Fraser Island

Pisut veidi ootamatult võttis meie nädalavahetus vahva suuna Fraser Islandi poole! Lugu oli iseenesest lihtne - nii nagu nad ikka käima lähevad - kellelgi tekib spontaanne idee ja kui on kaasaminejaid, siis ongi seiklus! Seekord oli idee läkitajaks Jennifer (kes juba jõudis ka ühes eelmises postituses figureerida) ja meile jäi vaid jah-sõna.

Nii saigi kotid pakitud ja reede lõunal sõitma hakatud - teadupärast on Rainbow Beachini (sealt saab praamiga üle Fraserile) ligi 3-4 tundi sõitu. Meil "õnnestus" reedese liiklusvooluga jõuda kohale 4 tunniga. No asi seegi!

Kui kohale jõudsime, ootasid Jennifer ja Tung (tema poiss-sõber) meid juba šhampusega! See oli armas tervitus ja märkimisväärselt tore ja ootamatu žest nende poolt.

Öö veetsime Rainbow Beachil (mitte rannal küll, aga ranna lähedal hostelis) ning hommikul varapimedas (just-just!) tervitasime uut päeva päikesetõusule vastu jalutades! See oli ikka ilus küll :)

 Päikesetervitus

- ja päikesepeegeldus :)

Läbi tõusva päikese poolt värvitud metsakese jalutasime tagasi

... et siis juba kottidega meid peale võtvale tuuribussile mitte hiljaks jääda!

Muide, saarele lubatakse vaid 4WD autodega, sama nõudmine kehtib ka bussidele. Seega nägi ka meie tuuribuss oma suurte rataste ja teistmoodi väljanägemisega isesugune välja. Põhjus, miks sõidukitele nõudmised esitatakse, on lihtne: saarel pole lihtsalt mitte ühtegi kattega teed - kõik on liiv, puhas liiv. Tegelikult on see väga kift kuidas neljaveoline buss (meil muide pidi kõigil ka turvavööd kinni olema!) üle liivamügarate ratsutab ja küngstest üles ja alla rühab. Buss küll kinni ei jäänud, küll aga kohtusime mitmel korral veidi abi vajavate autodega, kes hoolimata masina võimsast mootorist ja füüsilistest eeldustest liiva seest välja aitamist vajasid. See kõik aga oli üks osa seiklusest - ma arvan, et kui see ka kellegagi juhtus, oli see vaid üks väike vahva ootamatus - ootamatus mis võis sulle suisa bussitäie rahvst appi tuua!

 Liiva seest päästetud!

Vot see oli üks tubli bussijurakas :)

Fraser Islandi pinnase moodustab muide 98% liiv ja 2% kivimeid - seega ei maksa loota seal eriti muruväljadel hüplevaid kängurusid kohata! Kusjuures, isegi koaalasid ei ole seal. Küll aga on saar tuntud Dingode (Austraalias elav metsik koer) poolest. Dingod ei ole küll otseselt ohtlikud kui koos on vähemalt kaks inimest, küll aga tuleb nendega siiski ettevaalik olla. Dingode pärast (kes on looduskaitse all), ei ole saarele lubatud ka ühtegi lemmikooma kaasa võtta.

 Liivaväljad olid lihtsalt nii suured, et mul tekkis vastupandamatu tahtmine lihtsalt joosta! Kujutage sinna juurde veel asjaolu, et seal polnud isegi mitte JÄLGI! :)))

 Laevavraki juurest tabatud fotograaf

 Oh dear!!! :) Jaaa - ja siis me sõitsime väikese minilennukiga saare kohal! Väike plaaniväline reisilisa, hullumeelne ootamatus, viisteist minutit elavat postkaarti!!! Kusjuures, lennukis oli peale juhi vaid seitse kohta, seega oli üsnagi privaatne olemine pealekauba.

 Osaliselt õhus. Kift hetk jagada.

 Butterfly Lake. Nüüd sain aru, miks :)

 Ja see oli siis kui lennuk ja tuuribuss rannal taaskohtusid. Muide, pildil olev "rand" on tegelikult ametliku nimega "75 mile beach", mida kasutatakse saarel peamise maantteena.

Kohalik Iludus Päikesepaistel

75 Mile Beach. "Meie" lennukile järele vahtimas

 Mõnus hetk jällegi. Mul oleks justkui õnnestunud postkaarti tabada.

Aga see on lihtsalt Teile. Üks vahva hetk jagamiseks - sest kui pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, ütleb väike videolõik ehk killuke rohkemgi.

Ja siiski. KÕIGE magusama pala minu enda jaoks jätan siiski viimaseks, nii meelega ikka :)

Teate, meil oli hirmvahva tuurijuht, kes oli ühtlasi ka bussijuhiks. Tagasi mööda 75 Mile Beachi sõites otsustas ta meile mängida vahvaid lugusid - kuni ta ühel hetkel hakkas oma playlistist otsima muusikat, mis vastaks reisil olnute päriolumaale. No näiteks mängis ta Hollandi pop-i, siis leidis ta midagi Kanadast, ka Prantsusmaalt. Austriast pärit paarile mängis ta saksa keelset lugu - nemad olid õnnelikud :) Ja kuni hetkeni, mil ta teatas: "Oh Elisabet. YOU are REALLY challenging me here!!! .... but yeah I know Estonia is famous for their Hard Rock"!!! Nonii. Minu pea kohale tekkisid kohe mitu küsimärki. Esiteks üldse, et ta juttugi Eestist teeb - sest miks tal peaks olema Eesti muusikat. Aga teiseks see väide, millele tahtsin kohe vastu vaielda. Aga vot ei jõudnudki - sest siis pani ta juba mängima INDIGOLAPSED "Seebimullibeebi". Mul piiidiiii silmaaaad peast välja kargama! Mingit VEEL paremat üllatust annab ÜLDSE tahta! :))) 

Sõit mööda "75 Mile Beachi" - koos Indigolaste "Seebimullibeebi-ga" :)))

Andre Rieu

Oktoobrikuu alguses saime osa suurepärasest kontsert-etendusest, Andre Rieu'ga eesotsas. Ootasin seda väga, ja ootasin ära! :) Andre Rieu on Hollandist pärit muusik, kes on oma muusikavaliku, -esituse ja kontserdi ülesehituse poolest väga erakordne kuju. Ta suudab rahvast väga positiivses mõttes emotsionaalselt raputada. Kuulsin isegi lugu kuidas doktorid talle helistavd ja oma erakordseid kogemusi jagavad: haiged paitsiendid kes olla raskesti allunud ravile, olnud kuulanud tema muusikat ja vaadanud kontsert-videosid ning seepeale ilmutanud märkimisväärseid paranemismärke! Vot siis muusika võlu ja imet :)

Minule tutvustas Andred mu kallis vanaema, kes kevadel siin pool ekvaatorit külas käis. Olen siiani südamest tänulik - see tegi mind palju rikkamaks. Jagasin oma esimest kontsert-videot temast ka töökaaslasega, kes sai väga positiivse elamuse osaliseks.

Kontsert toimus Brisbane'i Entertainment Center'is, mis ON suuuuuuur.... aga samas - arhitektuurilise poole pealt üks igavamaid mida olen näinud. Mingi osa sellest meenutab isegi linnahalli - ja ma ei usu, et seda keegi komplimendina võtaks. Samas - minnakse siiski ju muusika ja muusikute pärast, seega ega ma ehituslikel eripäradel rohkem peatukski. Ilu, ütleme siis, on mujal.

Niisugune emotsioon tabas mind siis kui olin endale soetanud kontserdikava, mida võib ka nimetada pisikeseks raamatukeseks Andrest!

Seal kus istusime, tuli nägemisteravust õige pisut juurde keerata ja kullipilk appi võtta

... aga siis... kontserdi viimaste lugude ajal otsustasid mõned inimesed minna lava ettte - ja nii ka meie! Minu kõige kiftimad minutid! Näha midagi nii ehedalt elavat ja rõõmutoovat nii lähedalt! Suu oli kõrvuni. Meetreid meie vahel vaid poolteist :)

... muide, Märtis oli meil kooriga esinemine, kus laulsime mõned laulud koos tolle sama leediga siin pildil. Blogisse need pildid küll ei jõudnud, aga vanaema ja Mariusiaga on armas fännipilt tollest kontserdist täitsa olemas :)

Ja väike videotervitus lava eest!

Keerake pead viltu ja saage tervitatud!

Festivali tuledes

Üle hulga aja on täna meid viimks õnnistatud vihmaga! Öösel ärkasin välgusähvatuste ja vihmakrabina peale üles. Olin elevil just nagu väike laps - läksin akna juurde ja lihtsalt vaatasin varahommikust vihma. Rõõm oli puude ja taimede üle, kes viimaks selle pika päikeselise perioodi (ma meelega ei taha kuritarvitada sõna põud) kiuste kastetud saavad! Tundusin endale küll korraks hipina - aga no mis sa teed - äkki ma kuskil sees olengi seda. Rõõmustan (salaja) asjade üle, mille peale teised ehk õlgu kehitavad. On ju autojuhtidele vihm lihtsalt üks lisafaktor millega arvestada. Niisamuti neile, kes võibolla oma aiamööbli ööseks välja unustasid.

Kevad on igatahes vahva aeg! Igasugu lilled ja puud on õides, linnud on elevil ja rahvas rõõmus. Samas on see ka ohtlik aeg - sest linnud pole ainsad kes sel aastaajal rohkem elevust üles näitavad. Just ükspäev nägin fotot tuttava sõbra magamistoast, kuhu oli mingil heal põhjusel püüton end sisse seadnud. Salvestasin küll selle pildi ära, aga ei hakka seda sel korral siiski siia üles laadima. Võibolla nõrganärvilistele on see liiast :) Aga kes soovib, siis saadan meilile. Igatahes püütonist said nad lahti, küll aga mitte tundest, et nüüd kõik liigub ja sisiseb. 

Lisaks muudele tagurpidi-elu planeeringule on ka õppeaasta siin teistpidi jaotatud Lastel on hetkel kevadine koolivaheaeg, ja seda on veel jäänud järgmise nädala jagu. Muidugi meid mõjutab see vaid nii palju, et mõni õpetaja on võtnud välja puhkuse ja mõni lastest on oma perega sõitnud puhkusele või naudib õe-vennaga koos kodus kvaliteetaega. Meile tähendab see uut ja põnevat planeerimist uueks algavaks perioodiks. Eelmisel reedel pidasime ka meie tööl ühe õppeperioodi lõppu. Selle päeva puhul oli meil suisa erakorrline luba tulla tööle kleidiga! Muidu oleme nõudmiste järgi riietatud must-valgelt. Mulle meeletult meeldib Montessori süsteem! Lapsed on kõiges ise osalised. Kuni selleni, et nad koristavad enda järgi, katavad lauad, panevad päikesekreemi peale, hoolitsevd (näiteks) rühmas oleva kalakese eest jms. Terve päev on üks suur protsess, kus lapsed on koguaeg aktiivsed osalised. Peaesinejad ise. Nad on julgustatud tegema, avastama, uurima. Selle asemel, et jaotada tegevusi kellaajaliselt ja tundide järgi, kutsume me aega mil lapsed end harivad "Montessori time". See tähendab, et lastel on valida mitme erineva õppekeskuse vahel - sõltuvalt sellest, mis õpetaja on neile selleks päevaks välja pannud. Sellele pedagoogilisele suunale pani aluse Itaallanna Maria Montessori (1870 - 1952),  kelle pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele. Mõte seisneb selles, et stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist.

 Hahhaaa! Vot see oli kevadine üllatus! Kookaburra lendas Andyle kööki! Oli suisa nii, et esialgu arvas ta, et lind lendab kohe minema - aga ei. Linnuke hoopis poseeris ja lasi endast päris mitu võtet teha! Sellele eelnes tema kuudepikkune sõbrustamine Kookaburradega neid rõdu peal paremate paladega kostitades. Uskumatu, et mõni linnuke nii julgeks kätte läks. Kusjuures, toosama tegelane leidis ka ise väljapääsu. Targake :)

 Brisbane'i festivali (7.-28. sept) igaõhtne tasuta vaatemäng - vee- ja lasershow South Bankil.

 Nojah. Täielik metaforism ise vaatas mulle vastu:

pimedust on vaja selleks, et me oleksime sellest võimelised eristama valgust.

 Valgusemäng

Ja teate mis  juhtus!

Käisime Jenniferiga (heas mõttes kreisi tegelane, pärit Inglismaalt ja töötab haiglas õena) reedel Majo's õhtust söömas. See on restoran, mis oli minu täiesti esimeseks töökohaks Austraaliasse tulles. No küll oli vahva õhtu! Kõigil oli üllatuse üle hea meel. Cheers!

Septembrikuu uus

Aeg lendab, lendab, lendab.

Et siia vahepeal kirjutada, tuleb end lihtsalt kokku võtta - vajuda tugitooli ja anda endast mõned hetked pühendumist. Ilmselt kuskil paralleel-universumis ma blogin tihemini, siin aga rohkem mõtlen kui teen.

Uued tuuled on tulnud, ja minult on see nõudnud rohkem pühendumist.

Lisaks oli eelmisel nädalal ka kaks  kontserti Brisbane'i kammerkoorgia Toowoombas (St Luke Anglican Church) ja Brisbane'i St John's Cathedralis, mis koos lisaproovidega võttis oma aja. Pean tunnistama, et nautisin seekord nendega koos laulmist rohkem kui enne - ilmselt selle tõttu, et nüüd ma juba teadsin mis mind ees ootab. Ma teadsin, et see on "vaimne sport" ja läksin sellesse juba veidi rohkem ettevalmistunult. Vaieldamatult said minu lemmikuteks selles kavas Handel'i Hallelujah ja Mendelsohni Hear My Prayer. Klikake lugudel ja saate ise ka kuulata :) Hear My Prayeris laulis soolot üks kohalik kümneaastane hõbehääl - kõla poolest äärmiselt sarnane viidatud youtube variandiga. Jah, noh - kuna te kontserdil ei olnud, siis tuleb teil leppida antud lauluviitadega.

Kuid. Mitte ainult kontsertide tõttu polnud eelmine nädal teistmoodi. Nagu me öelda armastame, on kõik "uus septembri kuus" - ja nii läks minugagi. Augusti viimastel päevadel sain ma kauaoodatud kõne Montessori lastekeskusest, kust teatati, et nad on oma valiku teinud ja see olen mina :) See teade tegi mind nii hirmsasti õnnelikuks!!! Olin mitu päeva justkui liblikad kõhus. Just nagu saanud loterii peavõidu! Mitte igasugune lasteaed, vaid, justnimelt, Montessori! Ahh! Nagu Koju oleks jõudnud - täpselt nii hea tunne oli!!!
Täna alustasin oma teist nädalat seal. Reedel oli vahva, üks kolleeg ütles, et tal on tunne just nagu oleksin seal juba ammu töötanud. Mina seepeale vastasin, et tunnen sama - nagu oleks midagi selles loos määratud just nii minema. Ilmselt nii ongi :)

 Õues olev mänguala, nagu näete, on meil väga Aussi-temaatiline. PS! All paemas nurgas on imeloom Possum isiklikult.

 Selline näeb välja meie õueala. Kusjuures - keskus on ise parkimismaja katusekorrusel, nii ka õuesolev mänguala. Samas oleme rohelusega ümbritsetud, mistõttu paistavad taamal puude ladvad. Vahva koht on!

 Näiteid Montessori õppevahenditest 3 aastastele

 Ja veel näiteid

 Toowoombas. Kuskil proovide vahepeal ja enne kontseri. Väike piknik.

Kiriku aed loojuva päikese saatel

 Esirea fännipilt

St John's Cathedral

Esimesed muljed

Heihopsti!
Ja tervitused Kängurumaalt!

Enesetunne võrreldes eelmise aasta tagasitulekuga on küllaltki teistsugune - millegi pärast on nii, et motivatsiooni on kuhjaga rohkem ja tööotsiminegi pole mitte ahistav kohustus vaid tundub pigem kui huvitav väljakutse. Muidugi pole see nagu tagasitulemine Eestisse - kevadel koju jõudes ootas mind tööintervjuu suisa järgmisel päeval. Samas - seda kõike juba ette teades ja arvesse võttes, et asju saab hakata ajama alles kohal olles ja et see võtab kõik aega, on päris rahullik olla. Või siis olen ma selles keskkonnas juba karastunud, ilmselt pole vale seegi.

Täna on päris tuuline ja ilm meenutab meie varajast Maikuud - siis kui päike särab ja on nii nii  kutsuv - aga kui välja lähed, saad aru, et ilmataat ja tuulepoiss teevad hoopis koos nalja. Sinu kulul. Öösel oli aken paokil ja hommikuks oli tuba üsna jahe, nii, et ninaots oli suisa külm. Ja no-hu-ne! Hommikune mee- ja sidruniga tee aitas väheke leevendust tuua - eriti veel kui leidsin endale mõnusa tuulevaikse koha taga-aias kuhu keegi "poistest" mind ninapidi vedama tulla ei osanud :)

Jaa, temperatuurid mängivad siin praegu veel kõvasti. Seda, milline ilm on järgmise päeva hommikul saadki sa teada siis kui see on käes. Noh, põhimõtteliselt ju nagu igal pool eks, kui norida. Aga siiski - ma räägin siin 10-15 kraadistest vahedest! Üleeile oli näiteks hommikul 24, täna oli 14 koos tuulega. Nii, et tundus, et on veelgi külmem kui tegelikult on. Aga no mis ma ikka - ma pole enam ammu pädev rääkimaks teemadel talv ja tema külmad :) Samas - ausalt - suured temperatuuride kõikumised ajavad keha ja tajud väga segadusse.

Brisbane'i lennujaama maandusin 6. augusti hommikul. Vaatamata Ameerika poolt tekitatud paanikale ei tundnud mina küll, et oleksin kuidagi ohus olnud. Teinekord on ilmselt parem vähem lugeda - sest mida vähem tead seda "kergem on lennata". Amsterdami lennujaamas tekkis küll  korraks olukord kus pidin üsna limiteeritud ajaga  leidma üles koha kus end järgmistele lendudele registreerida (millegipärast Estonian Air seda Eestis ei teinud) - ja muidugi ei leia ju inimene neid kohe üles kui aeg kuklasse hingab! Lõpuks sain selle tehtud mingi Etihadi koostööpartneri juures - ja kui ma esialgselt arvasin, et nad lihtsalt on vastutulelikud ja min aitavad siis tegelikult - see oligi see koht mida ma otsisin. No muidugi! Aga ma ütlen, tunduvalt lihtsam ja loogilisem on see asi minu arvates väljaspool ümberistumiste tsooni. Või siis oli lihtsalt minul see üks tuhandest juhustest mis olukorda lihtsalt teises valguses kirjeldavad.

Etihad aga jättis mulle kustumatult hea mulje! Väga sõbralik personal ja head toidud. Eriti lummas mind aga Araabia keele kõla - ja iga kord kui õhku tõusime, loeti nö teele asumise palvet. Seda küll ei tõlgitud, ent kostis rahustav araabiakeelne tekst koos pildiga pilvede sees olevast lennukist eesoleval ekraanil. 

Kohale jõudes oli südames väike muretukse - nimelt olin võtnud kaasa karbiga Eesti mustikaid. Jaa! Tean, et see pole lubatud. Aga ütleme nii, et ma rääkisin tollis kõigest muust kui mustikatest - käisin justkui kass ümber palava pudru. Ja nii uskumatu kui see ka pole - nad lasid  mu koti ilma läbi skänneerimata tollist läbi! Ma teadsin, et see võimalus on, aga see on imeväike. Aga et niimoodi õnn naeratas - see rõõmustas mind! Ja muidugi pani üllatuma kõiki teisigi kes päris mustikaid maitsta said! Siin müüdavaga pole lihtsalt meie mustikas võrreldav, selle pärast.

Jõudnud kohale, oli esimene minek otsejoones Gold Coastile. Davidil oli seal eriala konverents. Niisiis pakid auto peale ja kohe (uuesti) sõitu! Esimene päev möödus kui vati sees - faktiliselt sain aru, et olen kohal, aga tunnetusse see veel päriselt ei jõudnud. Järgmisel päeval suutsin magada suisa poole kaheni päeval, mis ausalt öeldes on minu elus esmakordne. Oli kummaline päev küll, sest juba kella viiest hakkas päike loojumise märke ilmutama. Nii see siinse talvega on. Öö ja päev on võrdlemisi ühepikkused. Võibolla siiski annab päevavalgust rohkem välja kui ööpimedust. Aga mitte palju.

Juhtus nii, et teen ka käesoleva programmi koos Brisbane'i kammerkooriga :) Kirjutasin dirigendile, et olen tagasi ja ennäe - kohe ka projektis kirjas. Täna on teine kooriproov. Jaaa... endiselt on see nagu sport. Ma pole ilmselt musikaalselt poole aastaga jõudnud üle oma varju hüpata :) Kuid siiski on see tore väljakutse mis nõuab kiiret reageerimist ja kohalolu. Just seda, mida aju (ja hääle) vormishoidmiseks vaja.

Eelmise nädala esmaspäeval, siis kui sain uuesti sinasõbraks internetiga, hakkasin ka uuesti tööd otsima. Praeguseks olen juba kahel intervjuul käinud ja eks näis, mis otsus tehakse. Mina olen rahulik, sest tunnen, et asjad liiguvad. Konkurs on muidugi suur igal pool - tehakse mitu päeva järjest intervjuusid ja siis enese jaoks parim valik. Loomulikult ei saa eeldada, et kohe näkkab - aga kes teab - äkki näkkab ka :) Igatahes nii kaua kuni midagi kindlat pole, ei lõpeta ma ka otsimist. Kui kõige muuga on nii (mida olen täheldanud korduvalt), et leiab see kes ei otsi - siis tööga on tõesti vastupidi. Nii nagu vanasõna ütleb - kes ikka otsib, see leiab.
Hotell oleks ka kindlasti võimalus (viidates faktile, et sealt lahkudes pakkusid nad võimaluse sinna soovi korral tagasi minna), aga tahaksin seekord panustada energiat rohkem erialase töö leidmisele. Liiatigi on soosivad ka praegused viisatingimused, mis ei nõua mult enam ühe töö peal maksimaalselt kuus kuud olemist.

Minu kohalik number, kui keegi soovib watsappida, sõnumeid saata või helistada, jäi samaks. Küll aga ei saa ma kahjuks eesti ja aussi numbrit korraga  sees hoida, ehkki ma ei andnud üles ka eesti kaarti. Niisiis see lihtsalt on.

G´Day, Mates! :)

 Esimese õhtu jalutuskäik

 Õhtune kauplemine rannapromenaadil (Gold Coast)

Põhimõtteliselt saaks siia öömaja puudumisel tähistaeva alla pikutama jääda :)

Enne äraminekut/ja tagasitulekut

Meie väike tore seltskond. See keda pole, teeb pilti :)

 Jalutuskäik randa. Nii nagu alati Tiina juures.

 Kui Eerika ajab selja sirgu ja mina seisan veidi viltu - siis oleme me põhimõtteliselt ühepikkused

 Koit ja tema tütred

Turnimise-ronimise ja kõõlumise rõõmud

Kallliiiiiiiii!!!

Mu kallid. Tänan Teid väga, et olete olemas. See spontaanne ärasaatmisõhtu Väänas oli väga armas. (Aitäh, Tiina, Rein ja Laura, et see võimalikuks sai!) Sealt oli palju kaasa võtta meile kõigile. Need olid ilusat hetked. Ja on ikka veel - sest need hetked on meie eluraamatutes nüüd sees - ja teatud mõttes muudab see need jälle uuesti olevikuliseks kui neile mõtleme. Eks me ju teatud mõttes iseenda eluhetkedest koosnemegi :)

Varsti katsun jälle hakata läbi blogi saatma pilt-tervitusi Lõuna-Risti alt. Et meie maailmad ikka ühenduses oleksid! Teie siis andke ikka endast ka märku, eksju! Kui postitate pilte või saadate kaarte, kirjutate meile või sõnumeid - see teeb alati südame soojaks. Siis muutuvad ka vahemaad väiksemaks. 

Üleüldse on see kilomeetrites disdantsi mõõtmine üks omaette teema. Mõnikord oled nende inimestega, kes sust kaugel, hoopis lähedasem kui nendega, kes justkui sinuga samas piirkonnas elavad. Nii, et siin on ikka veel Midagi kui ainult füüsiline kohalolu. Ilmselt see ongi mõte teineteisest. Mõte sellest, et oleme üksteisel olemas. See ongi see mis loeb!

Kallid ja kirjutamiseni!

Külalised Kodumaalt

Veebruari lõpus juhtus midagi tõeliselt märkimisväärset ja toredat - külla sõitsid minu vanaema Krista ning Avo oli reisisaatjaks! Ma isiklikult olin enne nende tulekut juba nii ähmi täis ja ärevil, et kaks-kolm ööd enne ei saanud ka korralikult magada mitte. Viimaks, kui oodatud päev käes, said nad vaatamata Austraalia poolt kehtestatud karmidele kontrollitingimustele nii mõnegi asjaga läbi ilma, et neid oleks käest ära võetud. Nii näiteks on nüüd kapis Eesti Mesi ja Rootsist pärit kalapasta "Kalles". Ilmselt kehtib reegel, et mida rohkem sa räägid selle kohta mis sul kotis on, ilma varjamata, seda enam tekib neil sinu suhtes usaldus. Ja olgugi, et mett vist üldiselt siiski tuua ei või, ei olnud see ka kellegi asi ning ninasid kohvrisse ei pistetudki.

Kolm ja pool nädalat väga intsensiivset aega -  seda absoluudselt igas mõttes. Füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt.

 Tulemine

 Lone Pine Koala Sanctuary. Kohtumine kängurutega

 Väike tore killuke meie toredast päevast :)

Vahetult enne seda väikest filmilõiku laulis see sama Kookaburra meile imeilusa naerulaulu.
See laul aga, paraku, on salvestatud ainult meie südametes. Teie ehk saate guugeldada :-)

 Esimese kõrbehommiku tervitaja

 Australian Outback

 Möödudes Kings Canyonist

 Ja loodus näitab - kuidas iga põlengu ja totaalse kaose järel hakkab ikkagi, ja alati, sellest midagi uut välja kasvama. Esimesed rohevõrsed peale suuri põlenguid.

 Karavani pargi veevõtu kohas olid meil külalised

Ja ega linnud pole ainsad, kes vett noolimas käivad

Sünnipäev

 Pargipiknik. Pildile jäid kes jäid :) Siin saab ka väikest statistikat teha, mis osaliselt rajaneb ka usaldusel: Väidan: Kümnest seitse kannavad Austraalias vähemalt keskpäevase päikese ajal päikeseprille. Mõista-mõista kas kaameramees oli prillidega? :)

 Seljataga olev Brisbane'i jõgi on jaanuarilõpu üleujutustest ja tugevatest vihmadest ikka veel sogane ning kannab endas ka aeg-ajalt mööda ujuvaid, puudelt tuulega maha murdunud oksi

 Ma lihtsalt TEIE pärast panen just nimelt ENDAST pilte üles! Et saaksite näha ikka iga külje pealt . No ekstra nendele siis, kes ammu näinud ei ole. Minu teine sünnipäev suveriietes! Jess küll aga - midagi nagu oleks "puudu", tunneb veebruarilaps.

Eeeiiivõiollaaa!! :)))

Mis see muu ikka olla saab kui mitte šhokolaaditort šhokohoolikule. Palju õnne!