Pisut veidi ootamatult võttis meie nädalavahetus vahva suuna Fraser Islandi poole! Lugu oli iseenesest lihtne - nii nagu nad ikka käima lähevad - kellelgi tekib spontaanne idee ja kui on kaasaminejaid, siis ongi seiklus! Seekord oli idee läkitajaks Jennifer (kes juba jõudis ka ühes eelmises postituses figureerida) ja meile jäi vaid jah-sõna.
Nii saigi kotid pakitud ja reede lõunal sõitma hakatud - teadupärast on Rainbow Beachini (sealt saab praamiga üle Fraserile) ligi 3-4 tundi sõitu. Meil "õnnestus" reedese liiklusvooluga jõuda kohale 4 tunniga. No asi seegi!
Kui kohale jõudsime, ootasid Jennifer ja Tung (tema poiss-sõber) meid juba šhampusega! See oli armas tervitus ja märkimisväärselt tore ja ootamatu žest nende poolt.
Öö veetsime Rainbow Beachil (mitte rannal küll, aga ranna lähedal hostelis) ning hommikul varapimedas (just-just!) tervitasime uut päeva päikesetõusule vastu jalutades! See oli ikka ilus küll :)
Päikesetervitus
- ja päikesepeegeldus :)
Läbi tõusva päikese poolt värvitud metsakese jalutasime tagasi
... et siis juba kottidega meid peale võtvale tuuribussile mitte hiljaks jääda!
Muide, saarele lubatakse vaid 4WD autodega, sama nõudmine kehtib ka bussidele. Seega nägi ka meie tuuribuss oma suurte rataste ja teistmoodi väljanägemisega isesugune välja. Põhjus, miks sõidukitele nõudmised esitatakse, on lihtne: saarel pole lihtsalt mitte ühtegi kattega teed - kõik on liiv, puhas liiv. Tegelikult on see väga kift kuidas neljaveoline buss (meil muide pidi kõigil ka turvavööd kinni olema!) üle liivamügarate ratsutab ja küngstest üles ja alla rühab. Buss küll kinni ei jäänud, küll aga kohtusime mitmel korral veidi abi vajavate autodega, kes hoolimata masina võimsast mootorist ja füüsilistest eeldustest liiva seest välja aitamist vajasid. See kõik aga oli üks osa seiklusest - ma arvan, et kui see ka kellegagi juhtus, oli see vaid üks väike vahva ootamatus - ootamatus mis võis sulle suisa bussitäie rahvst appi tuua!
Liiva seest päästetud!
Vot see oli üks tubli bussijurakas :)
Fraser Islandi pinnase moodustab muide 98% liiv ja 2% kivimeid - seega ei maksa loota seal eriti muruväljadel hüplevaid kängurusid kohata! Kusjuures, isegi koaalasid ei ole seal. Küll aga on saar tuntud Dingode (Austraalias elav metsik koer) poolest. Dingod ei ole küll otseselt ohtlikud kui koos on vähemalt kaks inimest, küll aga tuleb nendega siiski ettevaalik olla. Dingode pärast (kes on looduskaitse all), ei ole saarele lubatud ka ühtegi lemmikooma kaasa võtta.
Liivaväljad olid lihtsalt nii suured, et mul tekkis vastupandamatu tahtmine lihtsalt joosta! Kujutage sinna juurde veel asjaolu, et seal polnud isegi mitte JÄLGI! :)))
Laevavraki juurest tabatud fotograaf
Oh dear!!! :) Jaaa - ja siis me sõitsime väikese minilennukiga saare kohal! Väike plaaniväline reisilisa, hullumeelne ootamatus, viisteist minutit elavat postkaarti!!! Kusjuures, lennukis oli peale juhi vaid seitse kohta, seega oli üsnagi privaatne olemine pealekauba.
Osaliselt õhus. Kift hetk jagada.
Butterfly Lake. Nüüd sain aru, miks :)
Ja see oli siis kui lennuk ja tuuribuss rannal taaskohtusid. Muide, pildil olev "rand" on tegelikult ametliku nimega "75 mile beach", mida kasutatakse saarel peamise maantteena.
Kohalik Iludus Päikesepaistel
75 Mile Beach. "Meie" lennukile järele vahtimas
Mõnus hetk jällegi. Mul oleks justkui õnnestunud postkaarti tabada.
Aga see on lihtsalt Teile. Üks vahva hetk jagamiseks - sest kui pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, ütleb väike videolõik ehk killuke rohkemgi.
Ja siiski. KÕIGE magusama pala minu enda jaoks jätan siiski viimaseks, nii meelega ikka :)
Teate, meil oli hirmvahva tuurijuht, kes oli ühtlasi ka bussijuhiks. Tagasi mööda 75 Mile Beachi sõites otsustas ta meile mängida vahvaid lugusid - kuni ta ühel hetkel hakkas oma playlistist otsima muusikat, mis vastaks reisil olnute päriolumaale. No näiteks mängis ta Hollandi pop-i, siis leidis ta midagi Kanadast, ka Prantsusmaalt. Austriast pärit paarile mängis ta saksa keelset lugu - nemad olid õnnelikud :) Ja kuni hetkeni, mil ta teatas: "Oh Elisabet. YOU are REALLY challenging me here!!! .... but yeah I know Estonia is famous for their Hard Rock"!!! Nonii. Minu pea kohale tekkisid kohe mitu küsimärki. Esiteks üldse, et ta juttugi Eestist teeb - sest miks tal peaks olema Eesti muusikat. Aga teiseks see väide, millele tahtsin kohe vastu vaielda. Aga vot ei jõudnudki - sest siis pani ta juba mängima INDIGOLAPSED "Seebimullibeebi". Mul piiidiiii silmaaaad peast välja kargama! Mingit VEEL paremat üllatust annab ÜLDSE tahta! :)))
Sõit mööda "75 Mile Beachi" - koos Indigolaste "Seebimullibeebi-ga" :)))
