reisi detaile plaaninud peale selle, et oli teada kuupäevad millal lähen ja see kus ma ööbin. Ülejäänu pidi jääma koha peal otsustamiseks. Kuid kõik hakkas kuidagi kohe alguses väga hästi sujuma. Lennujaamast väljudes nägin pisikest bussi, mis oli mõeldud just nimelt minusugustele ilma auto ja transpordita reisijatele - see armas buss viis soovijad otse nende hostelitesse/hotellidesse - ja oli tunduvalt odavam kui takso. Vedamine missugune! Lennujaamast linna poole sõites ei lasknud Tasmaania oma iluga oodata - juba esimesed minutid olid lummavad. See oli nagu pai hingele - kinnitus sellele, et olen kohal.

 

 Need kes reisinud, teavad, et tuba siiski reeglina enne pärastlõunat kätte ei saa. Niisiis jätsin ma oma pisikese kohvrikese hostelisse ja asusin kohe linna peal ringi kolama. Ja mulle vaatas vastu lummav sügis! Tõesti, õhk oli karge ja puud värvilised. Ja kolmteist kraadi. Muidugi läks natuke aega harjumiseks - ja mulle tundus see esialgu isegi jahe, hoolimata, et kandsin mantlit. Mis te arvate, mis oli esimene asi mis ma tegin? Ostsin kindad muidugi! :)) Tasmanian made.

 

 Jalutuskäik viis mind Salamanca piirkonda, mis on ennekõike tuntud oma laupäeviti peetavate turupäevade poolest. Seal on palju kohaliku käsitöö poode, puuvilja market ja kohvikud.

 Salamancas tervitasin end ka Tasmaania lõhevõileivaga.

 

  Enne väljasõitu Port Arturisse otsustasin ära käia laupäevahommikusel Salamanca turul. Ohh seda kohalikku kargust ja värskust!

 

 Ilus on olla elus. Ja tunda maitseid, näha värve, olla kohal.

 

Turumeeleolu varahommikuses Hobartis

Easter Camping

Lihavõtte pühade ajal oli kalendri järgi suisa neli vaba päeva. Juba varakult, Märtsi alguses, organiseerisid sõbrad (peamiselt salsa kaudu) väikese "get away" puhkuse. Need kes said, läksid juba neljapäeval (ametlikult oli vaba alates reedest). Ööbiti telkides ja kõik toimus laagrielule kohaselt - toiduvalmistamine lõkke peal ja nappide pesemistvõimalustega. Kusjuures koht ise oli väga armas, telkimisala (avalik) oli metsa ja mere piiril. Seega hommikupäikese eest sai siiski varjuda puude alla. Kel aga soovi, võis end vabalt kaheminutilise jalutuskäigu järel randa jõudes varahommikuseks supluseks merre kasta.

 On the Way. 

Kolm tundi sõitmist läbi linna, maaliliste maastike ja metsade. Vahepeal telefonisignaaligi päris ära kaotades.

Telkida tohib siin mail ainult avalikel telkimisaladel ja selleks on vaja eelmevalt oma tulemisest teada anda (või siis koha pealt helistada ja pargivahile endast märku anda). Selle sildi järgi siin saime ära tunda, et tegemist on õige kohaga.

 Campground

 Nii nad seal on. Kõik leiavad Oma koha.

 Minu Maja kaheks ööks. Telgiga vedas, ostsin superpakkumisega ja kõige lihtsama telgivariandi - ruumi oli piisavalt magamiseks ja laiutamiseks. Soovitus siinkohal inimestele kes üksinda telgis ööbimist plaanivad: osta/võta kaasa ikka kaheinimese telk! Nii mahud ikka päriselt ära ja hea on olla. Ja kui on kaks inimest, siis kolmeinimese telk jne.

 Metsa ja mere piir. Vaade laagriplatsi poolt.

 Nii oldi päriselt. Laagrisegadus.

 Kusjuures! Täielik absoluutne ime minu jaoks. Võeti kaasa päikesepaneel ja sellega said akud laetud ja minikülmkapid töös hoitud.

 Andy - peasüüdlane ja organisaator.

Kokku oli inimesi kuskil kahekümne ringis. Ma kõigist portreesid ei pane :)

Ja nii aitas meid kõiki Austraalia Päike.

Mis on Kodu

Ja kus on kodu. Kus ON Kodu koht?

Ilmselt on see rohkem kui lihtsalt rida laulust enamikele meist.

Pildi autor on minu endine majanaaber, kes nüüdseks kolis välja. Tema jäädvustas selle mida me näeme igal õhtul. See paneb mindki rohkem juurdlema selle üle, et miks mitte pildistada ja jäädvustada tavalisi asju. Neid asju, mille sees sa oled igapäevaselt. Need sinu elu loo väikesed detailid. Tegelikult on ju ilus pilt. Igaõhtune vaade tänavale. Otse maja eest.

 Ja see on - 

Minu ajutine kodu. Või peaks ütlema, Kodu? Siin olen ma nüüd mõned kuud elanud ja kuni Eestisse tulekuni elan edasi. Seda mis saab siis kui tagasi tulen, näitab aeg. Tänava poolt ei olegi nii armas, aga maja sees ja taga on hoopis teine olemine - eelmisest postitusest saab vihjeid :) Minu tuba on vasakult teine - pildi pealt leiab ülesse valge Toyota kaudu, kel segadus.

Majanaabritega on aga tekkimas väga head suhted ja ma tunnen kuidas nad hoolivad. See on nagu selline omamoodi perekond - tihti armastatakse korraldada ka "dinner nighte". (umbes kahe-kolme nädala tagant), siis kõik teevad midagi, või teevad koos, ja me lihtsalt oleme. Märksõnaks "Tunne naabrit" :) Meid elab siin ühtekokku 10. Number näib suur, sest maja  kolmes toas elab kaks inimest, included landlord Dennis ja tema abikaasa Carmen.

Seda ei juhtu tihti, et olen kodus üksinda. Eelmisel pühapäeval aga just nii oli. Kunagi mäletan, et tegin blogipostituse kuidas ma kuulasin siin elmari raadiot. Pole seda rohkem kui aasta teinud, aga sel päeval mõtlesin, et ahh - see on nii äge ju! Lõunatada Elmaiga. Tekitas sellise Eesti Suve tunde ikka küll! Ainus naljakas osa oli siis kui tõsimeeli ilma kuulutati - seitse kraadi.
 See piklik asi pildil on "speaker"/kõlar mis mulle eesti keelt mängis.

 Kui kujutluspilt võimaldab, siis võib ka minu sinna kõndima mõelda. Teekond tööle.

Ja töölt tagasi.

Üleminek

Kirjade järgi peaks nüüd ametlikult sügis olema. Mõned vihmahood on toonud kergendust, kohati ka üleujutusi eelmisel nädalal. Samas on rohelust rohkem ja õhk on värskem, öösel on kohe täitsa mõnus. Vahva kui saab jakigi peale tõmmata! Üldiselt on see aga lihtsalt niisama mängimine, sest konkreetset vajadust pole. Kõik meenutab Eesti juulikuud - soe, värske, värviline. Ainult selle vahega, et õhtud on pimedad.

See hetk oli mulle nii armas. Nii Juuli :)

Olen jah natuke nagu koopas elanud, just nimelt suhtlemise poole pealt. Loodan, et annate mulle andeks. Ma lihtsalt ei osanud, lihtsalt ei jaksanud. Mõnikord on perioode kus tähelepanu on suunatud sissepoole ja muuks palju ei jäägi. Ma pole tahtlikult tahtnud hoida teadmatuses, lihtsalt on lihtsam olnud. Ma pole ka fassaadi looja - see on minu jaoks raske. On ainult kaks võimalust, kas vastata ausalt või olla vait. Alustasin viimasest, ja liigun nüüd ausalt vastamise juurde.

Ma kolisin välja. Ja see ilmselt ütleb paljutki.

Raskem periood oli enne kolimist, siis kui oli vaja astuda konkreetseid samme. Pärast oli lihtsalt - olukorra aktsepteerimine, uuega kohanemine ja teistsuguse olemisega harjumine. Päris ausalt öeldes kujunes kolimine lihtsamaks kui ma arvasin. Mitte, et see oli lihtne - aga see oli lihtsam kui ma kartsin. Selle mõju oli enamvähem kohene. Ma tundsin end kergemalt juba järgmisel päeval, ja see oli ilmselt kinnitus õigst otsusest. Tunnen end siiamaani paremini, ma saan hingata. Ma näen jälle värve ja hommikuti üles tõusta on, kas kujutate ette, tore! Ükskõik kas siis on argipäev või pühapäev. Koguaeg on midagi mille pärast silmad taas-avada. Muidugi käib minuga ka koguaeg kaasas ka minu väikesed hirmud ja kahtlused, aga need on meil kõigil. Need on need pisikesed paganad kes meid nagunii igapäevaselt saadavad. Nagu füüsikalises maailmas bakterid. Nendeta ei saa, aga nendega võb õppida elama. Ja mõned neist on suisa meile kasulikud - nagu siin öeldaks "they keep us running".

 Tore terrass kus istuda (tegemist house-share-ga)

Tegelikult plaanisin ma kirjutada juba eelmisel nädalal, aga tegemist oli rohkem kui olin plaaninud. Homsest tuleb meile tööle sisse "department" ja nad veedavad seal terve nädala. Selle jooksul vaadatakse absoluudselt kõik üksipulgi läbi ja koostatakse hindamine. Kõige all pean silmas just nimelt - kõike. Kuidas on hoolitsetud laste tervise eest; millises korras on rühmaruumid ja õueala - kas see on turvaline jne; kas me peame eeskirjadest kinni (neid on tohutult palju - kuidas sa pead riietuma, kuidas sa pead olukordi lahendama, millises järjekorras tegutsema kui on häirekell, kuidas toitu käsitlema/hoidma, kuidas sõimerühmas mähkmevahetus toimub jne jne jne). Sinna juurde kvalifikatsioonid; vaadatakse ka seda kuidas sa lastega suhtled-oled-räägid-reageerid; ka seda mismoodi toimub kommunikatsioon töötajate vahel. Sellele lisaks küsivad nad tõenäoliselt ka küsimusi Montessori pedagoogika kohta ja selle kohta, kuidas see täidab üldisi õppekava eesmärke. Ma tõesti ei jõua siinkohal kõike üles lugeda, ja vaevalt teiegi jõuate seda infot endasse salvestada. Lihtsalt ütlen, et See saab olema üks teistmoodi nädal ja selle nädala eel oleme teinud rohkem tööd kui muidu (lisalugemist koju võtnud, teatud pabereid (programmid või päeva tagasisidelehed vms) ümber teinud - et oleks veel parem ja veel selgem. 

 Eesti keele ring eesti-meelsetele

 Otsime Austraaliat, Eestit ja Aafrikat

Sujuvalt on mind ka kaasatud Eesti Seltsi Laste Mänguringi juhiks. Käime koos iga kahe nädala tagant ja veedame laupäeva hommikupooliku Eesti keele sees olles. Laulame, mängime, otsime sõna-pildi vasteid, teeme töölehti ja kunsti, arvutame jne. Mul on hästi hea meel ja armas tunne, et saan ka natuke meie Eesti asja siin ajada. Ilmselt saab ka Eesti Seltsiga rohkem tegemist olema, sest minu teadmata seati üles mu kanditatuur kui valiti aasta alguses uus juhatus. Nüüd olen ka selles sees ja Maikuine Emadepäeva pidu Queenslandi Eestlastele (enamik on siiski ikka Brisbanest) on minu kanda. Siingi tunnen väikest hirmu ja põnevust ühekorraga. Teatud mõttes tunnen end suisa kunstnikuna - sest peo kava ja vorm on täiesti minu teha-otsustada. Pean nüüd hakkama lähiajal sellega tegelema, et inimestele väikeseid ülesandeid kätte jagada. Teate ju küll - nagu näiteks helitehnika eest hoolitsemine või selle üles panemine; grillialuse kohale toomine; seltsi eelarvest raha eraldamine totlustuse jaoks jne. Alati on vaja ju ka neid väikesed päkapikke kes aitavad pildi väikesed tükid kokku panna :)

 Käisin uuesti Adelaides Märtsi alguses. Et lihtsalt olla omadega, omade keskel. Pilt on tehtud Barossa Valleys Maggie Beer poes - see on tuntud kokk Austraalias, kes annab välja omanimelisi  kokaraamatuid imeliste retseptidega ja kes müüb ka palju toredat omanimelist kraami (kõige enam erinevaid kifte salatikastmeid).

.

Margit piilub. Veinifram Barossas

Kuidas võileib võib kõneleda

Tere tere kõik see pere!

Tunnistan, et on jäänud pikk paus kirjutamisse. Muidugi võiks ma loetleda põhjuseid, ent see kõlaks ju vabandusena. Las ma siis ikka olen ausalt natuke süüdi ka. Mitte, et süütunne on midagi, mida on hea endas kanda - aga ütleme siis nii, et võtan vastutuse tegemata jätmise ees.

Pean tunnistama (ja millal siis veel), et oma osa mängib selles ka teatud olukordade poolt tekitatud seesmine segadus, millele ma veel otsin seletusi, vastuseid, õigeid reageerimise viise. Raskeid hetki on olnud, peadmurdvaid ja kahlema panevaid. Samas kõige selle kõrval jooksevad mingid teised asjad jälle justnagu veatult, omasoodu, takistuseta. Kummaline on elu, ausõna. 

Päris tore on see, et haige pole ma peaaegu, et olnudki. Ainus kord kui midagi natuke "oli", oli siis kui käisin tööintervjuul :) - ja see oli Augustis. Olen õppinud teatud olukordades keha rohkem tundma - ja püüdnud adekvaatselt reageerida. Näiteks jaanuari esimesel nädalal (mil mu töökoormus suurenes), olin ma tõesti läbi, energiast justnagu tühjaks imetud. Lubanud endale rohkem und kui tavaliselt (mitte hommikul kaua põõnates, vaid õhtul varem magama minnes!), oli füüsiliselt jälle parem olla. Kusjuures paljude kohalike elutempo ongi hoopis teises, väga varajases rütmis. Samas ma ei usu, et suudaksin kella kuueseid hommikusööke nautida.

Aastalõpp kujunes toredasti, veetsime sõpradega aega ning lõpetasime Kreeka-teemalisel Tooga stiilis peol. Julgemad tegid endale linadest ja vöödest päris vahvad kostüümid. Kuskilt olid sõbrad saanud Oliivipuu oksi, millega tegime pärjad.

Tööl on endiselt tore. Vastutust tuli aastanumbri vahetumisel juurde, ent kõige selle juures ka rõõmu. Olen arutanud seda ka töökaaslastega kes jagavad sama - me tõesti tunneme end Montessori Keskuses justnagu kodus. Ja kui tavaliselt on see "How are you?" lihtsalt viisakusavaldus, siis seal nad tahavad tõesti teada, et kuidas sul läheb - mis on minu jaoks ekstra armas. Meil on tore kokk Rosie, kes on itaalia päritolu - väga kiirete kätega, väga kifti huumorisoonega ja kõige selle juures üsna otsekohene ja samas ääretult tähelepanelik ja hooliv. Teda oleks justnagu kõikjal koguaeg - ja kui ta puudub siis märkavad lapsed seda kohe, olgugi, et ta ju ei tööta rühmades. Rosie võttis endale eelmise aasta lõpul kohustuse mind kohaliku "gurmee toidu" vegemite'iga tutvustada. Inglismaal on sarnane asi, kutsustakse seda Meremite'iks. No anyway - minule see asi pole kunagi meeldinud, aga vaat kui ta tõi mulle selle sooja värskelt röstitud saia, kergelt või ja vegemite'iga määritud, tundus see olevat ausalt öeldes päris talutav suutäis. Ma ei saa veel öelda suurepärane, sest pole sellega harjunud. Aga teatud mõttes oli see omamoodi tõestus sellest, et maitsete, ka olukordadega ON võimalik harjuda. Lihtsalt on vaja veidi midagi, mida sa tunned ja tead, koos millegagi, mis on sulle uus. Nii, et vana kaudu on võimalik leida uut. Mõelda vaid, mida Rosie vegemite sandwich mulle kõik ütles :) või siis äkki ikka pigem - meelde tuletas.

 Hästi vahva on see, et meil on igal rühmal oma väike aiake, mille eest hoolitseda! See annab ikka palju juurde. Loomulikult on vaja seda tihti kastmas käia - ja mõnikord taimi välja vahetada, sest Päike teeb oma töö. Lastele see asjatamine igatahes väga meeldib. Montessori on selles suhtes mulle väga meelt mööda, et see on väga elulähedane õpetamise viis, mitte lihtsalt raamatutarkus.

 Võibolla olen seda juba maininud, aga teen seda siis siinkohal veel - meie keskus asetseb küllaltki huvitavalt. See on väikese ostukeskusse kõrval, autoparkla katusel, ja samas ka hea vaatega kaugusesse, (majad muidugi, aga ka puud ja mäed niisamuti) sest asetseb omakorda veel kõrgendikul. Mainides parklat võib ju ette kujutada teab mida, aga meie keskkonnas seal tähendab see hoopis puulatvu aia taga. See on teistmoodi, ja armas.

Aia taga on puuladvad

 Eelmine aasta tutvusin Hollandis pärit tüdrukuga (Rita), kes teeb Haiglapraktikat Brisbanes. Nii armas inimene, ja samas ma tean et veebruari lõpus lendab ta juba tagasi. Oh seda loobumise ja head aega ütlemise kuntsti. 

Huvitav on see, et ta teeb ka siin ühte uurimustööd kus tal on vaja vabatahtlikke, ja ma nõustusin osalema. Kaks ja pool tundi sai erinevaid uuringuid tehtud - luude ja lihasteni välja. Järgmine nädal peaks ta saatma mulle ka tulemused. Olgu öeldud, et kui ma seda uuringut omast käest teha laseks, oleks see äärmiselt kallis. Mõnikord on ütlemata tore kui vahvad võimalused lihtsalt sülle kukuvad, sõna otseses mõttes. Ahjaa - teate mis veel välja tuli?! Meil on sünnipäev täpselt samal päeval! :))) 

Nüüd on juba kaks toredikku kelle pärast Hollandit külastada. Kairi, viitan siinkohal endiselt sinule! :)

 Mõnikord on meil ka marketi päev kus on müügil palju kohalikku kraami, käsitööd, riideid, pähkleid jm, ja siis leidub ka muusikuid kes väheste võimaluste tõttu oma loomingut seal tutvustavad (nagu pildil näha). Foto on tehtud Detsembris.

Jaaaa meil on Vapiano!!! :)) Olen küll senimaani ainult ühte näinud - aga siiski! See loeb. Menüü on sama, isegi teate - need kummikommid - karud - kassade juures on samad! Vahva, et nad järgivad nii toredasti ühte joont igal pool.

Jõulupidu töökaaslastega. Umbes pooled on kohal, teine pool alles saabumas. Täitsa tore vaadata kuidas kõik üksteisest erinevad, nägude, nahavärvi ja pikkuse poolest. Vasakult: Jennifer, Rhonda, Rachel (kes piltlikult öeldes lapsendas mu), Diane (keskuse sekretär, väga armas naisterahvas), Renuka (ülemus, keskuse direktor - ma ei valeta kui ütlen, et tema all on hea töötada, sest ta hoolib), Elisabet, Thy (vietnamlanna, temaga töötasin koos eelmisel aastal; oma erialal absoluudselt kift tegelane), Jen ja Felicity.

Päris vahva dinner oli. Ja see oli liikuv laud! Nii liikusime pidevalt ringiratast (muidugi äärmiselt aeglaselt, peaaegu märkamatult) ja saime istuda vastastikku erinevate inimestega.Vahva idee oli!

Hahhaa! Ehe emotsioon. Kes on hirmul, kes on uudishimulik. Tegemist oli jõulukingiga, mis pidi olema "naljakas" (lisaks secret santale. See oli selline vahva mäng mille jaoks tõid kõik veel eraldi väikese kingituse).

 Aasta alguses (siis kui töölt oli puhkus -  olime "suvevaheajaks" kaks nädalat suletud) sõitsin kolmeks päevaks Adelaide'i sugulastele külla. Vasakult: Elisabet, Margit, Ilmar ja eesreas Velli. Velli sai Septembrikuus 90! Väga erakordne inimene - ja siiani küllaltki terav oma mõistuselt.

 Margiti esik. Ma lihtsalt ei väsi imetlemast tema elamist - kõik on justkui õigel kohal. Iegi seina peale mitte riputatud pildid on just õiges kohas :)

 See pilt on tehtud Margiti tütre Nadia juures (pildil Margit lapselapse Ane'ga), kellel on küllaltki suur ja kohati suisa metsikuna tunduv aed. Ma nimetaksin seda korrastatud lohakuseks või midagi sellesarnast - sest olgugi, et metsik, seal olles sa tajud, et taimede eest siiski kantakse hoolt, ja selles kõiges on üks teistmoodi kord. Minu jaoks oli see justnagu harmoonia parim näide.

Ja meie lõunalaud Nadia juures. Vasakult Nadia, Margit, Ane.

Kallipalli teile kõigile! Mina hakkan nüüd ilusasti Austraalia hümni pähe õppima, sest reedel tähistame keskuses Austraalia päeva (mis on küll esmaspäeval, 27 jaanuaril, ent see on riiklik püha ja siis on kõik kombekohaselt suletud) ja seal pean ma laulma koos kõigi teistega. Õpetajana ei saa ma endale lihtsalt hümni mitteoskamist lubada.

Aa muide! Eelmine nädal läks meil järsku tuletõrje alarm lahti - mõtlesin alguses et ei tea mida see veel tähendab, äkki köögis juhtus midagi (mul oli samal ajal paus!). Igatahes otsustasin kindluse mõttes rühma tagasi joosta ja - õigesti tegin! Nägin juba kuidas kõik rühmad evakueeruvad. Väga kummaline tunne oli - aga tegutseda tuli. Haarasin ruttu nimekirja (seda on vaja hilisemaks kontrolliks et kas laste arv ja nimed klapivad nendega, kes on nimekirja järgi keskuses) ja võtsime lapsed ritta, läksime keskusest välja. Kuna juhataja oli rahulik, sain aru, et midagi hullu pole. See on üsna tõenäoliselt õppus - ja seda ta oligi. Igatahes väga kasulik asi! Nüüd tean kuidas see käib. Mind alguses üllatas, nähes sõime laste rühma juures beebivoodit - aga siis meenus kohe, et see oli kirjas ka keskuse eeskirjades - et tulekahju korral tuleb beebid just voodis välja toimetada. Sest kui rühmas on 2-3 inimest siis ei pruugi kõigil siiski käsi jätkuda, et neid välja kanda, niisiis pannakse nad turvalisuse huvides hoopis ratastega voodisse seisma. Muidugi!

xx