Piparkoogid

Haa! Mul on oma päkapikk!!! :)

Selleks, et natukenegi panna end uskuma, et on jõulud, otsustasime Lauraga, et vaja on piparkooke teha!

Mõtlesime küll esialgu, et ÄKKI on võimalik laisa inimese kombel kusagilt vene poest piparkoogi tainast osta, siis see laiali rullid ja koogid ahju panna, ent paraku pidime kogu tantsu siiski ise otsast lõpuni tegema. Olime peaaegu, et juba minemas, ent otsustasin, et ega mult ei võta tükki küljest kui enne poodi helistan ja küsin, kas neil üldse on sellist asja. Tuleb välja, et isegi oli, aga seda telliti väga vähe ning selleks ajaks oli see juba läinud.

Mis piparkookidesse puutub siis ega neid ei ole siin ka valmis kujul kuigivõrd lihtne leida. Poest nimega Big W leidsime glasuuriga kaetud piparkooki meenutavad mehikesed, millest küll oli aimata, et tegu ilmselt on otsitud tootega, ent oodatud maitseelamust sellest ometi ei saanud.

Niisiis lõime lahti interneti kokaraamatu, kirjutasime üles, mida poest vaja on ning asusime missioonile. Oi kui mõnusasti tainas lõhnas!!! Üks mõnusamaid asju on muidugi toore taina näppamine veel enne kui koogid ahju on läinud :)
Panime selle eile külma, ent täna valmisid juba esimesed koogid. Paksemad ja õhemad, igale maitsele. Valge glasuuriga ja ilma. Ringikujulised, südamekujulised (kasutama peame kahjuks nuga, sest vorme poest ei leidnud) ning ka lihtsalt vormitud (peaaegu ringid, peaaegu südamed, peaaegu poolkuud). Aga maitse on Piprane! Kaneeline! Ingveriline! Vürtsine! Juuuuusssstttt niiii nagu võikski! Edaspidi ilmselt, võime kaaluda varianti kõigile piparkoogi-näljas eurooplastele tainast müüma hakata.
Oma lemmikversiooni piparkoogist, ammu igatsetud maitse, sain ka täna lõpuks ära proovida - piparkook kohaliku hapukoorega! On imelik, aga hea. Ja siinkohal ei tähenda, kui ütlen "omapärane", midagi halba. Mõnele meeldib juust moosiga. Mõnele õun salatis. Mulle piparkook hapukoorega. Soovitan, kallid. Cheers!

Jõuluteema on siin ikka igale poole sisse põimitud. Eile tööle minnes avastasin oma rõõmuks, et bussijuht oli täielikult jõuluvanaks riietatud! Mul oli selle pildi nägemisest tükiks ajaks tore tunne sees. Nalja ikka jagub! Kõike jagub. Tänasesse jagus näiteks raju troopilist vihma, üle-eilsesse mahtus põlve marraskile kukkumine pimedal tänaval (esimene kord elus, kui selline asi juhtub detsembrikuus), eilsesse aga mahtusid piparkoogid. Ja mahtus salsapidu avatud katusega, kust ootamatult hakkas vihma sisse sadama. Vahva oli vaadata kuidas massiivne katus ühel hetkel pea kohale (tagasi) liikuma hakkas. Ja tänasesse mahtus ühe väikese Eesti poisiga mõned tunnid toredat aega pargis puulehti korjates ja ronimist õppides. Ja homsesse mahub... eks homme näeb, mis. Ma ütleks, et see on üks vikerkaaremaa :)

Üllatused

Rõõmu-sõnumid

Jipijejee!

Nii tore on kirju saada! Aitäh :)
Olime väga rõõmsad, ning oh seda elevust kui saab ettevaatlikult ümbrikut lahti rebida ja siis sisse piiluda ja siis... Sulle adresseeritud kaardi välja võtta! Eestist! Kui eksootiline! :-)

Kuid üllatusi on olnud veelgi. Ja mitte häid ainult. Sain teada, et üks kokk meilt tööjuurest, Sharon, ülemuse parem käsi, on tahtnud mind millegiparast juba ammu restoranist valja süüa. Mis talle närvidele käis, ei tea. Ilmselt kõik. Lausa nii kummaliste asjadeni välja, et ta suisa tegi nägusi kui kliendid minuga rahul olid. Muidugi veel see, et klienditeenindajate seas olin ma ainus, kelle emakeeleks polnud inglise keel, ja ilmselt käis talle närvidele ka see kui ma alati tema kiirest kõnest aru ei saanud ja midagi üle küsisin, et kindel olla.

Nojah, ei saaks ka öelda, et mind poleks selleks ette valmistatud. Mulle räägiti sealsest kaadri voolavusest küll, aga ma mõtlesin, et võib-olla on jutud üle forseeritud. Nüüd aga näib, et ei olnudki. Ja jälle kord, on maskid eest võetud. Ma ei oleks uskunud, aga nii on.
Sõber tööjuurest nägi järgmise nadala graafikut, kus mind enam polnud. Küsides manageri käest, et miks, sai vaid vastuse, et "Yes... this is it!" Tuleb välja, et Sharonil õnnestus see mis ta soovis.
Nii uskumatu - ikkagi - et sa annad endast parima ja siis, ikkagi, tuleb välja, et sisuliselt mitte millegi pärast, on sulle nuga selga löödud. Ja ma ei osanud seda oodata, ausalt. Sest naeratused saatsid ju koguaeg. Isegi Sharon naeratas. Ja kui Kameron (pitsapoiss), mind vaikselt ette hakkas valmistama - noh rääkis, mis Sharonil on plaanis, tekitas see minus vastuolulisi tundeid. No loogiline - sest ka käitumine sealt poolt oli vastuoluline. Muidugi lisas õli tulle ka ühe vanema töötaja soov rohkem töötunde saada, mis ilmselt sai ka teiseks tõukeks.

Ma olin, õnneks, reageerimises ennatlik, sest tundsin ka ise midagi õhus juba pisut rohkem kui nädala jagu tagasi, seeparast hakkasin igaks juhuks otsima uut kohta juba varem. Asjad käisid kiiresti - ja nüüd olen tööl Car Spa Cafe's, eile oli esimene ametlik päev peale proovipäeva. Õppisin nii mõndagi. Aga siiski ei tahtnud ma täna sellele keskenduda. Vaid jätta oma blogis hüvasti Majos restoraniga.

Üllatused. Kuidas inimesed, kellest sa ei oska halbagi aimata, osutuvad maskikandjateks. Nagu väga paljud siin, tegelikult. Keep-smiling on üks väsitavamaid ja ebasiiramaid suhtlusviise üldse. Mitte iialgi ei öelda nii nagu asjad on, või nii nagu keegi tunneb, sisimas, päriselt. Jutus ja pilkudes on alati kõik korras. Mõnikord tundub, et kõik see mis on Päris, peab olema varjatud. Miks, ma ei tea.

Aga niisama ma seda asja ka jätta ei osanud. Ma küll mõtlesin, et viin Sharonile lilled ja ütlen, "Well done, congratulations!" - aga mõtlesin, siiski, et selline õelus ei vii kusagile.
Küll aga võtsin päris korralikult ette juhtkonna. Ilmselt lõi minus kella missioonitunne, et siin on praegu koht, kus saab juhtida tähelepanu olulistele asjadele - inimestest hoolimisele. Tahtsin teha kõik endast oleneva, et selline asi ei korduks tulevikus, mitte kellegagi. Nojah, maailma ma ei päästa, aga mul on tunne, et vähemalt mõtlema jäid nad küll.
Rääkisin omanikuga ja ütlesin talle, et mul on küll kahju, et pean lahkuma, aga kõige rohkem on mul kahju selle pärast, et ta polnud piisavalt mees mulle seda varem teatama. Sest lugu oli selline, et - enne minu viimast õhtut seal, ei öelnud keegi, et see on minu viimane õhtu. Minu õnn, et olin selleks ette valmistatud - nemad seda ei teadnud. Aga siiski - selliseid otsuseid ei tehta päevapealt, seega pidid nad otsustama juba vähemalt nädala jagu varem, et nüüd on nii. Nii siin juba on, et "hea" on see kes asju otse välja ei ütle. See, kes alati naeratab. Igatahes väljendasin ma oma sügavat pettumust öeldes, et see EI ole ilus viis hüvasti jätta. Pealegi, milline mälestus jääb niimoodi inimestele, kes sealt lahkuvad...? Ütlesin managerile ka, et kui nad oma mainet tahavad hoida, siis edaspidi mõelgu oma sammud enne läbi. Kõige rohkem muidugi jäi neid kummitama lause "I am truly dissapointed You were not man enough to tell me this to my face before!" Miks ma seda tean? Seda lauset korrati uskumatu ilme näol, ka siis kui mind seal enam ei olnud. Nojah ja lõppedeks... "Merry Christmas!" Sest mida enam oligi öelda.
Siiski kommenteerisid hiljem ka köögipoisid ülemusele, et see ei olnud ilus. Ja, et see oli tõepoolest väga nõrk viis hüvasti jätta. Ja, et see pole kunagi olnud kena kuidas nad inimesi siin vahetavad/ära saadavad. Kõike ei jõua ära trükkida, aga oluline on - et peale minu välja ütlemist, julgesid ka nemad oma arvamust avaldada. Ja väljendasid pettumust - ja mis peamine, olid siirad. Sest nad olid ka esitanud retoorilise küsimuse - miks nemadki peaksid olema kindlad, et see ei juhtu ka nendega homme. Miks üleüldse keegi seal peaks arvama, et nendest hoolitakse. Et nad võivad küll tööd teha - aga seni kuni pole tunnet taga, et see on koht kuhu sind alati tagasi oodatakse, ongi see vaid töö. Ja ongi vaid business. Ja et inimlikkuse ja hoolimise aspekt on vaid fassaad.
Igatahes oli Mahu päeval päris mitmeks tunniks restoranist ära läinud. Kuhu ja Miks, ei tea keegi. Ilmselt kuskile... iseendaga leppima.

Possum

Ta vahtis!!!


Possum likes me. Me likes Possum :P

Õhtul peale tööd vaikset tundi hipiterrassil nautides ja viimase ferry möödumist puude taga registreerides, kuulsin korraga, et keegi sahistab mu jalgade lähedal. Heitnud pilgu, kes see siis on, järgnesid sellele kiired vudivad sammud suunaga põõsaste poole. Küll aga oli huviline mõne aja pärast tagasi - ja sedakorda juba julgemal sammul. Ei kujuta ette mis talle huvi pakkus - ilmselt mu arvuti helendav ekraan. Võimalik ka, et tal tekkis küsimus, kes on see rahulik loom teki sees, keda tal ehmatada ei õnnestunud.
Igatahes ma olin hämmeldunud kuivõrd julge ta oli - päris pikalt vaatas mind ülevalt alla. Lõpuks aga otsustasin siiski tuppa minna sest ma ei saanud olla kindel mis on selle salapärase mehikese plaanid. Kuklakarvad ei usaldanud teda liiga pikaks enda seljatagust kiiritama jätta. Mul tekkis foobia, et ta varsti hüppab.
Tekk, muide, oli ümber mitte külma, vaid mingite imepisikeste putukate pärast, keda küll ei näe, kuid kes sind õhtuti söövad ja siis pärast oma käigust punnide näol jälje jätavad. Punnid küll kaovad järgmiseks päevaks, ent siiski on mugavam neid vältida. Ma ei oska öelda, mis selle nähtamatu nähtuse nimi on. Igatahes olen ma õppinud end selle eest hoidma.

Las kallab!!!

Pisut tuuline sünnipäev kõva vihmaga. Ookeani ääres


Valmib sünnipäevalõuna


Päevakangenale Arbuus-tordiga

Brissis oli vihmane. On see võimalik? Jah, on!

Kohalikud rääkisid sellest kui talveilmast - sellist asja pole varem olnud, et Detsembri kuus sajab vihma, puhub tuul ja on "kõigest" 20 kraadi. Meile oli see muidugi naljakas, sest 20 kraadi ja vihm tekitasid pigem hoopis koduse tunde. Ja võib-olla oligi aeg ka oma pikemaid riideid vahelduseks kanda. Rääkimata meie toredatest vihmavarjudest, mis viimastel päevadel linnapeal palju naeratusi esile kutsusid.

Kummaline on see, et kohalikud näisid sellesse suhtuvad kui tõelisesse "looduskatastroofi", või noh, vähemalt mõned, vähemalt kohvikute omanikud. On väga tavaliseks kujunemas asjaolu, et kui sajab, siis osad kohad lihtsalt suletakse, põhjenduseks "wet weather". Kui tobe saab veel olla?! Meil Eestis poleks ilmselt nende arusaamade järgi mis neil siin on, üldse mõtet kohvikuid avada. Õnneks aga ei kasutata seda (nõrka) põhjendust meie restoranis!

Laupäeval sain osa ühest suurest jõulupeost, kuhu mind kaasa kutsuti. Ikka veel tundub see niivõrd kontekstist välja rebitud - näha ehitud jõulupuid, kuulata jõuluteemalisi laule ning kuulda inimesi teineteisele ilusat jõuluaega soovimas - ja kõike seda siis kui väljas on tuntavalt Suvine ilm! Pidu oli märkimisväärt oma korralduse ja suusugususe poolest, ilmselt võttis sellest osa rohkem kui tuhat inimest. Broneeritud oli suur hall ning inimesi rohkem kui lugeda jaksasin. Atmosfäär oli kuigivõrd filmilik - ümmargused kümnekohalised lauad, nimelised istekohad, suitsune atmosfäär, mahe valgus, kõikidel laudadel küünlad, laval live-band, mängimas popp-jazzi. Mingi hetk avastasin end muigamast üsna kummalise asja ül; et ma ei ole mitte ühelgi peol nii palju insenere korraga tantsupõrandal näinud :)) Ilmselt veini viga. Minulegi oli üle hulga aja kogemuseks minna välja "dressed up" ja õhtumeigiga. Seda viimast ma üldiselt ei teegi, aga seekord juhtus nõnda, et meie majanaaber on just lõpetamas meigikooli, seega - ma lihtsalt, ütleme, lubasin tal enda peal praktiseerida. Peeglist, tõsi, küll pisut võõras nägu vastu vaatas. Aga vahelduseks on päris tore olla värviline!!! :)

Ja pühapäev!!! See oli meie Laura 25 sünnipäev!!!

Kuna ilmateade midagi lootustandvat ei lubanud, ei saanud me ka Laurale salaplaani küptsetada; vähemalt mitte nii nagu tahtsime. Niisiis lähtusime vaid sellest, et tuleb minna randa, sadagu või pussnuge!!! Noooo.... peaaegu nii läkski ;) Lihtsalt selle vahega, et õnneks leidsime oma sünnipäevapikniku pidamiseks toreda katuse-aluse laudade ja BBQ grilliga. Seega võib öelda, et me saime suisa ideaalse võimaluse nautida heitlikku ilma. Sellised grillikohad on siin tegelikult üsna populaarsed, neid võib leida nii parkidest kui ka rannaäärsetelt aladelt. Muide, mis veel teistmoodi - ma lihtsalt pean selle ära mainima, vabandust - mitte keegi mitte iialgi ei küsi siin tualettruumis käimise eest raha. Ja alati on need kohad olemas, ja peaaegu alati ka paberiga varustatud, ka randades. Ikka veel ei jõua ära imestada - et ei peagi münte välja käima. Ja samuti ei pea kohvikutes vett ostma - sest seda võib alati tasuta paluda, või on selleks suisa eraldi laud kust sa seda ise võtta saad.
Ühe sõbraga tegin eelmisel päeval valmis CD Eesti lauludega, sest oli plaan sünnipäevalapsele hommikul väike šokiteraapia teha ja "Valgete roosidega" päeva alustada. Hehee - ja see õnnestus! Valged roosid helis ja pildis ja päriselt!
Sünnipäevakingiks sai meie preili Kohvimeistri kursuse. Kuna merele minna ei saanud, ent kingiks pidi olema pigem kogemus kui asi, siis leidsime lahenduse selle valiku näol. Nii, et kui Laura peaks kunagi Eestisse tulema, siis teate kelle poole pöörduda kui kohvi isu peale tuleb. Hehe, ma ei jõua juba neljapäeva hommikut ära oodata!!! :)