Austraalia eelõhtu.

Tunnen, et tahan väga ja samas ei taha üldse - minna. Rõõmustan, sest see unistus mis mind viimased aastad saatnud on, saab lõpuks teoks. Mu rahutus saab toidetud. Ja ometi ma juba igatsen. Igatsen koju. Kodus olla. Ja ma ei mõtle seinu mis mind Salme tänaval tuule eest hoiavad, vaid ruumi, seda emotsionaalset ruumi mille moodustavad mu lähedased, mu sõbrad, mu Teie. See ruum on mu Kodu.
Ja ma ei imestagi enam, miks süda vahepeal valu tunneb. Ta lihtsalt pole harjunud veel nii palju mahutama. Ma pakin kohvrit. Ja Teid pakin südamesse. Ja see väike ruum minu sees muutub suuremaks.

Keiu käis täna siin. Tore oli! Sain ära anda oma viimased köögi-poolikud. Nüüd peaks vähemalt ühes kodus kuivainetega muretu olema :) Erialakirjandust sain välja laenutada - selle üle olime kohe mõlemad rõõmsad - sest nüüd ei võta need raamatud lihtsalt ruumi, vaid leiavad ka sihipärast kasutamist.

Pipar, mu vanamees, ei aimagi. Olen ta oma pidevate pakkimiste ja lahtipakkimistega nii ära harjutanud. Aga Ta teab, samas, kõige tähtsamat - et ma tulen tagasi :)

Siiski - andes au tõele, killuke Kodu võtan ma ju ka kaasa - oma täies hiilguses ja füüsilises kohalolus - sest Laura, Laura tuleb minuga! On tore mängida mõttega, et meist saavad nüüd elukaalased. Vähemalt mõneks ajaks.