Esimese aastapäeva tähistamise jätkuks sõitsime järgneval esmaspäeval Byron Baysse. Vaid kahetunnise sõidu kaugusel oled juba teises osariigis - mõelda vaid!
Muidugi pole elu vaid lust ja lillepidu - nii nagu helesinistelt piltidel näha ja ekslikult arvata võib - seda, usun, teate ikka ise ka. Aga samas kui ta seda mingitel päevadel ka siiski kõigele vaatamata on - siis tasub sellest ka mälestus luua ja pilti teha, eksju! Sest see annab jõuvarusid jälle teistsugusteks hetkedeks.
Perepilti meil naljalt ei juhtu! Aga üks tore kohalik oli nõus meid välja aitama!
Ilus oli see sinise mäng.
Koos kaasatehtud brokkoli-kõrvitsa quiche maitses lõunaks imehea!
Muide, oma ööbimispaiga bukkisime läbi Airbnb - vedas väga - sest leidsime toreda koha täiesti metsa sees!
Meie majutuspaiga köögiaken
Vot selline kuudike oli meil metsas. Olen täielik fänn! See maksis meile vähem kui öö hotellis :)
Lake Ainsworth.
Noah pistis oma jalakesed teepuu järve. Seda kutsutakse niimoodi, sest ümber järve kasvavad teepuud, mis eritavad õli järve vette. Selles ujumine pidavat väga kasulik olema! Tõepoolest - ka nahk tundub teistmoodi - pehme ja toidetud.
Käsikäes ja käsi käes
Liiv, tuul, vesi - need on kõige toredamad sõbrad lapsele!
Eriti kui seda kõike saab avastada turvaliselt - näiteks koos issiga!
No ja muidugi mõnikord me ka kukume! Liiva sisse pikali oli aga esimene kord! Toreda soengu sai veel pealekauba! :D
Minult on küsitud, et millsied need kalkunid, kes siin jube tavalised on ja enam vähem igal pool vabalt ringi liiguvad, õigupoolest välja näevad. Vot sellised näevadki! Meil on oma kodutänavas ka paar sellist püsikalkunit, kes hüppavad hoovist hoovi. Pigem nad elavadki rohkem äärelinnade rajoonides, kesklinnas pole ma neid veel kohanud. Samas nad on sellised näpsajad ka - ma näiteks panin omale poti sisse rohelist kasvama, lootuses, et saab mõne aja pärast ka oma maitsetaimede mekki - aga võta näpust - kalkun arvas vist, et itsutasin tema jaoks! Igatahes ta kaevas mul need üles! Tundub, et kui tahta maitsetaimi istutada, peab mõtlema midagi kavalamat välja. Neid kas siis võrguga kaitsma või kusagile kõrgemale paigutama (mõnega ma nii tegingki - panin lihtsalt aknalauale). Kolmas variant on siis ilmselt kui elad täitsa omas majas ja aiaaugud ja kõrgused on su oma kohendada. Teadupärast see lind ei lenda ja hüpata suudab ta ka vaid piiratud kõrgusele. Samas suudab ta ka läbi pugeda värava alt ja kiiresti joosta.
Nagu me teame, ei ole olukorrad ka nii väga must-valged kui algselt võib paista, seepärast toon välja ka asja toredama poole - vähemalt lapse seisukohalt - sest kui meil see meie külakalkun külas käib, siis Noah on küll väga elevil ja vaatab huviga! :) Enamasti lõppeb asi sellega, et ta hakkab kalkuni poole kiiresti roomama, suures õhinas, kuniks kalkun ise lõpuks otsustab naabrite aiaposti otsa hüpata ja edasi liikuda.
Õppisime kaamerat kasutama ja saime lõpuks hakkama ka iseenda pildistamisega! Tunnistan, et ma ei olnud seda lihtsat asja endale varem selgeks teinud. Mõelda vaid, nii tegelikult - kui palju toredaid asju, vahendeid ja programme on meieigapäevases kasutuses - ja me lihtsalt kas ei tea nende olemasolust, ei oska neid kasutada või oleme liiga mugavad, et asja endale selgeks teha. Igatahes - veelkord - we live, we learn :) Ja õnneks on iga päev meie uus võimalus! Igas asjas.
