Väike guru!
Ohh seda õpetajat!
Seda kannatlikkuse, meelekindluse, andeksandmise, armastuse ja hoolimise kooli.
Me kõik õpime, meil on kõigil õpetajad ja on neidki, kes õpivad meilt.
Aga tavalisematest asjadest ka. Näiteks elu paradoksidest, vasturääkivustest ja leppimisest. Paar nädalat tagasi sain tööpakkumise - alustada Septembris uuesti seal samas Montessori lasteaias kus ma varem töötasin! See oli jube armas uudis ja hea pakkumine, arvestades veel ajsaolu, et ka tööajad sobisid kohe nii hästi, et neid andis Kamraniga klapitada nõnda, et Noah hoidmine oleks saanud ka jagatud vaid meie kahe vahel. Paratamatus ilmnes aga siis kui sain ühel hommikul tõuke (justnagu eikusagilt...) viia end detailsemalt kurssi Aussie immigratsiooni seadustega. Minu (halvaks) üllatuseks ilmnes, et kahjuks ei saa ma järgmised kolm kuud nii ehk naa töötada - see pole lihtsalt lubatud. Mäletan, et veel paar aastat tagasi oli seadustes selle asjaga teistmoodi, aga ju siis nüüd on immigratsiooni poliitikat karmistatud - ja mis jääb üle minulgi muud kui sellega lihtsalt leppida. Ja leida üles oma rõõm sellele vaatamata. Muidugi ma olin pettunud ja muidugi olin ma kurb - ja ometi sain ma justkui ajapikendust sellele, et olla koos oma pisikese ilmaime, Noahga. Praegu lohutab mind meie Eestlaste lemmiknali küll - et ega töö jänes pole.. no pole jah, ja ütleme siis, et ka kolm kuud ju möödub tegelikult kiiresti! Ma ei arvestanud sellega, tõsi, aga nüüd tuleb lihtsalt ümber arvestada. Elu ongi see mis juhtub peale seda kui sa midagi plaanid...
