Koaalad ja kängurud

Eükalüptiuimas Queenslandi maskott. Muuseas - kuna koaalade arvukus Austraalias on märgatavalt vähenenud, on September kuulutatud koaalade kaitsmise kuuks.

Vaade terrassilt. Võiks ju olla tehtud ööpimeduses, aga eks saab siis pimedust ise juurde kruttida, kel fantaasia hea on :)

Hostel "SomeWhereToStay"


Känguruu - uhhuhhuu :)

Täna sajab siin vihma ja inimesed aevastavad. Minul on jahedad ainult varbad :)
Mis puutub pikkade pükste soetamisse siis see oli üks parimaid oste üle hulga aja. Olen nendega käinud alates hetkest, mil need minu omaks said.
Magada on ka natuke jahe - vähemalt alguses kui keha on väsinud ja tahaks hajumuspärase paksu teki alla varjuda. Siis pole muud kui et uneriiete peale dressikas, magamiskoti peale saunalina ja ongi valmis.
Jagame tuba veel 4 tüdrukuga. Omamoodi tore, teistpidi raske. Tore on kuulda erinevaid lugusid ja õhtuhärmaruses terrassivestlusi pidada. Teisalt aga tähendab see 4 võõra inimesega arvestamist - kes mis ajal magama läheb, kes mis ajal tõuseb. Põhimõtteliselt ongi vist nii, et koguaeg keegi kolistab :) Ainult kella kahest seitsmeni on enam-vähem kindlasti vaikus. Eks me peame mõtlema, mismoodi siis edasi.

Koaalasid ja kängurusid käisime vaatamas. Oi mis emotsioon! Kauaoodatud kohtumine ju :) Koaalat saime silitada selja pealt, ent kängurudel oli suisa võimalik kõrvu sügada, neile pai teha, süüa anda ja niisama patsutada. Vahvad sellid!
Öösel kui ma und ei saanud, tulin korraks terrassile, et värsket õhku hingata ja ööd vaadata. Mulle aga avens huvitav vaatepilt - maja kõrval olevate kaablite peal siblis mingi tsintsiljataoline elukas pika sabaga, ots valge. Meenutas võibolla mõningal määral ka rotti, ent ta tundus siiski olevat paksem, pehmem ja ümmargusem. Pilti kahjuks teha ei saanud - niisiis on vaja otsida ilmselt mingi aeg üles raamat "Austraalia loomariik" :) Mõne aja pärast nägin eemal veel ühte sellist. Vot siis ööelukaid!

Austraalia. Minu Austraalia :)

Siin! Ja päriselt!

Tundsin seesmist sooja põlemist juba Singapuris, kui olime just astunud Brisbane'i lennuki peale. Teadmine, et olen oma unistusest vaid seitsme tunni kaugusel, rõõmustas mind meeletult. Niivõrd, et tol ööl ma magada ei saanudki. Olgugi, et Quantas Airlines pakkus oma rikkalikus valikus erinevaid filme, muusikat, mänge jm, ei tundnud ma, et tahaksin lasta endasse midagi, mis püüaks katta mu seesmist kõdi. Mingi aeg, loomulikult, teesklesin ka mina magamist, ent ühel hetkel tundsin vastupandamatut soovi lülitada sisse eesolev ekraan ning olla ka visuaalselt näha seda, kus me maailmakaardil paikneme. Lennuk täis vaikust ja magavaid inimesi - ja me olime Uluru kohal! Olin rõõmus, väga, aga salaja :) See teadmine oli eriline.

Hostel kus me ööbime, asub kesklinnast pisut eemal jõe ääres künka peal. Istun hosteli kolmanda korruse terrassil, kust avaneb imeilus vaade üle jõe paistvale Brisbane'i kesklinnale. Pehmelt öeldes on see suisa ideaalne koht kus nautida vaikuses tuledesäras linnailu ning katuseservani ulatuvate palmilehtede sahinat. Linn läbi palmilehtede! Piisaks vaid käe väljasirutamisest ning mu näpppude vahele jääks tugevakiuline rohelus! Sain juba selgeks, et kaamerasilm seda ei haara. Sest pilt ei suuda mahutada endasse ööhämaruse võlu, valguse salapära ja palmilehtede vaikset sahinat selle taustal.

Siiski - väike atsihh käib asja juurde. Jah, õige, see ei olnud silmapete. Ma tunnen, et olen külmetanud. Arvasin oma naiivsuses, et Austraalia, tuntud kui kõrbekuningriik, võtab mind kohe oma embusesse ja mähib mind sooja, õigemini, suisa õrnalt kõrvetava kuuma sisse. Tegelikkuses aga tuli otsa vaadata sootuks teistsugusele kliimale. Temperatuur, vähemalt praegu, kõigub 20 kraadi ringis ning aeg-ajalt lööb tantsu ka tuul. See tähendab, et pikad püksid, mis jäid koju, ei peaks seal olma mitte. Niisiis saigi täna, peale päevotsa lühikestes pükstes ringi jalutamist selgeks, et vaja on investeerida pikkadesse pükstesse. Jah. Pikad püksid. Siin. Austraalias. Öeldakse ju, et kevad on petlik. Ja nagu ütles mulle kord mu ema - kui ei lõika mõistus, peab lõikama rahakott :-)

Arvestades kuivõrd pikk on olnud juba nüüdseks aeg, mil olen olnud üleval ilma magamata, pean end premeerima tõdemusega, et oleme ka palju jõudnud. Täna tegime näiteks väikese tutvuse linnaga, hankisime omale siinsed mobiilinumbrid (kusjuures määravaks, millise teenusepakkuja kasuks otsustame, sai juhuslik vestlus pangas järjekorras seistes), avasime pangakontod ning tegime ära avalduse Tax File numbri saamiseks. Sellega muidugi võib minna kuni kolm nädalat. Lugu on seda keerulisem, et enne Austraaliamandrile tulekut pole seda võimalik taotleda ja samas kui sul seda siin töötades ei ole, tuleb lihtsalt rohkem kui pool oma tuludest riigirahakotile annetada. Niisiis jääme ootama. Mõtlesime küll, et seda ei jõua, ent uudishimust lasime ometi silmad üle käia ka juba nii mõnelgi töökuulutusel.

Varbad külmetavad. Kuskilt nurga tagant jõuab mu ninna kellegi sigareti aroom. All hoovis istuvad seljakotirändurid laua taga ja räägivad mittemillestki. Tagahoovis käib sumin, mida ei ole võimalik sõnadeks eraldada. Seda kõike saadab mahe valgus öölampidelt, hajutatud valgus kardinate taga ja veel mõned pisemad lambid siin-seal ja eemal. Ilus on. Aga varbad - nüüd sooja!

Veel natuke Singapurist

Rahvuspargis. Loodus oma eheduses!


Selline nägi välja kesklinna hotelli esine kui toimus vormelite võidusõit.


Ahviemme koos oma lapsega. Nii nad kõndisid, ronisid ja hüppasid okstelt okstele.


Öine Singapur. Arhitektuuri saavutus! Kolmiktornid Marina Bay ääres.

Sõpra tunned hädas

Mänguväljakud

Kuna mänguväljakuid jäi minu tee peale juba täna, otsustasin kõiki mudilasi ka Singapuri mänguplatsidega tuttavaks teha. Siin nad siis on - keset parki ja dzunglit :) Liumägi (pilt nr 2) oli suisa mitu meetrit pikk!
Tervitused siinkohal Lottale, Tonile, Georgile, Robinile ja Norale :)

Singapuris

Esimesed sammud tundmatus.

Täna oli terve päev Singapuri päralt. Saime hulganisti toredaid kogemusi ning oleme ammutanud aendasse palju uut ja teistsugust.

Päevarütmiga harjumine võtab muidugi parasjagu aega. Ka öösel tundsin, et uni ei taha kohe kuidagi minu sõber olla. Palav, väga palav on koguaeg ja toas undab konditsioneer. Mina, kes ma olen harjunud Eestis enamuse ajast lahtise aknaga ning pigem jahedas (ja vaikses ruumis!) magama, pean ilmselgelt uue olukorraga ümber harjuma. Mida kiiremini seda parem.

Singapuri linnriik on iseenesest huvitav "nähtus", sest sellel, Hiiumaa suurusel maatükil, elab 5 miljonit inimest, kusjuures ehitisedki küündivad kesklinnas tohututesse kõrgustesse. Ja samas on siin linna keskel suured pargid vihmametsade taimestikuga. Ka huvitavatest loodushäältest siin juba puudust ei tule.

Külastasime täna Bukit Batok Nature ja Bukit Timah Nature Reserve parki. Kogu looduse väljapanek on siin ikka niii lopsakas ja mitmekesine! Algul nägime mitmeid silte kus paluti ahve mitte toita (et mitte liialt loodusesse sekkuda) ning mõtlesime endamisi, et kus need ahvid siis on. Vastuse sellele küsimusele saime mõne minuti pärast kui esimene isend meie juurde jalutas. Olime nähtust nii vaimustuses, et tahtsime ahvist kohe pilti teha. Tema aga, näinud, et panin oma koti maha, sammus otsustavalt mu koti juurde ning hakkas lahtise luku vahelt mu veepudelit välja sikutama. Olime tõeliselt üllatunud kuivõrd julged nad inimeste suhtes on! Muidugi lahkus see isend pisut solvununa, sest olgugi, et mul oli teda hea meel näha, tahtsin ma joogipudeli siiki endale hoida. Ahvike muidugi ei hoidnud oma emotsioone tagasi ja näitas mulle kähisedes hambaid. Hiljem kohtusime juba mitmete banaanisööjatega keda leidus kõikjal: puude otsas turnimas, oksalt-oksale hüppamas, turisti-punkti katusel kaklemas ning piirdeaia peal niisama kolamas.

Kahjuks ei pidanud fotoaparaadi aku nii kaua vastu, et oleksime saanud ka pildi sisaliku moodi isendist, kes meie silmamõõdu järgi osutus suisa poole meetri pikkuseks.

Hiljem linna poole sõites (sest neid utoopilisi ehitisi on ju vaja ikka oma silmaga kaeda!) käisime ära ka hiiglasliku hotelli- ja meelelahutuskeskuse Marina Bay Sand tornide juures. Tornide katuseid ühendab kolme jalgpalliväljaku suurune katuseterrass, kuhu mahuvad puud, põõsad, bassein ja baarid. Meie seda ei proovinud, ent huvitav on küll mängida mõttega mismoodi inimesed selles katuseservaga pea kohakuti olevas basseinivees sulistavad.

Olles siin, ei jäänud meistki puutumata Vormeli-võidusõit Singapuris. Pileteid meil sellele üritusele küll ei olnud, ent aia tagant kostuvad mootorihääled võtsid kananaha ihule ka kolmekümnele soojakraadile vaatamata. Mõeldud küll meestele, ent mõjub siiski ka naistele :)

Nii saimegi ärasaadetud :)

Jõudnud läbi Tallinna lennujaama turvaväravate, tuli meie juurde naisterahvas (eeldades ilmselt, et sõidame samasse sihtpunkti kuhu temagi) ja küsis, millisesse väravasse ta peab minema, et jõuda Edinburgi lennule. Selle peale vastas Laura viisakalt, et kahjuks ei tea aidata kuna sõidame ise Helsingisse. Ja oi kui palju nalja see mulle äkki tegi! - Mitte kunagi varem ei ole mind nii uhkelt Soome poole teele saadetud :)

Natuke tõsisemaks võttis ilme aga see kui vahetult enne lennuki peale astumist avastasin, et minu käes on ju mu korteri võtmed, mille pidin ilmtingimata enne ärasõitu ema kätte andma. Enam tagumist aega selle meelde tulemiseks pole võimalik ilmselt leidagi. Õnneks oli neiu kes meie pardakaarte kontrollis, hilisele õhtutunnile vaatamata lahkes meeleolus ja lubas ärevust tekitanud võtmekimbu lennujaama infosse viia. Lõpp hea kõik hea, öeldakse :)

Austraalia eelõhtu.

Tunnen, et tahan väga ja samas ei taha üldse - minna. Rõõmustan, sest see unistus mis mind viimased aastad saatnud on, saab lõpuks teoks. Mu rahutus saab toidetud. Ja ometi ma juba igatsen. Igatsen koju. Kodus olla. Ja ma ei mõtle seinu mis mind Salme tänaval tuule eest hoiavad, vaid ruumi, seda emotsionaalset ruumi mille moodustavad mu lähedased, mu sõbrad, mu Teie. See ruum on mu Kodu.
Ja ma ei imestagi enam, miks süda vahepeal valu tunneb. Ta lihtsalt pole harjunud veel nii palju mahutama. Ma pakin kohvrit. Ja Teid pakin südamesse. Ja see väike ruum minu sees muutub suuremaks.

Keiu käis täna siin. Tore oli! Sain ära anda oma viimased köögi-poolikud. Nüüd peaks vähemalt ühes kodus kuivainetega muretu olema :) Erialakirjandust sain välja laenutada - selle üle olime kohe mõlemad rõõmsad - sest nüüd ei võta need raamatud lihtsalt ruumi, vaid leiavad ka sihipärast kasutamist.

Pipar, mu vanamees, ei aimagi. Olen ta oma pidevate pakkimiste ja lahtipakkimistega nii ära harjutanud. Aga Ta teab, samas, kõige tähtsamat - et ma tulen tagasi :)

Siiski - andes au tõele, killuke Kodu võtan ma ju ka kaasa - oma täies hiilguses ja füüsilises kohalolus - sest Laura, Laura tuleb minuga! On tore mängida mõttega, et meist saavad nüüd elukaalased. Vähemalt mõneks ajaks.