Tundsin seesmist sooja põlemist juba Singapuris, kui olime just astunud Brisbane'i lennuki peale. Teadmine, et olen oma unistusest vaid seitsme tunni kaugusel, rõõmustas mind meeletult. Niivõrd, et tol ööl ma magada ei saanudki. Olgugi, et Quantas Airlines pakkus oma rikkalikus valikus erinevaid filme, muusikat, mänge jm, ei tundnud ma, et tahaksin lasta endasse midagi, mis püüaks katta mu seesmist kõdi. Mingi aeg, loomulikult, teesklesin ka mina magamist, ent ühel hetkel tundsin vastupandamatut soovi lülitada sisse eesolev ekraan ning olla ka visuaalselt näha seda, kus me maailmakaardil paikneme. Lennuk täis vaikust ja magavaid inimesi - ja me olime Uluru kohal! Olin rõõmus, väga, aga salaja :) See teadmine oli eriline.
Hostel kus me ööbime, asub kesklinnast pisut eemal jõe ääres künka peal. Istun hosteli kolmanda korruse terrassil, kust avaneb imeilus vaade üle jõe paistvale Brisbane'i kesklinnale. Pehmelt öeldes on see suisa ideaalne koht kus nautida vaikuses tuledesäras linnailu ning katuseservani ulatuvate palmilehtede sahinat. Linn läbi palmilehtede! Piisaks vaid käe väljasirutamisest ning mu näpppude vahele jääks tugevakiuline rohelus! Sain juba selgeks, et kaamerasilm seda ei haara. Sest pilt ei suuda mahutada endasse ööhämaruse võlu, valguse salapära ja palmilehtede vaikset sahinat selle taustal.
Siiski - väike atsihh käib asja juurde. Jah, õige, see ei olnud silmapete. Ma tunnen, et olen külmetanud. Arvasin oma naiivsuses, et Austraalia, tuntud kui kõrbekuningriik, võtab mind kohe oma embusesse ja mähib mind sooja, õigemini, suisa õrnalt kõrvetava kuuma sisse. Tegelikkuses aga tuli otsa vaadata sootuks teistsugusele kliimale. Temperatuur, vähemalt praegu, kõigub 20 kraadi ringis ning aeg-ajalt lööb tantsu ka tuul. See tähendab, et pikad püksid, mis jäid koju, ei peaks seal olma mitte. Niisiis saigi täna, peale päevotsa lühikestes pükstes ringi jalutamist selgeks, et vaja on investeerida pikkadesse pükstesse. Jah. Pikad püksid. Siin. Austraalias. Öeldakse ju, et kevad on petlik. Ja nagu ütles mulle kord mu ema - kui ei lõika mõistus, peab lõikama rahakott :-)
Arvestades kuivõrd pikk on olnud juba nüüdseks aeg, mil olen olnud üleval ilma magamata, pean end premeerima tõdemusega, et oleme ka palju jõudnud. Täna tegime näiteks väikese tutvuse linnaga, hankisime omale siinsed mobiilinumbrid (kusjuures määravaks, millise teenusepakkuja kasuks otsustame, sai juhuslik vestlus pangas järjekorras seistes), avasime pangakontod ning tegime ära avalduse Tax File numbri saamiseks. Sellega muidugi võib minna kuni kolm nädalat. Lugu on seda keerulisem, et enne Austraaliamandrile tulekut pole seda võimalik taotleda ja samas kui sul seda siin töötades ei ole, tuleb lihtsalt rohkem kui pool oma tuludest riigirahakotile annetada. Niisiis jääme ootama. Mõtlesime küll, et seda ei jõua, ent uudishimust lasime ometi silmad üle käia ka juba nii mõnelgi töökuulutusel.
Varbad külmetavad. Kuskilt nurga tagant jõuab mu ninna kellegi sigareti aroom. All hoovis istuvad seljakotirändurid laua taga ja räägivad mittemillestki. Tagahoovis käib sumin, mida ei ole võimalik sõnadeks eraldada. Seda kõike saadab mahe valgus öölampidelt, hajutatud valgus kardinate taga ja veel mõned pisemad lambid siin-seal ja eemal. Ilus on. Aga varbad - nüüd sooja!
Oledki kohal - lahe :) Tore on lugeda su muljeid. Loodetavasti ei jää sa päris haigeks. Äkki väike ingver v küüslauk? :) Pükste jutu peale meenub mulle muidugi kohe, kuidas üks sõbranna põikas ka Aasia tripi käigus Austraaliasse, kaasas kogu perele aint lühikesed riided ja siis oli sunnitud sealt kõigile sooja varustuse ostma, mis oli maksnud täiesti üüratu summa.
ReplyDeleteSiingi on ilmad muutunud, täna märkasin juba mänguväljakul lastel kootud kindaid käes ja ise käisin ka poole õhtuse õuesolemise pealt toas termost & teed toomas. Aga vahtralehed lähevad muidugi aina värvilisemaks ja pihlakad aina punasemaks.
Aga mis laadi tööd te otsite, kas pigem midagi a la talus? Või võib ka lapsehoidmine kõne alla tulla? :)
Seda ma imestasin jah, et Eestist lahkudes olid sul jalas lühiksed teksad ja nüüd FB-s piltidel pikad teksad ning kaasas ainult väike seljakott, mis tundus olevat poolenisti tühi, nii et seal ei oleks saanud need kaasas olla :D
ReplyDeleteOleme siin mõelnud ühte ja teisipidi. Ilmselt jääb siiski see farmivariant, sest sis näeb ka maad ja loodust rohkem. Kõik tööd mida siin linnas pakutakse, on sellised kinnises ruumis ameerikalikud kiirsöögikohad. Nojah, raha saaks teenida, aga see poleks ikkagi päris SEE. Loomaaeda saatsin ka oma cv ja sooviavalduse :) Olgugi, et nand töötajaid EI otsi.
ReplyDeleteLapsehoidmine oleks ka variant, aga PIGEM tahaks midagi uut proovida. Kaaluda võib muidugi juhul kui sa tead isiklikuld kedagi kes otsib? =) Kuulutusi olen näinud küll.