Kirjade järgi peaks nüüd ametlikult sügis olema. Mõned vihmahood on toonud kergendust, kohati ka üleujutusi eelmisel nädalal. Samas on rohelust rohkem ja õhk on värskem, öösel on kohe täitsa mõnus. Vahva kui saab jakigi peale tõmmata! Üldiselt on see aga lihtsalt niisama mängimine, sest konkreetset vajadust pole. Kõik meenutab Eesti juulikuud - soe, värske, värviline. Ainult selle vahega, et õhtud on pimedad.
See hetk oli mulle nii armas. Nii Juuli :)
Olen jah natuke nagu koopas elanud, just nimelt suhtlemise poole pealt. Loodan, et annate mulle andeks. Ma lihtsalt ei osanud, lihtsalt ei jaksanud. Mõnikord on perioode kus tähelepanu on suunatud sissepoole ja muuks palju ei jäägi. Ma pole tahtlikult tahtnud hoida teadmatuses, lihtsalt on lihtsam olnud. Ma pole ka fassaadi looja - see on minu jaoks raske. On ainult kaks võimalust, kas vastata ausalt või olla vait. Alustasin viimasest, ja liigun nüüd ausalt vastamise juurde.
Ma kolisin välja. Ja see ilmselt ütleb paljutki.
Raskem periood oli enne kolimist, siis kui oli vaja astuda konkreetseid samme. Pärast oli lihtsalt - olukorra aktsepteerimine, uuega kohanemine ja teistsuguse olemisega harjumine. Päris ausalt öeldes kujunes kolimine lihtsamaks kui ma arvasin. Mitte, et see oli lihtne - aga see oli lihtsam kui ma kartsin. Selle mõju oli enamvähem kohene. Ma tundsin end kergemalt juba järgmisel päeval, ja see oli ilmselt kinnitus õigst otsusest. Tunnen end siiamaani paremini, ma saan hingata. Ma näen jälle värve ja hommikuti üles tõusta on, kas kujutate ette, tore! Ükskõik kas siis on argipäev või pühapäev. Koguaeg on midagi mille pärast silmad taas-avada. Muidugi käib minuga ka koguaeg kaasas ka minu väikesed hirmud ja kahtlused, aga need on meil kõigil. Need on need pisikesed paganad kes meid nagunii igapäevaselt saadavad. Nagu füüsikalises maailmas bakterid. Nendeta ei saa, aga nendega võb õppida elama. Ja mõned neist on suisa meile kasulikud - nagu siin öeldaks "they keep us running".
Tore terrass kus istuda (tegemist house-share-ga)
Tegelikult plaanisin ma kirjutada juba eelmisel nädalal, aga tegemist oli rohkem kui olin plaaninud. Homsest tuleb meile tööle sisse "department" ja nad veedavad seal terve nädala. Selle jooksul vaadatakse absoluudselt kõik üksipulgi läbi ja koostatakse hindamine. Kõige all pean silmas just nimelt - kõike. Kuidas on hoolitsetud laste tervise eest; millises korras on rühmaruumid ja õueala - kas see on turvaline jne; kas me peame eeskirjadest kinni (neid on tohutult palju - kuidas sa pead riietuma, kuidas sa pead olukordi lahendama, millises järjekorras tegutsema kui on häirekell, kuidas toitu käsitlema/hoidma, kuidas sõimerühmas mähkmevahetus toimub jne jne jne). Sinna juurde kvalifikatsioonid; vaadatakse ka seda kuidas sa lastega suhtled-oled-räägid-reageerid; ka seda mismoodi toimub kommunikatsioon töötajate vahel. Sellele lisaks küsivad nad tõenäoliselt ka küsimusi Montessori pedagoogika kohta ja selle kohta, kuidas see täidab üldisi õppekava eesmärke. Ma tõesti ei jõua siinkohal kõike üles lugeda, ja vaevalt teiegi jõuate seda infot endasse salvestada. Lihtsalt ütlen, et See saab olema üks teistmoodi nädal ja selle nädala eel oleme teinud rohkem tööd kui muidu (lisalugemist koju võtnud, teatud pabereid (programmid või päeva tagasisidelehed vms) ümber teinud - et oleks veel parem ja veel selgem.
Eesti keele ring eesti-meelsetele
Otsime Austraaliat, Eestit ja Aafrikat
Sujuvalt on mind ka kaasatud Eesti Seltsi Laste Mänguringi juhiks. Käime koos iga kahe nädala tagant ja veedame laupäeva hommikupooliku Eesti keele sees olles. Laulame, mängime, otsime sõna-pildi vasteid, teeme töölehti ja kunsti, arvutame jne. Mul on hästi hea meel ja armas tunne, et saan ka natuke meie Eesti asja siin ajada. Ilmselt saab ka Eesti Seltsiga rohkem tegemist olema, sest minu teadmata seati üles mu kanditatuur kui valiti aasta alguses uus juhatus. Nüüd olen ka selles sees ja Maikuine Emadepäeva pidu Queenslandi Eestlastele (enamik on siiski ikka Brisbanest) on minu kanda. Siingi tunnen väikest hirmu ja põnevust ühekorraga. Teatud mõttes tunnen end suisa kunstnikuna - sest peo kava ja vorm on täiesti minu teha-otsustada. Pean nüüd hakkama lähiajal sellega tegelema, et inimestele väikeseid ülesandeid kätte jagada. Teate ju küll - nagu näiteks helitehnika eest hoolitsemine või selle üles panemine; grillialuse kohale toomine; seltsi eelarvest raha eraldamine totlustuse jaoks jne. Alati on vaja ju ka neid väikesed päkapikke kes aitavad pildi väikesed tükid kokku panna :)
Käisin uuesti Adelaides Märtsi alguses. Et lihtsalt olla omadega, omade keskel. Pilt on tehtud Barossa Valleys Maggie Beer poes - see on tuntud kokk Austraalias, kes annab välja omanimelisi kokaraamatuid imeliste retseptidega ja kes müüb ka palju toredat omanimelist kraami (kõige enam erinevaid kifte salatikastmeid).
.
Margit piilub. Veinifram Barossas
