Peale pooleteisetunnist matkamist võis siis näha niimoodi
Kaarti ja loodust jõllitamas :)
Kalevipoja seiklused Austraalias
Kummuli rebitud puu sees
Erinevad elukooslused
.
Nädalavahetusel käisime Lamington National Park'is, täpsemalt Binna Burras. Viimasest korrast (ilmselt kuskil märts-aprill) olid mul väga head mälestused, mistõttu igatsesin juba ammu sinna tagasi minemist. Muidugi on see üks paras sõitmine (1,5h), ent on ka väärt oma hinda (ajakulu näol). Loomulikult ei ole minu kohaliku ümbruse tundmise pagas veel piisav, ent praeguste andmete põhjal on see üks parimaid kohti kuhu võiks üldse väljasõitu teha. Esialgset plaani, jalutada 19km, me siiski ei järginud, kuna sõbrad näisid sellisest entsusiasmist just mitte väga vaimustunud olevat. Niisiis langetasime otsuse seekord kõndida läbi "Dave's stern circuit", mille kogupikkus oli pisut rohkem kui 12km. Alguses lihtsana tundunud jalutuskäik tõi aga nii mõnegi üllatuse (ronimised, tõusud, langused), seega oli see ühtekokku koos väikese vahva piknikuga mäenõlval, umbkaudu neljatunnine ettevõtmine.
Ilmataat on hakanud termomeetri näitu üha ülespoole kiskuma ning ka päike on oma intensiivsuse nupu ilmselt juba punase suunas käima lükanud. Päevitamisega siin ei tegelda, ainult turiste võib näost punastena ringijalutamas näha. Eile aga, tehti mulle tööl kompliment minu väidetavalt kena ja jumeka nahatooni kohta ning toodi võrdluseks kuuaja tagune palju heledam nahavärv. Tegelikkuses toimub päevitmine (nii minu kui ilmselt nii mõnegi teise puhul) lihtsalt jalutamise käigus, möödaminnes. Huvitav, kusjuures, on aga märkida, et väga paljud austraallased, siiski, on toonilt üsna valged - see tuleneb hirmust päikese kahjulikkuse eest. Seepärast eelistavad väga paljud siseruume ja autode kasutamist, sealhulgas pikkade riiete kandmist. Arvan, et see on siiski üks äärmus, millesse ei maksaks tegelikkuses laskuda, sest tagajärjed sellele on veelgi vahvamad - kohalikel on D vitamiini puudus ja nad manustavad seda tablettidena! Kas kujutate ette!? :)
Hotellis, muide, nähti eelmisel nädalal kolme pruun-madu,
mis on siin võrdlemisi mürgine elukas. Olgugi, et kaitse all - seal
neid konkreetseid isendeid enam elavate kirjas ei ole. Ei kujuta
tegelikult hästi ette, et kuidas sa hotellikülalisi võimaliku ohu eest
kaitstes püüad samal ajal mitte liiga teha maole - sealhulgas teda
siiski kuidagi vaateväljas ja "ohutus kohas" hoides, kuni tulevad
vastavat väljaõpet saanud inimesed ja selle tegelase kaasa viivad.
Selleks ilmselt oleks vaja vastavat treeningut saanud tiimiliiget. Minu
endagi kogemus ütleb, et kui kohe asjaga ei tegele, siis pärast pole
enam seda, Millega tegeleda (viidates siinnkohal eemisel aastal
pildistatud ämblikule, kes pärast lihtsalt "kadus").
Eile jooksmas käies kogesin esmaskordselt elus, mida tähendab lindude pesitsusaeg kevadel. Minu õnn, et olin selles just paar nädalat tagasi põgusalt lugenud. Nimelt on siinkandis pesaterritooriumi suhtes ühed väga tundlikud linnud nimega Magpie (tuntud kohalikele ka nime all "angry birds"), kes võimalikku ohuallikat nähes aega viitmata pesakaitsele ehk teisisõnu - rünnakule asuvad. Mu kõrv püüdis kinni kahe linnu häälitsused, mis oli veidi erinev sellest, mida võib kuulda igapäevaselt. Nägin linde minu poole lendamas ja aega viitmata ning iseenese kinnitust ootamata (et kas ikka ON tegu NENDE linduega), vehkisin õhus intensiivselt kätega, samal ajal ise edasi joostes. Vaatepilt, juhul kui keegi seda nägi, oli kahtlemata kummaline :) Kuid teada saades, mis OLEKS võinud juhtuda, on mul väga hea meel selle üle, et oma instinkti järgides kohe tegutsema asusin. Magpied võivad inimesele üsna kahju teha, sest rünnatakse üldiselt pea piirkonda. Halvimal juhul jäävad ette silmad. Palju on olnud juhtumeid kus rattur on just nimelt linnu pärast õnnetusse sattunud. Seepärast kannavad nad siin kiivreid, millele lisaks on külge paigaldatud ka pikk antenni laadne asjandus, ilmselt tekitab see Magbiedes piisavalt segadust ning see hoiab ära suuremad kokkupõrked.
Külahull (Magpie)
