Enne äraminekut/ja tagasitulekut

Meie väike tore seltskond. See keda pole, teeb pilti :)

 Jalutuskäik randa. Nii nagu alati Tiina juures.

 Kui Eerika ajab selja sirgu ja mina seisan veidi viltu - siis oleme me põhimõtteliselt ühepikkused

 Koit ja tema tütred

Turnimise-ronimise ja kõõlumise rõõmud

Kallliiiiiiiii!!!

Mu kallid. Tänan Teid väga, et olete olemas. See spontaanne ärasaatmisõhtu Väänas oli väga armas. (Aitäh, Tiina, Rein ja Laura, et see võimalikuks sai!) Sealt oli palju kaasa võtta meile kõigile. Need olid ilusat hetked. Ja on ikka veel - sest need hetked on meie eluraamatutes nüüd sees - ja teatud mõttes muudab see need jälle uuesti olevikuliseks kui neile mõtleme. Eks me ju teatud mõttes iseenda eluhetkedest koosnemegi :)

Varsti katsun jälle hakata läbi blogi saatma pilt-tervitusi Lõuna-Risti alt. Et meie maailmad ikka ühenduses oleksid! Teie siis andke ikka endast ka märku, eksju! Kui postitate pilte või saadate kaarte, kirjutate meile või sõnumeid - see teeb alati südame soojaks. Siis muutuvad ka vahemaad väiksemaks. 

Üleüldse on see kilomeetrites disdantsi mõõtmine üks omaette teema. Mõnikord oled nende inimestega, kes sust kaugel, hoopis lähedasem kui nendega, kes justkui sinuga samas piirkonnas elavad. Nii, et siin on ikka veel Midagi kui ainult füüsiline kohalolu. Ilmselt see ongi mõte teineteisest. Mõte sellest, et oleme üksteisel olemas. See ongi see mis loeb!

Kallid ja kirjutamiseni!