Käes on Oktoober ja elu on lihtsalt lennanud. Minu viimane postitus on tehtud 12 Augustil - peaaegu kaks kuud tagasi! Kuidas võtta kokku seda mis on vahepeal toimunud, ma ei tea. Ideaalis oleksin ma ju pidanud vahepeal sissekandeid tegema. Võib-olla peaksin blogiga mingisuguse lihtsama diili tegema - vähem korraga. Ma küll ei näe seda, et te siin vaatamas käite, aga ma tean, et tegelikult ju käite.
Ma tunnen, et olen jõudnud punkti kus õpin elu usaldama ja kontrolli loovutama. Olen aru saanud, et meie võimuses on oma elu juhtida teatud punktini, millest edasi tuleb valik: kas ujuda vastuvoolu või võtta vastu see, mis tuleb loomulikku radapidi. Muuseas, mõlemad võivad isegi olla õiged valikud, aga eks see on tunnetuse küsimus. Alustades sellest, et mida annab vastuvoolu ujumine ja kui kaua seda tegema peab. On see saatus või minu enese jonn? Kangekaelsus? Kaela ju ka murdma ei pea selle pärast! Aga üks on ka kindel: kui su süda ütleb, et tuleb ujuda, siis uju! Aga vaata, et see on su süda, mis ütleb. Mitte miski muu ilmajõud.
Lühidalt öeldes, ma ei tea kuidas viisaga läheb. Aga kõik selle ümber on heades toonides elu värvid. Ma saaksin jätkata ka järgmisel aastal oma töökohal, enamgi veel - Ms Renuka tahab väga, et jätkaksin ja tema esialgne plaan on mind panna koolieelikute rühma. See on hoopis teine vastutus, ent ma võtan seda ka kui väljakutset ja komplimenti. Vahetevahel tundub mulle, et tal on minusse usku rohkem kui ma ise usuksin. Aga ma tänan teda selle eest - sest eks on ju tõde seegi, et inimeste mõtted meie ümber mõjutavad meie käitumist. Kui need mõtted meist on positiivsed, siis me tahamegi ise olla paremad ja hakkame vastavalt käituma. Renuka oli see kes mind kannustas Montessoris uusi sihte võtma. Tema inspireeris mind. Tegema. Püüdma. Lendama kõrgemalt. Tegema teate mida? Astuma sisse
Montessori Centre Internationali!
See oli huvitav vestlus, aga ma ei teadnud kuivõrd tõsiselt ma seda võtan. Siiski andsin võimaluse ja kirjutasin koolile. Sellele järgnes dokumentide saatmine ja Skype intervjuu (kell 10 õhtul! Sest intervjuu oli Londoni aja järgi kell 1 päeval). Veel dokumente. Ja siis sain vastuse: olen oodatud nende juurde õppima!
Nüüd õpingi kaugõppes. Töötan ja õpin. Reedel saatsin ära oma esimese assignment´i. Mul on omad hirmud, aga samas ma tean, et hirm võib nii pidurdada kui ka kannustada. Ja olen teel sinna, kus mu hirm muutub iga päevaga väiksemaks. Sel lihtsalt põhjusel, et ma ei eita selle olemasolu. Aga kui sa ei eita hirmu, ent seisad sellega silmitsi, siis mingi aja pärast see kaob. See leiab lahenduse. See on reaalsus minu elus - siin ja praegu. Ma seisan sellega silmitsi, seepärast ma tean jagada.
Montessori Internationalis kursuse lõpetades on mul taskus rahvusvaheliselt tunnustatud diplom, mis on kehtiv nii Austraalias kui ka paljudes muudes maailmariikides, sealhulgas ka enamikes Euroopa riikides. Hetkeolukorda arvestades on see parim lahendus üldse :)
Australian Police Force :)
Meil käis politsei külas, kokku oli üheksa ratast! Lastel oli nii huvitav, ja küsimusi oi kui palju! Nagu juuresoleval pildil näha, polnud lapsed ainsad, kel nägu naerul oli.
