Storm

... see polnud seenevihm

Three sisters

Kontrastid. Müstiline

Telefoniga - panoraam-pilt

Viimane hetk JOOSTA!

Ilmselt mõistate, miks vajas Blue Mountainsis käimine kolme erinevat postitust. Sest Iga päev oligi nii erinev, ja samas - ma tunnen, et kui kirjutaksin-ja kleebiksin kõik kokku, oleks see ka natuke vale - sest kogemused vajavad ruumi. Nii nagu pildidki.

Jah, viimase päeva elamused kujunesid müstiliseks. Kusjuures, torm, mille keskele sattusime, tuli nii ootamatult, et peavarju jooksime lähedalasuva poekese klaasveranda varju, mis kaitses vihma ja tuule eest kolmelt poolt (poeke ise oli juba paraku kinni). Seal seismine oli muidugi lihtsalt formaalsus - sest tuul ja vihm olid oma ägedusega kõikjal. See oli omamoodi armas - inimestevaheline "võõras" olemise tunne kadus täiesti ära, sest kõik hoidsid kokku ja olid üksteisel, peaaegu, et kaisus.
Kuid enne tormivarju jooksmist - ja isegi - enne vihmasaju kohale jõudmist, olime tunnistajateks sellele, kuidas äike - justkui eikuskilt, ühe kivimüraka (mida kutsutakse Kolmeks õeks) sisse lõi. Kusjuures, pilt Kolme õe kaljust, on tehtud vaid paar minutit enne äikest. Olime sel hetkel vaateplatvormil ning nägime, mismoodi mõneded kivid peale välgu tabamust tipu poolt allapoole kukkusid. Seda mis tegelikult juhtus, me kohe ei adunudki - sest ei olnud teada, kas parajasti keegi seal all oli või mitte. Me ise olime seal samas kohas eelmisel päeval jalutamas käinud. Just, selle esimese "Õe" juurde viib väike matkarada, ning soovijatel on võimalik seda imet oma silmaga väga lähedalt kaema minna. Kuna ilm oli olnud eelmisel päeval udunue, oli uitmõtteks ka seekord väike jalutuskäik teha, ent... Tjah, ükspäev udune, teine päev päikseline, kolmandal päeval tormine.

Peale varju jooksmist aga nägime, kuidas päästeteenistus - kiirabi, tuletõrje ja politsei autod tulema hakkasid. Sel hetkel oli selge, et see välgutabamus oli midagi tõsisemat kui lihtsalt pilt mida meie nägime. Selleks hetkeks oli selge, et inimesed kes sinna jalutama olid läinud, olid saanud viga. Kes kui palju ja kui tõsiselt, me ei teadnud. Kuna olime vaateplatvormi juures endiselt, ning see on lähim suurem ala enne Kolme õe juurde viivat matkarada, toimus kõik reaalajas meie silme ees. Tuule ja tormise vihamsaju keskel jooksvad päästeteenistuse mehed, kaasa haarates oma kohvreid ja töövahendeid.

http://www.police.nsw.gov.au/news/latest_releases?sq_content_src=%2BdXJsPWh0dHBzJTNBJTJGJTJGd3d3LmViaXoucG9saWNlLm5zdy5nb3YuYXUlMkZtZWRpYSUyRjIxNTIyLmh0bWwmYWxsPTE%3D

Sel hetkel tundsin, et midagi suurt oli mind puudutanud. Ja mind hoidnud. Ja üks seesmine aken avanes. Ma ei kirjuta sellest siia, ent - nii iseenda jaoks - tahan selle märgi siia, siiski, jätta.

Bushwalk Sinimägedes

Siin on sinist. On näha, et on.

Kuskil... kalju all metsa sees kose lähedal (peale 1h kõndimist)

... mida kõike võib näha kui pole udune;
mida kõike võib näha kui vaid - kannatlik olla

Ilus leid Mägedes. Olime jalutanud juba rohkem kui kaks tundi. Võibolla kolm. Käisime ja kastsime end ka - oli külm, aga väga Elus tunne :)

A large part of the Blue Mountains is incorporated into the Greater Blue Mountains Area World Heritage Site, consisting of seven national park areas and a conservation reserve. The predominant natural vegetation of the higher ridges is eucalyptus forest. Heath-like vegetation is present on plateau edges above cliffs. The sheltered gorges often contain temperate rainforests. There are also many hanging swamps with button grass reeds and thick, deep black soil. Wollemia nobilis, the "Wollemi pine", a relict of earlier vegetation of Gondwana, is found in remote and isolated valleys of the Wollemi National Park. The main natural disasters to afflict the area are bush fires and severe storms.

The Greater Blue Mountains Area was unanimously listed as a World Heritage Area by UNESCO on 29 November 2000, becoming the fourth area in New South Wales to be listed

Blue Mountains

Tulla nii kaugele ja näha... udu...

Selline nägi välja esimene päev Sinimägedes

Pidavat maaliline olema. Panin siis silmad kinni ja kasutasin natuke kujutlusvõimet

Muide, täna on ka vihmane. Vihmasel päeval vihmased postitused. Pidin graafiku järgi olema tööl, aga sain kõne, et oleme suletud. Põhjus on lihtne - meil ei ole lihtsalt vihmaga kliente, kuna keegi ei tule oma autot poleerima/pesema kui sajab. Ja kellele ma seda kohvikut seal siis ikkka avatuna pean - iseendale ja ülemusele ainult, pole vist mõtet. Igatahes - tulin raamatukokku. Siin on internetti piisavalt ja tasuta, niisamuti nagu soojust ja vaikust. Ideaalne? Jaa - eriti akna kõrval istudes.

Tegelikult ei olnud Sinimägedes nii udune ja vihmane koguaeg - aga tahtsin, et näeksite, missugune oli tervitus mägede poolt esimesel päeval. Näib, nagu oleksid nad öelnud "Me ei näita end sulle kohe... sa ole siin, ole meiega... ja küll sa siis näed... kui on aeg"

Muide, Sinimägedesse sõitmine ei olnud absoluudselt plaanis. Vähemalt mitte alguses. Ent Adelaides olles sain salapärase kõne, et plaanis on väike üllatus... niisiis - on mu uus eluaasta alanud... siniselt :)

Sinimäed asuvad Sidney vahetus läheduses. Siin on mitmeid kõrgeid jugasid, vesi laskub panga astangutelt kümneid meetreid ja metsades võib näha kasvamas puusõnajalgu. Suurim linn on Katoomba, selle lähedal on Sinimägede üks tunnus, kolm kaljujäänukit, nn kolm õde Three Sisters.

Sydney

The Rocks

Sydney Harbour Bridge

The Rocks area. Restorani katused.

Ja kui kohustuslik pilt ka tehtud, siis nagu olekski käidud

Liisu, kes ütles, et ta kunagi punast ei kanna...

Last night in Sydney. In front of the Capitol Theatre (after seeing Andrew Lloyd Webber's new musical Love Never Dies)

Sydneysse jõudsime 2. veebruari hommikul. Kui lennuk oma kõrgust vähendama hakkas ning pilvekihtidest allapoole oli laskunud, olid linna kohale laotunud ühtlane hall ja vihm need, mis meid esimesena tervitasid. Olime Adelaides Margitiga just vestelnud teemal, kuivõrd kummalisi põhjuseid võivad inimesed tuua seoses sooviga mitte suveajale üle minna ja sellest kuidas inimesed mõtlematult valitsust kõiges alati süüdi näevad olevat - millest oli põgusalt juttu ka eelmisest postituses. Ühesõnaga - otsustasime ka meie oma meele siiski rõõmsana hoida ja nalja edasi kedrates leidsime ruttu, et vihmase ilma süü lasub kindlasti valitsusel. Eriti, ilmselt, loogiliselt võttes ju - Eesti valitsusel. Niisiis kirusime ilma, naersime ja saatsime tervitusi Ansipile. Loodan siiski, et see suuremat luksumist esile ei kutsunud :)

Lennujaamas oli meid juba ootamas sõber Brisbanest, kes samuti sel ajal Sydneys oli. Läksime koos kesklinna, panime kohvrid ära ning jalutasime pisut vihmases suurlinnas. Peale lõunat läksid meie teed Lauraga ajutiselt lahku - tema sõitis kohtuma oma endise klassivennaga ning meie, väikese seltskonnaga, võtsime ette pooletunnise rongisõidu Sydney Olympic Parki, millest sai peatumispaik järgnevaks neljaks päevaks. Seal nimelt, toimus Sydney salsafestival. Olympic Park (http://en.wikipedia.org/wiki/Sydney_Olympic_Park,_New_South_Wales) on piirkond, kus toimub rohkem kui 5000 üritust iga aasta, sealhulgas Sydney Royal Easter Show, Rugby Union, National Rugby League, Australian Football League ning Australian Rugby League mängud. Seal samas, ei saa unustada, võitis ka meie Erki Nool 2000 aastal Olümpia kulla.

Salsafestival üllatas mind - nii heas kui halvas. Tohutult palju oli häid tantsijaid, mistõttu tundsin end, vähemalt esimesel avaõhtul, ise pisut eemale hoidvat. Pigem vaatasin kuidas inimesed tantsivad ja imetlesin, kuidas peaaegu 90% ruumis viibijatest (ja neid oli rohkem kui tuhat), teevad salsat väga heal tasemel. Olles esimesest shokist üle saanud, otsustasin teisel päeval lihtsalt vooluga kaasa minna ja - teha nagu oskan. Sest muud ju polegi teha ja see oli parim, mida VÕIS teha :) Pealegi, selleks õhtuks olin ma ka juba vanem kui eelmisel õhtul, seega... ei saanud ju väga vaikseks jääda. Sünnipäeva õhtul ühines meiega veel üks Laura - nii, et selle päeva õhtuks olin ümbritsetud Lauraega - kes, muide, restoranis püsti tõusid ja mulle Eesti keeles sünnipäeva laulu laulsid! Vot siis neid Eesti Laurasid :)

Kuna nägime linna peal viiteid Andrew Lloyd Webberi uuele muusikalile Sydney Capitol Theatre's, mõjutas see meid lõpuks sedavõrd, et otsustasime viimasel õhtul muusikali ära vaadata ja teha väikese teatrikülastuse. Olgu öeldud, et "Love never Dies" on järg Webberi muusikalile "The Phantom of the Opera". Olen rohkem kui hämmeldunud KUIVÕRD heal tasemel see oli! Lavakujundus, valgustus, kostüümid, näitlejatöö, muusika, lauljad... tundsin, et naudin igat hetke. Ja mul tõesti tuli kananahk ihule - seda ei juhtu teatris just tihti. Hämmastavalt hea töö! Kui on võimalust, kuskil ja kunagi, seda vaatama minna, siis ma soovitan väga.

A. L. Webber: ""Love Never Dies" is, I am unshamed to say, the most personal of all my stage works to date"

Pingviinid

Margiti klaasustega vannituba

Köök

Värviline elutuba

Esimesed päevad Adelaides möödusid Kaja ja Wayne'i juures, sealt edasi aga liikusime rohkem kesklinna poole ning meie võõrustajaks sai Margit. Taustainfoks nii palju, et Margit ja Kaja on Velli tütred, ning Tiara, kelle lastega on eelmises plogipostituses pilt, on Kaja tütar. Eesti keelt räägivad veel aga ainult Ilmar ja Velli. Siiski - meie viimase päeva üllatuseks ilmnes,et Margit saab tegelikult eesti keelest suurepäraselt aru, ehkki ta seda keelt enam ei kasuta. Ta ütles, et need päevad, mis temaga koos veetsime, tuletasid talle seda keelt uuesti meelde - ja ehkki ta ei oska seda ise enam rääkida, püüdsime siis viimasel õhtul suhelda nii, et tema vastab inglise keeles, mina räägin eesti keeles. No - toimis :) Ei mäleta isegi, et ta oleks kasvõi ühegi sõna tähendust meenutada palunud. Minu jaoks aga viis see mõtted jälle selle müstilise tõdemuseni, mida ma küll niigi tean, ent mis ometi uuesti üllatab - kuivõrd oluline on ikkagi lapseiga - kõik mis siis räägitud-kuuldud-nähtud, jääb kuskile tallele, ja (ilmselt) ilmutab end aastaid hiljemgi. Mõnikord alludes tahtele, teinekord jälle... ootamatult.

Margiti kodu jättis minusse väga sügava mulje. Juba ukse peal seistes nägin, et selles on palju hubaseid detaile, mis varem minu jaoks vaid koduajakirjade võistluspiltidel paistnud. See on tõesti ilmselt paik, mida võiksin nimetada enda jaoks ideaalpesaks - hubane, on kasutatud palju puitu, mängitud valgusega, kasutatud värve, ökoloogilisi materjale, maale, fotosid, pisidetaile jne jne. Ja mis saab veel parem olla kui köögist saab otse astuda õue, oma väikesesse hubasesse aiakesse; ja - kui vannitoas - ei ole mitte isegi aken vaid on klaasuksed aia poole :) I am still impressed.

Teisel päeval viis Margit meid Victor Harbour'isse, mis on väike sadamalinnake Adelaidest pisut eemal. Ilmselt jääb kõige naljakamaks mälestuseks siiski see, kuidas me sel õhtul end nagu eskimod riietasime - käisime nimelt ühe väikese saarekese peal õhtusel jalutuskäigul, mida kutsutakse "penguin walk", ent äärmiselt tuulise ilma tõttu olime sunnitud kandma jopesid, salle ja suisa mütsegi. Krabasime lihtsalt kokku mis saime - aga väljanägemine oli üpris naljakas. Natuke nagu kodutud - kes lihtsalt kõik mis on, selga ajavad. Penguin walk'ist aga - nimelt on VH lähedal üks saareke, kus elavad pingviinid keda õhtuti hea õnne korral näha võib. Meie giid valgustas kaljuseinu ja mereäärset ala spetsiaalse taskulambiga, mis pingviine ei hirmuta. Kuna need loomakesed on tundlikud, ja võivad ka ehmuda, oli igasugune pildistamine välguga keelatud. Ilma välguta aga - ei jää ju midagi pildile. Niisiis jääb siia vaid minu sõna, et sel õhtul nägime kolme pingviini. Austraalia pinnal :) Päriselt.

Kohtumine

... nad õpetasid mind naerma =)

Ilmari ja Velliga

Tiara lapsed vaimustuvad lumistest piltidest

Meie Adelaides viibimise kolmandale päevale olid Kaja ja Margit plaaninud pikniku, kuhu tulid kokku kõik sugulased, kes sel päeval tulla said. Pikniku asukohaks oli Adelaide botaanikaaed, mis oma lopsaka roheluse ja samas, linnamürast eraldatuse poolest absoluudselt ideaalne paik. Tundsin midagi väga erilist... sest vastuvõtt oli üle ootsuste soe. Ka nende endi jaoks oli see eriline sündmus, sest väidetavalt ei saa kogu perekond just kuigi tihti kokku. Üllataval kombel kulges aeg väga kiiresti, ning endalegi märkamatult olime veetnud botaanikaaias terve päeva :) Nii lihtne see oligi.

Algul paigutasime lauad-toolid puude alla, ent mõne aja möödudes taipasime, et suure puu all pole ilmselt kuigi hea mõte edasi lobiseda, kuna... linnud, armsad, hakkasid meid õnnistama... =) No nii ju öeldakse, et see toob õnne. Sellest mis saime, piisas.

Enne äraminekut näitasin Tiara lastele pilte lumest ja Eesti talvest, ja ütlesin, et oleme Jõuluvanaga peaaegu, et naabrid. Nad olid vaimustunud. Ja kavalakesed ka - sest järeldasid, et ilmselt on jõuluvana esimene peatus peale Soomet Eesti :)

Muide, üks pisike sugulane, olles vaadanud gloobuselt kus me elame ja taibanud, et seal on lund, teatas, et ta võtab endale Eesti naise! Hehe! Vot kus.