Teine päev Adelaides

Barossa Valley

Jäljed...

Tsirkust

... ja leiba

... ja hiilivat äikesetormi

Eile käisime Barossa Valleys, mis on üks Lõuna Austraalia kuulsamaid veinipiirkondi ning asub ca 60km kaugusel Adelaidest. Lisaks maalilistele vaadetele viinamarja ja oliivipõldudele, saime osa ka erinevatest veinimaitsetest ning õppisime paljuski selle kohta, missugused maitsed milliste siltide taga peidus on.

Tagasi tulles võtsime ette jalutuskäigu randa. Olgugi, et ilmaennustus oli lubanud tugevat vihma, oli terve päev kestnud päikesepaiste meid juba üsna muretuks teinud ning vihmavarju-mõttedki kaugele varahommikusse maha jäänud. Jõudnud aga randa, oli märgata valguse muutumist - kuigi - see on alati võluv kui on kõrvuti särav päike ning äikesepilved. Kontrast on see mis lummab. Selleks ajaks teadsime juba ka, et saame märjaks, isegi kui jookseme. Niisiis võtsime üsna rahulikult. Jalutasime koera, katsusime vett, klõpsasime viimased pildid enne tormi ja... lõpuks olime lihtsalt rõõmsad kui vihmapladin meieni jõudis. Olime kõik läbimärjad kui koju jõudsime, ent ometi hirmus heas tujus selle toreda kogemuse pärast. Olnukski ehk liiga tavaline jalutada vihmavarjuga :)

Adelaide

Armas kohtumine kauge sugulasega

Captain Liz

Kaja & Wayne paadiga mere peal

Õhtupäike terrassil

Olgugi, et meie lennuk Adelaide'i startis varakult, ärkasin üles pisut peale kolme öösel - mis oli ometi rohkem kui tund aega planeeritust varem. Aken oli lahti ja kuulsin väljas tugevat öist vihma ja äikesetormi - näis lihtsalt mõtetu edasi magada.

Kella poole kuueks lennujaama jõudes ja hommikukohvi otsima hakates leidsime lõpuks koha kus keha kinnitada. Suur aga oli meie üllatus kui mõne aja pärast oma nimesid valjuhääldist kuulsime - äratus oli veel tõhusamgi kui kohv ise! Kuna teadsime, et oleme oma väravatele piisavalt lähedal ja ka kellaaeg lubas veel pisut nautimist, lubasime endil kohvi lõpuni nautida ning siis "reageerida". Nojah... selle peale tuli mu telefonile kõne. Vaatasin, et kuidas saab olla, et keegi helistab enne kella kuute hommikul?! Tuli välja, et kõne oli Jetstarilt. Pole sellist asja enne näinud, et lennufirma ise helistab ja küsib, et kus sa oled :) Miks ma naeratan? Aga selle pärast, et alati küsitakse sinu käest ju miljon asja - aadress, telefon jne jne... aga tegelikkuses kasutatakse neid kontaktandmeid harva. Siin aga - haarati härjal kohe sarvist.
Tegelik story on muidugi selline, et millegipärast startis lennuk ca 15 min varem ning enamus reisijaist olid juba pardal, seepärast ilmselt taheti ka meid pisut tagant kiirustada. Hommikukohvi pidime küll seekord pooleli jätma, aga vähemalt jõudsime siiski lennukile.

Adelaidesse jõudes oli minu jaoks esimene üllatus see, et kellaaeg on Brisbane omast vaid poole tunni võrra ees. Siiani olen arvanud, et erinevused ajatsoonide vahel on täistunnilised. Näib, et matemaatika läheb siin tõsisemaks. Vahe Eestiga on 8,5h. Muudkui mõtle ja arvuta :)

Lennukist väljudes oli meie üllatus suur kui Kaja ja Wayne meid juba ootasid - varemgi veel kui olime jõudnud kohvrilindi juurde minna. Millegipärast olin valmis pikkadeks ootamisteks - kuna varasem kogemus "siselendudega" puudus.
Kohtumine oli armas, ehkki inimesed olid ju sisuliselt võõrad. Veel eelmisel õhtul vaatasin Kaja saadetud meili pildiga, et veenduda, et ma ta ikka ära tunnen. Tegelikkuses näis aga, et hoopis tema oli see kes esimesena naeratas ja minu poole liikuma hakkas.

Sõitnud lennujaama territooriumilt välja, võtsime suuna nende kodu poole, mis asub kesklinnast ca 30min autosõidu kaugusel. Kodus ootas meid üllatus - Kaja ema ja õde (Margit). Tegime kohvi ja sõime Kalevi šhokolaadi, mille Laura oli neli kuud oma kohvris eriliseks puhuks varjul hoidnud. Olgugi, et nägime esimest korda elus, kallistasime üksteisega kohtudes pikalt. See tekitas väga sooja ja teistmoodi tunde. Nagu oleksime üksteist "ära tundnud" - ilmselt oli see ühte "hõimu" kuulumise tunne. See oli armas.
Kaja ja Margit paraku eesti keelt enam ei räägi, küll aga oli rõõmus oma sõnavara meelde tuletama nende ema. Kusjuures, ta on koguni nii hakkaja, et tellib Eestist nädalalehte ning loeb ka siinset kohalikku Eesti Seltsi poolt välja antavat ajalehte. Lisaks kohtub ta kohalike Eestlastega ning võtab osa seltsielust. Olen rõõmus, et meie kultuuri ja keelt siin elus hoitakse.

Peale lõunat otsustasime minna väikesele paadisõidule mere peale. Plaan oli kergesti teostatav, kuna Kaja ja Wayne elavd mere ääres ning neil on oma paat, maja taga ankrus ja alati sõiduvalmis. Nüüd saan aru, mida olen kuulnud varem siinsest valgusest. See on tõesti teistmoodi - ja eriti ilusasti mängis see mere peal - nagu oleksid seal eredad kristallid, mis vaadates vastu säravad. Läks aega neli kuud, ent eile oli see päev, mil esimest korda ka delfiini nägin. Kuna see oli vaid viivuks, ei ole mul sellest toredast südnmusest ühtki fotot, ent meie sõbrake näitas end paaril koral, tehes mänglevaid sulpsatusi üsna paadi lähedal. Saime laetud väga positiivselt :)

Chinese & Vietnamese New Year

Üks paljudest. Part "samblaga" ütleks ma selle kohta =)

Kana jalg. Hoolimata näljast, ei suutnud ma seda süüa.

Meie väike rahvusvaheline seltskond Draakoni aastat vastu võtmas

23.01 tähistati Hiina kalendri järgi Draakoni aasta algust. Sel aastal, nagu näha, tuli see ka minu jaoks teistmoodi, kuna reeglina on see olnud senimaani lihtsalt kuupäev kalendris.

Vana aasta ärasaatmise ja uue vastuvõtmise juures kasutatakse ohtralt punast värvi, tulevärki ja paugutamist. Uue aasta vastuvõtmise riided on alati punased, sest väidetavalt ajab see eemale halva õnne ja kurjad vaimud.

Punase värvi kohta räägitakse järgmist legendi:

Vanasti algas uus aasta alati võitlusega, sest iga uue aasta esimesel hommikul tuli külla koletis Nien, kes röövis koduloomi, vilja ja isegi külaelanikke, aga eriti meeldisid talle lapsed. Et end Nien’i eest kaitsta, hakkasid külaelanikud uue aasta eelõhtul panema uste taha toitusid lootuses,
et siis koletis ei ründa. Ükskord jooksis üks lapsuke majast välja, aga Nien ehmus ja pages. Lapsuke kandis punaseid rõivaid ja külaelanikele sai selgeks, et kuri kardab punast värvi. Siitpeale saigi alguse punase, kui kaitsevärvi traditsioon aasta esimesel päeval. Lisaks sellele tähistab punane värv hiinlaste jaoks rõõmu, tublidust, tõde, siirust ja õitsengut ning külluslikkust. Siitpeale saigi alguse punase, kui kaitsevärvi traditsioon aasta esimesel päeval. Lisaks sellele tähistab punane värv hiinlaste jaoks rõõmu, tublidust, tõde, siirust ja õitsengut ning külluslikkust.

On üsna tavaline, et siinsed aasiast pärit inimesed võtavad uue aasta saabudes vaba päeva. Kuna töötasin sel päeval vaid 7-12:30, sain Draakoni aasta pidustustest osa minagi.
Aasia köök on minu jaoks küll meeltmööda, ent mõned sel päeval proovitud road ilmsalt jäävadki mulle võõraks. Näiteks kana jalg, mida pildilgi näha on... Kusjuures, see oli isegi maitsev kui sellest killukese hammustasin - ent on siiski väga raske midagi maitsmismeelele pakkuda kui nägemismeel igasugusest koostööst keeldub.

Draakoni aasta on alanud väga vesiselt ja võimsalt. Viimase nädala aja jooksul on taevast alla tulnud meeletus koguses vihma ning äikesetormidki on muutumas tavaliseks. Seems like Dragon has arrived :-)

Stradbroke Island

Päriselt päriselt päriselt!

Sdradbroke

Kristallselge sinine vesi

Pühapäeval käisime Stradbroke saarel, mis asub mandrist pooletunnise praamisõidu kaugusel. Saar asub Brissile üsna lähedal, mis tähendab, et minekuks kulub vaid pisut rohkem kui tund.

Üldiselt jäetakse autod mandrile sadamasse hoiule kuna saare peal on piisavalt hea bussiühendus, ent need kel rahakott rohkem kannatab, võivad selle ka ümmarguselt sajakahekümne dollari eest kaasa võtta.

Jutukad ja tähelepanelikud nagu nad siin on, nägi kapten üsna kohe ära, et kiikasin tema väikesesse, pisut kõrgemal asuvasse juhtkabiini. Nagu tellitult kutsus ta üles ning saime nautida vaadet ning korraks tüürigi hoida. Mis võiks toredam töö olla kui kaptenil, seilata mööda muinasjutulisi meresid! Ilmselt kohtasin korraks õnne ennast :)
Mis on siin hindamatu väärtusega - nimelt see, et paikades kus rohkem inimesi liigub, on alati vaba ligipääs külmaveekraanidele, nii ka saare peal. Seega pole vaja muretseda, kui kuumus kurja teeb ja vesi otsakorral on, kuidas tühi joogipudel jälle täidetud saab. Väikesed asjad, suured mõjud.

Ookean oma rohesinistes toonides oli rohkem kui lummav. Tundsin, justkui oleksin sattunud elava postkaardi sisse, vaid imetlesin ja ahhetasin. Meie jaoks täielik muinasjutt ju! Kuigi vesi ja lained olid kutsuvad, üllatas mind aga tõeliselt selle ülisoolasus. Just see saigi põhjuseks, miks pidin lainetemöllust varem välja tulema ning oma pudelivett suuloputamisele kulutama. Silmadki olid pärast pisut punased ning vajasid tilgake magevett. Uus vanasõna: ilu kogemine nõuab ohvreid?
Igatahes tunnen, et selle saarel käimisega sain midagi olulist enda jaoks tehtud. Kogeda midagi, mida olen igatsenud. Loodust ennast oma täies ilus ja võimsuses. Ja ainult - kiviviske kaugusel Brisbanest!
Muide, ostsin täna ära ka pileti Adelaidesse. Nüüd on kindel, et 27.01 on minek sugulaste juurde. Aeg küüsi närida :)

2012

Enne minekut aastavahetuse peole. Dr Huy'ga, kes on juba teine aasiast pärit tuttav, kellega oleme siin suhelnud. Ja mina mõtlesin, et nad on teiselt planeedilt!
Huy'le sai tol õhtul Wind-woman'itki (loe: amorit) mängitud. Ja muide, edukalt - sest tal on nüüd date! :)

Nüüd on suvi täies hoos. Ilmad on palavad ning magamine tähendab enamjaolt magamist konditsioneeriga. Õhtune õhk on küll jahedam, ent nimetute elukate pärast, kes kõik ootamatult sisse võivad sadada, tuleb uksed-aknad siiski kinni hoida.

Tööl läheb toredasti, ehkki vastutus on suurem kui eelmises kohas. Lausa halenaljakas on mõnikord kui läheb eriti kiireks - kliendid muudkui tulevad ja minu ootelist üha kasvab - ja siis ühel hetkel, on vaja hakata ruttu kohvisid tegema, et siis aga samal ajal jälle uusi kliente teenindada. Samas lõbus on ka - hoiab tegevuses ja ma tajun isegi mõõdukat stressi. Ja siis - kui on hingetõmbepaus - teen endalegi ühe salakohvi :-)

Ülemus (Paul) on Indiast pärit. Mida rohkem aga olen siin selle rahvuse esindajatega kokku puutunud, seda enam kinnistub minujaoks tõsiasi, et millegipärast on nad üsna küüned-enda-poole inimesed. Siiamaani olen alati neid pigem imetlusega vaadanud, ennekõike eksootika, India köögi ja ilusate inimeste pärast. Kui alguses siia tulime, kuulsime sama juttu, ent siis mõtlesin, et võibolla on inimestel lihtsalt mingi halb kogemus ja nad teevad liiga kiirelt üldistusi. Kuid mida aeg edasi, seda enam olen pidanud ka ise veenduma, et võibolla see väga vale ei olegi. Näiteks - neile endile ei maksa kohvi tegelikult mitte midagi, ent kui ma tahaksin (ja tahangi) seal kohvi juua, pean maksma kaks dollarit. Teistes kohtades on üldiselt (vähemalt) joogid personalile tasuta. Noh, lihtsalt, ei ole sellist sooja hoitud tunnet. Kuid samas on nad head jälle teise külje pealt - olgugi, et pisut ihned; siiski annab nendega rääkida ning kui midagi teed hästi või teed valesti, siis seda ka kohe öeldakse.

Aastavahetuse veetsin siinsete sõpradega ning Laura, mu tubli kaaslane, tööpostil olles. Tunnike enne uue algust istusin natuke aega õues ning vaatasin tähti - neid on siin ikka igal ööl nii hästi näha! Ja mõnikord mõtlen, et need samad tähed mänglevad ka siinsete metsade, tühjade randade, kõbete, ookeani ja Uluru kohal - kuhu jõuda oleks mu unistus! Siis tekib teistmoodi tunne ja parem arusaamine sellest, kus olen.
Ja Aitäh, Issi, aasta esimese kõne eest! :)