Tagasi Kängurumaal

 Cedar Creek. Pühapäevane (tali-)piknik.

 Mõni proovis ka varbaga vett, ent jäise vee sisse ei tihanud keegi hüpata. Siia juurde sobisid muidugi väga hästi jutud Eesti saunadest ja jääaukudest :)

 Paremgi veel kui restoranis ju!

 Õhtul õpetas meile meisterkokk kuidas pastat teha. Kalorilugejatel läheks mõõdik ilmselt tulipunaseks. Gurmaanid aga kergitavad siinkohal kindlasti uudishimulikult hoopis kulme :)

Opppaaaa!

(Tore, et fotograafe ikka jagub!)

Tagasi.

Tagasi teisel pool maakera. Tagasi Austraalias. Tagasi.

Olles loksutatud kontinentide vahelistest õhuaukudest, ajavahedest, pikale veninud tundidest, üldisest mentaalsest mürast ümberringi, võib ilmselt suisa rahulikult vaadata otsa sellele hommiku-šokile, mis meid kohale jõudes ees ootas.

Maandunud Brisbanei lennujaamas ja saanud viimaks loa elektroonilised seadmed sisse lülitada, ei võtnud aega minutitki kui Davidi sõbrale saadetud sõnumi peale "Oleme õnnelikult kohal", helises tema telefon, kust kostus heatahtlikku manitsust, mis aga, tõi aga uskumatust ja imestust täis silmad kõne vastuvõtjale. Sel hetkel ei tabanud ma veel ära, et mis on juhtunud. Ent peagi sai selgeks. Me olime kaotanud ühe päeva, sellele ise mitte tähelepanugi pöörates. Arvasime koguaeg, et jõuame tagasi esmaspäeval, ent tegelikult tervitas Austraalia meid juba teisipäevaga. Niisugust üllatust aga ei taibanud oodata.

Andy (helistaja), kes oli lubanud meile juba nädalaid tagasi vastu tulla, oli eelmisel päeval kolm tundi lennujaamas oodanud. Esimene tund aega ilmselt püüdes meid kätte saada, sealt edasi lihtsalt lähedalasuvas ostukeskuses aega parajaks tehes (ja ilmselt lootes, et me siis helistame kui jõuame), ning lõpuks koju ära minnes. Ma ei tea kuivõrd ma ise sellises situatsioonis oleksin käitunud, ent tema ainult naeris selle peale ja ütles, et hakkab meile siis (uuesti) vastu sõitma. Suutnud seda uskumatust ikka veel uskuda, küsisime üle kuupäeva ka kõrvalreisijalt. Ja olles tõepoolest veendunud, et oleme kaotanud päeva, tuli kibekiiresti helistada haiglasse. Sest - David oli end ju järgmiseks päevaks (peale meie tulemist) tööle lubanud! Mis aga tähendas - et ta polnud tegelikkuses õigeks ajaks tööle ilmunud. Õnneks sai asja ikkagi viisakalt lahendatud ja hilinemist selleks hetkeks oli olnud vaid pool tundi. Ka seal öeldi naerdes, et paneme sind täna siis haigena kirja - ja soovitati pigem koju end reisiväsimusest välja magama. Vot nii palju siis reisimisest. Pisikesed asjad võivad saada ühel hetkel väga suurteks. Väike number paberil (+1) võib muuta olukordi. Aga nüüd - oleme targemad.

Hetkel ajame ka viisa asju. Minu Working Holiday viisa aegub Septembri lõpus ning siis on vaja uus taotlus sisse anda. Selles suhtes on aga paberimajandust, millest end läbi närida vaja, veel palju ees. Pika kaalumise peale ja ausside poolt keeruliseks aetud immigratsiooni protsessi üksiknüanssidesse süüvides leidsime, et üks lahendusi, mis aitab viisa saamisel, on ametlikult kinnitada, et oleme suhtes. Ei, see pole abiellumine. Ent on midagi juriidiliselt sinnapoole - üldiselt on mõeldud see geipaaridele, sest nende paariminek abiellumise näol pole veel lubatud. Kummaline asja juures on aga see, et see kõik käib posti teel. Avaldusele lisaks (mis tuli täita meie mõistes notari juuresolekul), tuli esitada veel kinnitatud koopiaid erinevatest dokumentidest. Vastus, kas olime selles protsessis edukad, tuleb alates kümne päeva pärast. Endamisi muidugi naersime, et huvitav, kas siin abielluda saab ka posti teel (mitte, et me seda teha tahaksime!). Näiteks saadad ära avalduse, dokumendid ja paned allkirja mõne juriidiliselt volitatud isiku juures ära ja siis postitad. Ja siis jääd ootama - ja ükspäev avastad, et oled abielus? :) Ei, see on ilmselt vaid minu rumal mõttekäik. Kuid arvestades kuidas asjad töötavad, siis mitte väga ebaloogiline.

Mult on ka küsitud, kas saan lähiajal ka oma erialal töötada. Vastus on aga kahjuks ikka veel ei. Käesoleva viisaga pole see ammugi võimalik, ning kui anda taotlus sisse uue viisa jaoks, tuleb endiselt oodata, mil see aktsepteeritakse. Bridgeing visa ajal (mis tähendab perioodi, kus sinu viisa taotlus on läbitöötamisel), kehtivad sinu eelmise viisa tingimused. Nii, et ei. Ei saa veel. Küll aga ei jää ma seda imelist päeva lihtsalt ootama - sest nii võib ju ära närtsida vahepeal. Seega olen hakanud siin vaikselt jälle tööd otsima. Tõele au andes, on ka juba kaks töövestlust järgmiseks nädalaks paigas. Eks kirjutan lähemalt kui on, millest kirjutada :)

Eelmisel nädalavahetusel rajasime aeda peenrakese, kus püüame kasvatada herneid, sibulaid, salatit ja tilli. Esialgu natuke - ja eks siis saab näha, kas oleme edukad. Kui jah, teeme edasi. Ööd on siiski etteaimamatud ja võivad oma jaheduse poolest jääda ikka veel alla 10 kraadi - vastukaaluks päevale, mil näiteks täna oli kraade 27. Nii see kõikumine siin toimub. Mõni ime siis, et teatud taimed on oma kasvuprotsessi peatanud. Näiteks minu chillibeebid potis - ütleks, et ei idane ja ei mädane. No pisikesed rohelised nupsud seal on, aga need olid ka juba 6 nädalat tagasi enne lahkumist.

PS! Eesti on nüüd Brisbanes kõvasti fänne juurde saanud! - Nende näol kes ise käinud ja nende jaoks kes pilte näinud ;)

Tagasi Kängurumaale, vahepeatumisega Nice'is

Tabatud (veel tundmatu) papparazzi poolt!

Hommikusöök Nice'is: Ema, Jamie ja Davidiga.

 Ohmammamiia-ohmychocholaaaataaa! Nii krõbedat ja šokolaadist tilkuvad saia vist mujal maailmas ei anta. Muljetavaldav nauding.

 Turistikas

 Korraks sai varju. Käisime mägikülas ronimas.

Väike veesõda :)

Kuna minu ema planeeris end pooleks aastaks Nice'i - ent külasäiku kodumaale plaanida ilma ema nägemata, ju ei saa - otsustasime - et tagasiteel Brisbane'i, võtame ette ka selle linna. Meie kohtumine oli küll üürike, ent armas. Ja parem olgu üürike, kui et üldse olemata.

Nice on absoluudselt fantastiline linn - oma vaadete, maalilisuse ja looduse poolest. Absoluudselt märkimisväärne on ta ka oma hindade ja liiluse poolest - millest hullemat ma vist siiani polegi kuskil näinud. Kui kaaskodanikul ei õnnestu leida parkimiskohta parkimisplatsil, siis ta lihtsalt - pargib kellegi kinni. Ja siis on oma asi kuidas sealt pärast välja saad. Kui veab, loivatakse 15 minuti pärast kusagilt lähimast kõrtsist välja ja nihutatakse autot. Vabandust vaevalt, et keegi palub, sest kõigil on koguaeg õigus. Neil on õigus sulle ka signaali lasta kui sa nende arvates liikluses olles rohkem kui sekundi mõttepausi pead. Liiklusohtlikke olukordi tekib igal sekundil ja tavaline on seegi, et sõidetakse ringi mõlgitud autodega - keegi lihtsalt ei vaevugi enam neid mõlke parandama. Nagunii tulevad uued kui on vaja oma temperamenti näidata. 

No samas - eks head on ikka ka. Süüa näiteks oskavad nad teha. Ja oskavad oma linna ilusana hoida. Nad oskavad nautida, oskavad elada ja oskavad rõõmsad olla. Nad on kirglikud ja ootamatud selle sõna kõige halvemas ja kõige paremas mõttes.

Hetked Maarjamaal

 Hetked on kaduvad, ent mälestus nendest mitte :)

 Vanaema köögiaken. Seda kohta kutsub süda Koduks.

 Piknik Peipsi ääres

Õhtusöögil vanaisa ja Ruthi juures. Pildil naeratavad: Vanaisa Rein ja David

 Tiina sünnipäevapidu läbi lillede

 Meeleolu

 Toredad hetked. Hea, et kinnipüütud :)

Vot siis kus! Helen sai olla üllatuskülaline iseenda pulmas!

Tartus tabati kaks lendoravat. Väidetavad kahlusalused Elisabet ja Kairi.

Arheoloogi pilku puurides

Kängurumaalt Maarjamaale, vahepeatusega Hollandis

 Kairi ja Olavi pesa Haagis

Silmarõõmud Amsterdamis

 Keelatud pilt facebookis. Ma siis ei ütle kus see tehtud on :) Äkki seekord läheb õnneks ja on lubatud. Pildil perekond väliseestlased Austraaliast saabunud väliskülalisega.

 Imekalad, kes teevad sulle beebipehmed jalad, toitudes surnud naharakkudest. Jalad vette pistnud, oli esimene reaktsioon need sealt kohe välja võtta, sest tunne oli ikka üsna kummaline - tulevad parvega ja muudkui nakitsevad!!

 Avifaunas istusid linnud sõna otseses mõttes pähe!

Eesti neiu Haagi teedel :-)

Reis kodumaale oli juba alguses plaanitud läbi Hollandi, sest nii nagu olin lubanud sügisel - tulla tagasi Eestisse Amsterdami kaudu - tuli see nüüd teoks teha. Mis siin salata, eks see antud sõna oli ikka pigem ikka meeldivaks kohustuseks kui et pealevõetud lisakoormaks. Niisiis sai välja otsitud lend, mis viiks Brisbanest Amsterdami. Selle hind oli muidugi istuda 7,5h Hiina lennujaamas, mille akendest oli vaid näha halli udu. Seljatanud 9h lendamist Brisbane poolt, oli  liikumisvajadus niivõrd suur, et ma lihtsalt tiirutasin, kotid kärul, lennujaamas ringi nagu mõnes suures pargis - kusjuures poodidesse mitte sisse minneski. Kuid siiski - hakkas see hall udu nende suurte klaasseinade taga mind mingil uuesti painama. Võiksin ju olla pahane või visata paar solvavat sõna Hiina poole kuid... me vist oleme selles udus seal kõik süüdi. Me kõik, kes me tarbime odavat plastkaupa ühekordselt ja otstarbetult ja nõuame lisa. Muidugi tuleb see lisa sealt. Aga tuleb, sest tarbja nõuab. Hiina muidugi pole ka päris süüst puhas - ja süüdi on ta ilmselt selles, et ei ole veel nii oskuslikult suutnud hakata mõtlema säästlikule tootmisele.

Kuidagi siiski läks see 7,5h üsna märkamatult. Ilmselt selle pärast, et olin mõtetega juba kusagil kaugel mujal, ning vahepeal ka vaikses nurgakeses oma koti najal tukkudes ja vahepeal kaasavõetud raamatud piiludes mööduvad minutid kiiresti.

Amsterdamis tervitati mind varahommikul õhupallide sülemiga, mis oli hirmvahva. Selle eest tänud Olavile, kes viitsis end (liiga) vara hommikul autole hääled sisse ajades Haagi linnast Amsterdami lennuväljale sõitutada.

Aitäh selle toreda ja vaieldamatult armsa koosveedetud aja eest Kairile, Olavile, Erkile, Robinile ja Norale, seal merepinnast madalamal - juustu ja ratta kuningriigis.