Uluru

 Uluru base-walk, 10,4km. Sooja varjus 38`C

 Anangu maal. Nii nimetavad end aborigeenid, kes elavad selles piirkonnas.

 Tema näiteks elab Ayers Rocki kõrval :)

Esimese õhtu lähenev vihmasadu Uluru juures. Olgugi, et kivi pole pildil, on see seal samas.

Muide, oma kultuuri ja õpetust kõigest olemasolevast, sealhulgas loodusest ja ellujäämisest, nimetavad sealsed aborigeenid Tjukurpaks. Tjukurpa on neile kui seadus, mis tähendab ka hoolimist ja jätkusuutlikust laiemas plaanis. Tjukurpa rõhutab suhete tähtsust kõige elava vahel.

Hommikueine vaatega Ayers Rockile. On naljakas kuidas mõnikord kiiresti tehtud pilt (mobiiliga ja emmele saatmiseks!) võib hoopis saada su lemmikuks. See sai. Ja see on nagu laste joonisfilm. Nagu multikas või - maal.

Uluru-hommikul tõusime vara, sest reisiärevus ei lasknud kaua magada. Pealegi ootas ees ligikaudu 350km sõitmist, millele lisandusid ka vahepeatused. Olles ikka veel hämmingus liiva tulipunasest värvist, leidsin, et oleks patt seda mitte natuke kaasa võtta... niisiis otsisin välja paberkoti, kuhu sisse paar peotäit „maasoola“ puisata. Muuseas, seda sama tegin ka Kings Canyonil ja peab tõdema, et need värvid on erinevad! Uluru punane on intensiivsem, on punasem ja tugevam. Ilmselt siis – lähemal südamele – nii nagu nad Ayers Rocki kutsuvad.

Esimene kohtumine oli eriline. See oli kohtumine kauaoodatuga. Kuid selle asemel, et oma vaimustust jagada, me hoopis naeratasime ja vaikisime. Tundsin, kuidas mu hingamine sagenes ja rõõm olevikust mu juukseid sasis. See oli tervitav tuul.

Väga kummaline nähtus ilmnes Ayers Rocki juures. Näis justkui muudaks punane liiv rohu veel rohelisemaks ja vastupidi – roheline rohi punase liiva veel punasemaks. Need vastandvärvid mänglesid harmoonias niivõrd täiuslikult, et see oli absoluudselt imeline!

Tuulega oli veel omamoodi lugu. Peamiselt oleme ju harjunud tuult läbi akna klaasi puudega mängimas nägema või välja minnes oma nahal ja näol tundma. Üldiselt aga ei pööra me tuule tekkimisele ja liikumisele suurt tähelepanu. Seal olles aga oli midagi teistmoodi. Kõigepealt võtsid mu kõrvad kinni heli tekkimise kusagil eemal, seejärel ma tajusin, et heli lähenes, mispeale võis mõne sekundi möödudes näha lähenevaid põõsaid liikumas. Ja alles siis kui möödunud oli mõni sekund, tundsin ma alles tuule kohalolu ka iseenda nahal. Nagu vaim oleks läbi kõrbe liikunud. Kõigepealt kuuled, siis näed eemalt seda lähenevat, ja siis tunned kuidas see on kohal. On sinu juurde jõudnud. Ma ei ole seda nähtust kunagi varem tähele pannud. Võimalik, et ka kogenud mitte. Võimalik, et seda ei saagi igal pool kogeda. Kuid kinnitust leidis fakt, et on võimalik palju rikkamaks saada puhtalt selle läbi kui seal kus sa oled, püüda maksimaalselt kohal olla.

Kings Canyon

Väike vapper lilleperekond, kasvamas kanjoni peal

Edeni aia oaas

Keskpäevane vaade kanjonilt. Not too bad :)

Õhtune jalutuskäik punase päikeseloojangu kaisus

Teel Kings Canyoni poole kohtasime palju imelist ja metsikut loodust, sealhulgas hobuseid kes eelmise blogipostituse peakangelasteks olid.

Järgmisel päeval Kings Canyoni karavani pargis, varahommikust naabrite ärkamist läbi une registreerides, mõtlesin endamisi - küll on tegelased – enne koitu juba üles ja autole hääled sisse. Ilmselt magasime meie kusagil kaheksa-üheksani, misjärel valmistasime hommikusöögi. Võtsime, ühesõnaga, rahulikult. Söödud, pestud, koristatud, asusime teele kuningate kalju poole.

Esimesele päevale oli planeeritud tutvumine ümbruskonnaga ning väike matk Cings Canyonil. Seljakotid seljas, veepudelid kotis, sai aga kiiresti selgeks, miks soovitatakse oma jalutuskäigud teha väga vara hommikul või - peale lõunat. Siiani olime seda soovitust lihtsalt teadvustanud, nüüd aga saime tunda, et polegi kuigivõrd lihtne üle 35 kraadise kuumuse ja põletava päikese käes (kusjuures, pikkade pükste, pluusi ja kaabuga!) jalutada. Matka tegime küll ära, ent selgeks sai kiiresti, et järgmise päeva põhiretk tuleb meil alustada varavalges koos koiduga.

Kings Canyoni vallid on üle saja meetri kõrged ning jalutuskäik algab mööda järsku kaljusse raiutud trepimademeid mööda ülespoole rühkides. Raskeim osa tehtud, võid oma matkaga kanjoni peal algust teha. See ala on suur ja lai – ja tegelikult pole mul aimugi kuivõrd kaua võtaks aega kui põhirajast kõrvale seigelda ning soovitatavat trajektoori mitte järgida. Ilmselt nii kaua kui sa ise ennast ekslema planeerid. Noh, natuke ehk lisakski, sest mingi hetk (kui koduigatsus peal ja toidumoon otsa saanud) on vaja siiski teeviidad üles leida, et kaljult ohutum tee alla leida. Ka meie tegime põikeid põhirajalt kõrvale, mistõttu kulges meie brožüüris näidatud 3-4h matk ümmarguselt viietunniseks. Kings Canyoni sisemuses peidab end ka väike oja, mis asetseb C.K. Eedeni aias. Eedeni aiani jõudsime peale kahe-kolmetunnist mägimatka (sh loomulikul peatuste ja vaatamistega) – mis oli täpselt õige aeg väikeseks jahutavaks peatuseks jahedamat õhku pakkuvate kaljuseinte vahel. Eedeni aeda saab aga nii, et kõigepealt ronid 100 meetrit kaljudest alla – ja kui pärast väikest suplust ja looduse imede endasse ahmimist teekonda edasi tahad jätkata, tuleb jälle sada meetrit üles ronida. Muid väljapääse sellest imelisest aiast ei ole.

Kings Canyoni kogemus oli ehe. Korjasin kaasa ka väikese kotiga punast liiva, et pärast oleks mida katsuda ja meenutada :)

Australian wild-life

Paddy Melon – see on maas lamav või roniv-väänlev ühe-aastane taim, mille päritolumaaks Lõuna-Aafrika. Seda taime tuntakse ka kui kariloomade tapjana. Tegelikult haarasin ühe sellise ka tee pealt kaasa, ent peale selle fakti (livestock killer) teada saamist ei söandanud me seda siiski proovida.

Wild Horse – Brumby. Enne päikeseloojangut kohtusime ühe imelisima nähtusega (minu jaoks) kogu reisi vältel – metsikute hobustega! Peatuda ei tihanud, küll aga vähendasime kiirust miinimumini ning pildistasime hobuseid alla lastud autoaknast. Pisut kohkunud nad olid, ent nähes meid ära minemas, otsustasid nad oma muda augus siiski edasi mõnuleda. Brumbyd on põgenenud või kadunud hobuste järeltulijad, millest enamuse päritolu ulatub aega, mil esimesed eurooplased Austraaliasse tulid.

Ja eeslid-metsikud!

Spinifex Pigeon – teistmoodi pisut kui need tuvid, millega meie silm harjunud on. Spinifex tuvid elavad vaid seal kus kasvab spinifex (andke andeks mu suutmatus seda sõna tõlkida) rohi, palju kive ja muidugi – joogivesi. Seda tüüpi nägime esimesel hommikul Kings Canyonil.

Teisel päeval, peale väikest minimatka Ormiston Gorge'is, hakkasime pärast lõunapausi Kings Canyoni poole liikuma. Enne veel tuli uuesti läbi käia Glen Heleni receptionist ning muretseda endale pass aborigeenide tee peal (Larapinta, Mereenie loop road) sõitmiseks. Jah, teatud teelõigud nõuavad eriluba, mis tuleb endale lunastada enne teele asumist. Kusjuures - selle tee peal tohib sõita vaid päevasel ajal ja ilma vahepeatusteta. Igasugused laagrid ja öö peale jäämised on kohatud. Eriloa peal oli kirjas seegi, et järgida tuleb vaid põhiteed – väikesed sissepõiked kõrvalteedele pole samuti lubatud. Tegemist on nende jaoks väga püha paigaga, mistõttu on piirangud ja erinõudmised arusaadavad.

Küll aga nõuab selle tee peal sõitmine head masinat, sest nii mõneski kohas võib liiva rohkuse tõttu auto lihtsalt kinni jääda. Kuna tegemist on sõiduga läbi looduse, on ka tee ise väga teistmoodi sellest (eriti rohkete aukudega!), millel tavaliselt sõitma oleme harjunud. Üks huvitav asi on muidugi seegi, et kiirusepiirangut sel teel ei eksisteeri, mistõttu on kogu sõit omal vastutusel. Sain minagi tunda vasakul teepoolel 4W-ga keset kõrbe, läbi liiva ja ootamatute aukude sõitmist. Adneraliin sõitmisest ja ilu ümbritsevast muutis pulsi muidugi tavapärasest kiiremaks. Ühe korra õnnestus ka auto välja suretada ja kogu karavaniga liiva sissegi jääda. Kuid ilmselt on sellega arvestatud ning ei võtnud kaua kui tubli masin liiva august taas välja ronis. Olime kindlad, et peale sellist sõitu on tagaruumis õhtusöögiks „Segasalat“ - kõigest mis maha kukkunud ja laiali pudenenud. Kuid – ilmselt alahindasime oma oskust kogu kraam ilusasti ära sättida nii, et seda ei juhtuks. Tegelikult on sealsed süsteemid ja lukud sätitud üsna kindlalt sinu asju kaitsma ja turvaliselt hoidma, sealhulgas ka minikülmkapp, mis liikumatult nurgas ja mille uks riiviga kogu sõiduaja ilusasti kinni püsis. Midagi lahtist peale meie kohvrite, mis niigi juba maas lebasid, ei olnud. Seega – õhtusöök tuli meil ikkagi endal teha, kui pimedas lõpuks Kings Canyoni karavani parki jõudsime.

Austraalia südames - Alice Springs & West Macdonnell National Park

Ormiston Gorge. Matkarada mägedes lõppes suplusega jahedas vees

Esimene retk pisut metsikumassse loodusesse

Selliseid imesid siin leidub

Glen Heleni karavani park

Ormiston Gorge

´

Kesk-Austraalia vaikus tähistaeva all... ilmselt pole ma veel kunagi varem end nii palju kordi näpistada lasknud ja näpistanud kui nüüd – et olla päriselt SIIN...

Mõnikord on tunne, et viibid kusagil, teadvuse tasandil (mis on sulle lihtsalt fakt millestki), ent mingi osa sinust lihtsalt ei jõua selle teadmise teadvustatud kohaloluni. Ja siis on kaks võimalust - kas sa pühendad end täielikult Selle hetke toomisesse või - lased sel lihtsalt minna...

Lebada kesk looduse metsikust ja päevasest päikesest veel soojust peegeldavaid kive, mis kahel pool asfaltit; vaadata pilvitut tähistaevast ja kuulata vaikusest kostvaid ööhääli lihtsalt VAJAB kohalolu. Keset maanteed - lõpmatu hulk kilomeetreid ühele, veel rohkem teisele poole.

Oma esimesel päeval, kui olime jõudnud Alice Springsi, läksime kõigepealt kohtuma oma Karavan Apolloga. Apollo teenis meid tublisti üheksa päeva, pakkudes peavarju öösiti, olleks köögiks hommikuti ja jahutavaks pelgupaigaks tulisel keskpäeval. Ilm kesk-Austraalias on tõepoolest väga kuum ja kuiv – seepärast pole ime, et keskpäeval inimesed varjulisemaid kohti ja siseruume eelistavad. Queenslandi niiskema õhu tõttu olin juba peaaegu unustanud, et mu nahale on kombeks kuiv olla. Siin sai vesi ja kreem kiiresti esmavajaduste hulka liigitatud.

Veel kusagil mujal pole ma kohanud nii palju aborigeene kui siin. Näis, et neid on võrdsel hulgal valgetega. Kuid pilt pole siiski nii lilleline kui trükimust seda ehk arvata laseb. Neist enamus istuvad lihtsalt tänaval ja näib, et ei leia endale rakendust. On üsna tavaline, et täites mõnda ankeeti tuleb täita ka lahter, kus küsitakse sinu päritolu kohta. Lihtsalt – pane rist kastikesse kui sa oled aborigeen või kui sul vähemalt üks vanem on aborigeen. Näiliselt on kõik sõbralik, aga reaalselt on siiski tajuda mingit distantsi „valgete“ ja aborigeenide vahel. Miks muidu seda küsitakse, miks muidu see nii oluline on. Jah, nad on pisut primitiivsemad ja mulle näiib, et osad neist justkui pisut nõutud, elades linnas. Ometi mulle tundub, et neis on säilinud see oluline osa, mis on seotud loodusega; see kontakt ja teadmised mis on neid läbi aegade selles karmis kliimas tänapäeva kandnud – nende ainus „süü“ on, et nad ei oska olla päriselt linnastunud. See sai selgeks Alice'st veel enam keskmaa poole sõites. Aborigeenid austavad loodust ja kannavad edasi oma kultuuri. Ma ei tea, kas see on hea või halb, et nad ei oska olla... linnakeskkond pole lihtsalt nende jaoks. Kuid kas seda saab pahaks panna? Paljud panevad. Kuid mõtlemata sellele, et tegelikkuses on neil palju enam päris teadmisi kui meil, valgetel. Ma mõtlen, tavalisel inimesel. Ülikooliharidusega haritlastel. Mina näiteks ei ole kindel kas tuleksin toime eluga metsikus looduses, eriti veel kuivas kõrbes. Kuid neil – lisaks primitiivsetele teadmistele ellujäämisest kõrbes, on olemas suisa oma kultuur. See on ilus kuidas nad kõike elavat austavad, harmoonias elavad. Olgugi, et teistmoodi kui meie.

Uluru & Kata-Tjuta National Park'i töötajad, muide, on kõik välja õpetatud aborigeenide poolt – ilma taimi, kohalikku loodust ja traditsioone tundmata ei ole seal võimalik töötada. Nii on seatud aborigeenide poolt. Huvitav, muide, on seegi – et kui aborigeenidel on päevakorras mõni oluline rituaal, peavad ka nende poolt välja õpetatud valged, kes nende „saladusi“ teavad, seal osalema. Nii, et kui giid näiteks keset ekskursiooni kõne saab, et poole tunni pärast on tseremoonia, siis pole muud teha kui seal kohal olla.

To be continued...

:)