Kuidas võileib võib kõneleda

Tere tere kõik see pere!

Tunnistan, et on jäänud pikk paus kirjutamisse. Muidugi võiks ma loetleda põhjuseid, ent see kõlaks ju vabandusena. Las ma siis ikka olen ausalt natuke süüdi ka. Mitte, et süütunne on midagi, mida on hea endas kanda - aga ütleme siis nii, et võtan vastutuse tegemata jätmise ees.

Pean tunnistama (ja millal siis veel), et oma osa mängib selles ka teatud olukordade poolt tekitatud seesmine segadus, millele ma veel otsin seletusi, vastuseid, õigeid reageerimise viise. Raskeid hetki on olnud, peadmurdvaid ja kahlema panevaid. Samas kõige selle kõrval jooksevad mingid teised asjad jälle justnagu veatult, omasoodu, takistuseta. Kummaline on elu, ausõna. 

Päris tore on see, et haige pole ma peaaegu, et olnudki. Ainus kord kui midagi natuke "oli", oli siis kui käisin tööintervjuul :) - ja see oli Augustis. Olen õppinud teatud olukordades keha rohkem tundma - ja püüdnud adekvaatselt reageerida. Näiteks jaanuari esimesel nädalal (mil mu töökoormus suurenes), olin ma tõesti läbi, energiast justnagu tühjaks imetud. Lubanud endale rohkem und kui tavaliselt (mitte hommikul kaua põõnates, vaid õhtul varem magama minnes!), oli füüsiliselt jälle parem olla. Kusjuures paljude kohalike elutempo ongi hoopis teises, väga varajases rütmis. Samas ma ei usu, et suudaksin kella kuueseid hommikusööke nautida.

Aastalõpp kujunes toredasti, veetsime sõpradega aega ning lõpetasime Kreeka-teemalisel Tooga stiilis peol. Julgemad tegid endale linadest ja vöödest päris vahvad kostüümid. Kuskilt olid sõbrad saanud Oliivipuu oksi, millega tegime pärjad.

Tööl on endiselt tore. Vastutust tuli aastanumbri vahetumisel juurde, ent kõige selle juures ka rõõmu. Olen arutanud seda ka töökaaslastega kes jagavad sama - me tõesti tunneme end Montessori Keskuses justnagu kodus. Ja kui tavaliselt on see "How are you?" lihtsalt viisakusavaldus, siis seal nad tahavad tõesti teada, et kuidas sul läheb - mis on minu jaoks ekstra armas. Meil on tore kokk Rosie, kes on itaalia päritolu - väga kiirete kätega, väga kifti huumorisoonega ja kõige selle juures üsna otsekohene ja samas ääretult tähelepanelik ja hooliv. Teda oleks justnagu kõikjal koguaeg - ja kui ta puudub siis märkavad lapsed seda kohe, olgugi, et ta ju ei tööta rühmades. Rosie võttis endale eelmise aasta lõpul kohustuse mind kohaliku "gurmee toidu" vegemite'iga tutvustada. Inglismaal on sarnane asi, kutsustakse seda Meremite'iks. No anyway - minule see asi pole kunagi meeldinud, aga vaat kui ta tõi mulle selle sooja värskelt röstitud saia, kergelt või ja vegemite'iga määritud, tundus see olevat ausalt öeldes päris talutav suutäis. Ma ei saa veel öelda suurepärane, sest pole sellega harjunud. Aga teatud mõttes oli see omamoodi tõestus sellest, et maitsete, ka olukordadega ON võimalik harjuda. Lihtsalt on vaja veidi midagi, mida sa tunned ja tead, koos millegagi, mis on sulle uus. Nii, et vana kaudu on võimalik leida uut. Mõelda vaid, mida Rosie vegemite sandwich mulle kõik ütles :) või siis äkki ikka pigem - meelde tuletas.

 Hästi vahva on see, et meil on igal rühmal oma väike aiake, mille eest hoolitseda! See annab ikka palju juurde. Loomulikult on vaja seda tihti kastmas käia - ja mõnikord taimi välja vahetada, sest Päike teeb oma töö. Lastele see asjatamine igatahes väga meeldib. Montessori on selles suhtes mulle väga meelt mööda, et see on väga elulähedane õpetamise viis, mitte lihtsalt raamatutarkus.

 Võibolla olen seda juba maininud, aga teen seda siis siinkohal veel - meie keskus asetseb küllaltki huvitavalt. See on väikese ostukeskusse kõrval, autoparkla katusel, ja samas ka hea vaatega kaugusesse, (majad muidugi, aga ka puud ja mäed niisamuti) sest asetseb omakorda veel kõrgendikul. Mainides parklat võib ju ette kujutada teab mida, aga meie keskkonnas seal tähendab see hoopis puulatvu aia taga. See on teistmoodi, ja armas.

Aia taga on puuladvad

 Eelmine aasta tutvusin Hollandis pärit tüdrukuga (Rita), kes teeb Haiglapraktikat Brisbanes. Nii armas inimene, ja samas ma tean et veebruari lõpus lendab ta juba tagasi. Oh seda loobumise ja head aega ütlemise kuntsti. 

Huvitav on see, et ta teeb ka siin ühte uurimustööd kus tal on vaja vabatahtlikke, ja ma nõustusin osalema. Kaks ja pool tundi sai erinevaid uuringuid tehtud - luude ja lihasteni välja. Järgmine nädal peaks ta saatma mulle ka tulemused. Olgu öeldud, et kui ma seda uuringut omast käest teha laseks, oleks see äärmiselt kallis. Mõnikord on ütlemata tore kui vahvad võimalused lihtsalt sülle kukuvad, sõna otseses mõttes. Ahjaa - teate mis veel välja tuli?! Meil on sünnipäev täpselt samal päeval! :))) 

Nüüd on juba kaks toredikku kelle pärast Hollandit külastada. Kairi, viitan siinkohal endiselt sinule! :)

 Mõnikord on meil ka marketi päev kus on müügil palju kohalikku kraami, käsitööd, riideid, pähkleid jm, ja siis leidub ka muusikuid kes väheste võimaluste tõttu oma loomingut seal tutvustavad (nagu pildil näha). Foto on tehtud Detsembris.

Jaaaa meil on Vapiano!!! :)) Olen küll senimaani ainult ühte näinud - aga siiski! See loeb. Menüü on sama, isegi teate - need kummikommid - karud - kassade juures on samad! Vahva, et nad järgivad nii toredasti ühte joont igal pool.

Jõulupidu töökaaslastega. Umbes pooled on kohal, teine pool alles saabumas. Täitsa tore vaadata kuidas kõik üksteisest erinevad, nägude, nahavärvi ja pikkuse poolest. Vasakult: Jennifer, Rhonda, Rachel (kes piltlikult öeldes lapsendas mu), Diane (keskuse sekretär, väga armas naisterahvas), Renuka (ülemus, keskuse direktor - ma ei valeta kui ütlen, et tema all on hea töötada, sest ta hoolib), Elisabet, Thy (vietnamlanna, temaga töötasin koos eelmisel aastal; oma erialal absoluudselt kift tegelane), Jen ja Felicity.

Päris vahva dinner oli. Ja see oli liikuv laud! Nii liikusime pidevalt ringiratast (muidugi äärmiselt aeglaselt, peaaegu märkamatult) ja saime istuda vastastikku erinevate inimestega.Vahva idee oli!

Hahhaa! Ehe emotsioon. Kes on hirmul, kes on uudishimulik. Tegemist oli jõulukingiga, mis pidi olema "naljakas" (lisaks secret santale. See oli selline vahva mäng mille jaoks tõid kõik veel eraldi väikese kingituse).

 Aasta alguses (siis kui töölt oli puhkus -  olime "suvevaheajaks" kaks nädalat suletud) sõitsin kolmeks päevaks Adelaide'i sugulastele külla. Vasakult: Elisabet, Margit, Ilmar ja eesreas Velli. Velli sai Septembrikuus 90! Väga erakordne inimene - ja siiani küllaltki terav oma mõistuselt.

 Margiti esik. Ma lihtsalt ei väsi imetlemast tema elamist - kõik on justkui õigel kohal. Iegi seina peale mitte riputatud pildid on just õiges kohas :)

 See pilt on tehtud Margiti tütre Nadia juures (pildil Margit lapselapse Ane'ga), kellel on küllaltki suur ja kohati suisa metsikuna tunduv aed. Ma nimetaksin seda korrastatud lohakuseks või midagi sellesarnast - sest olgugi, et metsik, seal olles sa tajud, et taimede eest siiski kantakse hoolt, ja selles kõiges on üks teistmoodi kord. Minu jaoks oli see justnagu harmoonia parim näide.

Ja meie lõunalaud Nadia juures. Vasakult Nadia, Margit, Ane.

Kallipalli teile kõigile! Mina hakkan nüüd ilusasti Austraalia hümni pähe õppima, sest reedel tähistame keskuses Austraalia päeva (mis on küll esmaspäeval, 27 jaanuaril, ent see on riiklik püha ja siis on kõik kombekohaselt suletud) ja seal pean ma laulma koos kõigi teistega. Õpetajana ei saa ma endale lihtsalt hümni mitteoskamist lubada.

Aa muide! Eelmine nädal läks meil järsku tuletõrje alarm lahti - mõtlesin alguses et ei tea mida see veel tähendab, äkki köögis juhtus midagi (mul oli samal ajal paus!). Igatahes otsustasin kindluse mõttes rühma tagasi joosta ja - õigesti tegin! Nägin juba kuidas kõik rühmad evakueeruvad. Väga kummaline tunne oli - aga tegutseda tuli. Haarasin ruttu nimekirja (seda on vaja hilisemaks kontrolliks et kas laste arv ja nimed klapivad nendega, kes on nimekirja järgi keskuses) ja võtsime lapsed ritta, läksime keskusest välja. Kuna juhataja oli rahulik, sain aru, et midagi hullu pole. See on üsna tõenäoliselt õppus - ja seda ta oligi. Igatahes väga kasulik asi! Nüüd tean kuidas see käib. Mind alguses üllatas, nähes sõime laste rühma juures beebivoodit - aga siis meenus kohe, et see oli kirjas ka keskuse eeskirjades - et tulekahju korral tuleb beebid just voodis välja toimetada. Sest kui rühmas on 2-3 inimest siis ei pruugi kõigil siiski käsi jätkuda, et neid välja kanda, niisiis pannakse nad turvalisuse huvides hoopis ratastega voodisse seisma. Muidugi!

xx