Australian wild-life

Paddy Melon – see on maas lamav või roniv-väänlev ühe-aastane taim, mille päritolumaaks Lõuna-Aafrika. Seda taime tuntakse ka kui kariloomade tapjana. Tegelikult haarasin ühe sellise ka tee pealt kaasa, ent peale selle fakti (livestock killer) teada saamist ei söandanud me seda siiski proovida.

Wild Horse – Brumby. Enne päikeseloojangut kohtusime ühe imelisima nähtusega (minu jaoks) kogu reisi vältel – metsikute hobustega! Peatuda ei tihanud, küll aga vähendasime kiirust miinimumini ning pildistasime hobuseid alla lastud autoaknast. Pisut kohkunud nad olid, ent nähes meid ära minemas, otsustasid nad oma muda augus siiski edasi mõnuleda. Brumbyd on põgenenud või kadunud hobuste järeltulijad, millest enamuse päritolu ulatub aega, mil esimesed eurooplased Austraaliasse tulid.

Ja eeslid-metsikud!

Spinifex Pigeon – teistmoodi pisut kui need tuvid, millega meie silm harjunud on. Spinifex tuvid elavad vaid seal kus kasvab spinifex (andke andeks mu suutmatus seda sõna tõlkida) rohi, palju kive ja muidugi – joogivesi. Seda tüüpi nägime esimesel hommikul Kings Canyonil.

Teisel päeval, peale väikest minimatka Ormiston Gorge'is, hakkasime pärast lõunapausi Kings Canyoni poole liikuma. Enne veel tuli uuesti läbi käia Glen Heleni receptionist ning muretseda endale pass aborigeenide tee peal (Larapinta, Mereenie loop road) sõitmiseks. Jah, teatud teelõigud nõuavad eriluba, mis tuleb endale lunastada enne teele asumist. Kusjuures - selle tee peal tohib sõita vaid päevasel ajal ja ilma vahepeatusteta. Igasugused laagrid ja öö peale jäämised on kohatud. Eriloa peal oli kirjas seegi, et järgida tuleb vaid põhiteed – väikesed sissepõiked kõrvalteedele pole samuti lubatud. Tegemist on nende jaoks väga püha paigaga, mistõttu on piirangud ja erinõudmised arusaadavad.

Küll aga nõuab selle tee peal sõitmine head masinat, sest nii mõneski kohas võib liiva rohkuse tõttu auto lihtsalt kinni jääda. Kuna tegemist on sõiduga läbi looduse, on ka tee ise väga teistmoodi sellest (eriti rohkete aukudega!), millel tavaliselt sõitma oleme harjunud. Üks huvitav asi on muidugi seegi, et kiirusepiirangut sel teel ei eksisteeri, mistõttu on kogu sõit omal vastutusel. Sain minagi tunda vasakul teepoolel 4W-ga keset kõrbe, läbi liiva ja ootamatute aukude sõitmist. Adneraliin sõitmisest ja ilu ümbritsevast muutis pulsi muidugi tavapärasest kiiremaks. Ühe korra õnnestus ka auto välja suretada ja kogu karavaniga liiva sissegi jääda. Kuid ilmselt on sellega arvestatud ning ei võtnud kaua kui tubli masin liiva august taas välja ronis. Olime kindlad, et peale sellist sõitu on tagaruumis õhtusöögiks „Segasalat“ - kõigest mis maha kukkunud ja laiali pudenenud. Kuid – ilmselt alahindasime oma oskust kogu kraam ilusasti ära sättida nii, et seda ei juhtuks. Tegelikult on sealsed süsteemid ja lukud sätitud üsna kindlalt sinu asju kaitsma ja turvaliselt hoidma, sealhulgas ka minikülmkapp, mis liikumatult nurgas ja mille uks riiviga kogu sõiduaja ilusasti kinni püsis. Midagi lahtist peale meie kohvrite, mis niigi juba maas lebasid, ei olnud. Seega – õhtusöök tuli meil ikkagi endal teha, kui pimedas lõpuks Kings Canyoni karavani parki jõudsime.