Saime jälle kokku! Kauged sugulased Austraalias. Vasakult: Margit, Ilmar, Wayne, Kaja, Velli, Elisabet
Ja nii me läksime mere peale ideega mõned vähid püüda. Planeeritud paaritunnine ettevõtmine kujunes lõpuks väga vahvaks peaaegu päevaseks ürituseks, kus vahepeal ka paadilt vette hüppasime ja oma hirme trotsides natuke ka ujusime. Mul endal vasardas muidugi koguaeg peas hai-hirm, ehkki kui on hai oht, siis reeglina pannakse välja ka hoiatused. Sellegipoolest näitab statistika, et väga paljud rünnakud toimuvad siiski ootamatult (või siis ka teisipidi - kes see ikka hai rünnakut niiväga "ootab"). Aga teisest küljest ka - lahe peal on vesi nii ahvatlevalt jahe, et kui sa oled päikese paistel juba piisavalt "loksunud", näib vettekastmine olevat asjade loomulik kulg. Isegi siis kui teoreetiliselt võivad seal igasugu elukad ujuda. Vesi samas oli selge ja veealuste prillidega nägi kaugele - isegi eelnevalt põhja lastud krabipüüniseid. Kuna krabid on kavalad ja tihti "varastavad" sööda ja ujuvad minema, oli meil ka paaril korral juhus kus tabasime täpselt õige hetke (olles siis vees ja piiludes veealuseid püüniseid) kus krabi parajasti maiustamas oli - ja andsime Wayne'ile märku, et vot NÜÜD ongi õige aeg RUTTU õnged vällja tõmmata.
Selle mängu-ussiga püüdis Wayne mind natuke hirmutada. Tegelikult on see tal suisa eesmärgipäraselt soetatud. Nimelt lindude peletamiseks. Ütleme siis nii, et - kui ussid on pardal, ei pea laeva nii tihti puhastama... :)
Emased (nagu ka pildil olev tagurpidi isend) ja väikesed krabid tuli paraku vette tagasi lasta, sest nii nõuab püügiseadus.
Mehed teevad õhtusööki, naised jutustavad, joovad veini ja pildistavad töökaid kokkasid (hiljem teevad aga siiski ka salati ning küüslauguleibugi).
Päevasaak laual
Ringsõit Barossas. Jõudsime seekord ka "Jacob's Creek'i", mis on ilmselt suutnud endale väga hästi nime teha, sest just seal on pärit päris mitmed poes müüdavad Barossa veinid. Ma pole päris kindel, aga arvan, et isegi Eestis olen ma JC veini näinud. Või siis on see lihtsalt mu ära estraliseerunud mõistus (Eesti + Austraalia) mis pidevalt kahte nii erinevat paika pidevalt ühendada tahab.
Vaatame Barossale. Mitte mingi eriline pilt - aga mulle meeldib kui inimesed jäädvustavad hetki kus poseerimine fotograafile ei ole kohustuslik. Tänud Kajale.
Kui mõni pisut napsine ja entusiastlik turist mõtleb kasti veiniga koju sõita, siis see teeviit toob nad reaalsusesse tagasi, näidates täpselt ära palju on kilomeetreid maailma suurlinnadesse.Võibolla piirduda siiski kohaliku kultuuri tarbimisega (kohal olles).
Nooo mitte just kõige pingevabam sõit. Pärast päeva Barossas otsustasime millegipärast teha väikese tiiru kahekesi üheinimese Kayakis. See oli tohutu töö hoida kahekesi tasakaalu nii tundliku paadi peal - pealegi ei saa iialgi sada protsenti kindel olla mida teine samal ajal teha otsustab või kuidas sõiduvahendit tunnetab. Minu jaoks oli koguaeg "nüüd-kohe-läheme-ümber" tunne - aga lõpuks jõudsime isegi et kuivalt tagasi. Ehk oleks pidanud pikemaltki sõitma.
Naiste kord. Teha ettevalmistusi ja maitsta veini.
Legend Kelly. Ülivahva tegelane, kes endiselt suurest huvist naabrite tegemiste vastu õues aia juures põrkepallina üles-alla hüppab, et üle näha.
Vaade Kaja ja Wayne'i terrassilt. Nende paat on vasakul. lusad õhtud loojuva päikesega.
