Ormiston Gorge. Matkarada mägedes lõppes suplusega jahedas vees
Esimene retk pisut metsikumassse loodusesse
Selliseid imesid siin leidub
Glen Heleni karavani park
Ormiston GorgeKesk-Austraalia vaikus tähistaeva all... ilmselt pole ma veel kunagi varem end nii palju kordi näpistada lasknud ja näpistanud kui nüüd – et olla päriselt SIIN...
Mõnikord on tunne, et viibid kusagil, teadvuse tasandil (mis on sulle lihtsalt fakt millestki), ent mingi osa sinust lihtsalt ei jõua selle teadmise teadvustatud kohaloluni. Ja siis on kaks võimalust - kas sa pühendad end täielikult Selle hetke toomisesse või - lased sel lihtsalt minna...
Lebada kesk looduse metsikust ja päevasest päikesest veel soojust peegeldavaid kive, mis kahel pool asfaltit; vaadata pilvitut tähistaevast ja kuulata vaikusest kostvaid ööhääli lihtsalt VAJAB kohalolu. Keset maanteed - lõpmatu hulk kilomeetreid ühele, veel rohkem teisele poole.
Oma esimesel päeval, kui olime jõudnud Alice Springsi, läksime kõigepealt kohtuma oma Karavan Apolloga. Apollo teenis meid tublisti üheksa päeva, pakkudes peavarju öösiti, olleks köögiks hommikuti ja jahutavaks pelgupaigaks tulisel keskpäeval. Ilm kesk-Austraalias on tõepoolest väga kuum ja kuiv – seepärast pole ime, et keskpäeval inimesed varjulisemaid kohti ja siseruume eelistavad. Queenslandi niiskema õhu tõttu olin juba peaaegu unustanud, et mu nahale on kombeks kuiv olla. Siin sai vesi ja kreem kiiresti esmavajaduste hulka liigitatud.
Veel kusagil mujal pole ma kohanud nii palju aborigeene kui siin. Näis, et neid on võrdsel hulgal valgetega. Kuid pilt pole siiski nii lilleline kui trükimust seda ehk arvata laseb. Neist enamus istuvad lihtsalt tänaval ja näib, et ei leia endale rakendust. On üsna tavaline, et täites mõnda ankeeti tuleb täita ka lahter, kus küsitakse sinu päritolu kohta. Lihtsalt – pane rist kastikesse kui sa oled aborigeen või kui sul vähemalt üks vanem on aborigeen. Näiliselt on kõik sõbralik, aga reaalselt on siiski tajuda mingit distantsi „valgete“ ja aborigeenide vahel. Miks muidu seda küsitakse, miks muidu see nii oluline on. Jah, nad on pisut primitiivsemad ja mulle näiib, et osad neist justkui pisut nõutud, elades linnas. Ometi mulle tundub, et neis on säilinud see oluline osa, mis on seotud loodusega; see kontakt ja teadmised mis on neid läbi aegade selles karmis kliimas tänapäeva kandnud – nende ainus „süü“ on, et nad ei oska olla päriselt linnastunud. See sai selgeks Alice'st veel enam keskmaa poole sõites. Aborigeenid austavad loodust ja kannavad edasi oma kultuuri. Ma ei tea, kas see on hea või halb, et nad ei oska olla... linnakeskkond pole lihtsalt nende jaoks. Kuid kas seda saab pahaks panna? Paljud panevad. Kuid mõtlemata sellele, et tegelikkuses on neil palju enam päris teadmisi kui meil, valgetel. Ma mõtlen, tavalisel inimesel. Ülikooliharidusega haritlastel. Mina näiteks ei ole kindel kas tuleksin toime eluga metsikus looduses, eriti veel kuivas kõrbes. Kuid neil – lisaks primitiivsetele teadmistele ellujäämisest kõrbes, on olemas suisa oma kultuur. See on ilus kuidas nad kõike elavat austavad, harmoonias elavad. Olgugi, et teistmoodi kui meie.
Uluru & Kata-Tjuta National Park'i töötajad, muide, on kõik välja õpetatud aborigeenide poolt – ilma taimi, kohalikku loodust ja traditsioone tundmata ei ole seal võimalik töötada. Nii on seatud aborigeenide poolt. Huvitav, muide, on seegi – et kui aborigeenidel on päevakorras mõni oluline rituaal, peavad ka nende poolt välja õpetatud valged, kes nende „saladusi“ teavad, seal osalema. Nii, et kui giid näiteks keset ekskursiooni kõne saab, et poole tunni pärast on tseremoonia, siis pole muud teha kui seal kohal olla.
To be continued...
:)
No comments:
Post a Comment