Mitte just märkamatult, ent ometi kiiresti, on möödunud need kolm kuud mille pärast ma enne veidi meelt heitsin. Nüüd on aga kõik korras ja võib öelda, et olen ühe pulga peal kõikide teiste kohalikega tööõiguste, tervisekindlustuse ja paljude muude asjade osas. Muidugi ei laiene mulle veel kõik kodaniku hüved, ent enamuses siiski. Ja leian, et see on hästi. No lõpuks ometi saab käia ka arsti juures ilma, et maksaksid konsultatsiooni eest 60 dollarit. Nüüd lihtsalt lähed kui vaja ja ongi korras. Ka Noah sai üle hulga aja kaalutud-mõõdetud. Nii võib end suisa kodusemalt tundmagi hakata, ehkki teoreetiliselt ma olengi ju "kodus" - aga on vahe sees, mismoodi sa end ka suuremas plaanis tunned, eks. Muidugi võiksin ma siinkohal ka paljudesse muudesse detailidesse laskude, ent ma hetkel valin mitte.
Detsember on kummaline kuu. Iga päev on selline tunne nagu kohe homme oleksid jõulud! Jõululaulud, jõuluostud, inimestel on jõulumeeleolu (kust nad küll selle said niisuguse päikesega?!) ja ka vestlusesse imbub kindlasti korra ka teema sellest, mida tehakse jõulude ajal.
Ma üldiselt ei lähe nende hullustega kaasa ja pean neid pigem ogaruseks - AGA - mõningad pakkumised toidupoodides on küll väga tervitatavad. Siis ma ütlen küll vaikselt Jõuluvanale aitäh :)
Meid on Jõuludeks kutsutud Kamrani vennanaise Kylie vanemate juurde, kuhu tulevad veel Kylie vennad oma naiste ja lastega. Inimesi saab olema palju ja eks näis mismoodi see kõik välja kukub. Ma pole vist kunagi veetnud Jõule - esiteks - inimestega kellest pooli ma ei tunne, ja teiseks - nii suures seltskonnas. See on üks küsimärk minu jaoks kindlasti - et mismoodi saab see olema. Mismoodi inimesed sobivad ja mismoodi nad üksteisest hoolivad. Kuidas ja kas on lahendatud kultuuride väikesed erinevused ning kas üldine meeleolu saab olema vaba. Eks ma kindlasti sellest kõigest ka kirjutan siis kui Jõulud möödas,
Üleüldse on see kultuuride - ja usuline erinevus - üks huvitav teema. Ma pole aga veel otsustanud kuivõrd ma laskun detailidesse sellest kirjutades. Kindlasti aga võin öelda, et see on rikastav, maailmapilti avardav ja isiklikus arengus tohutult edasiviiv. Aga muidugi kaasnevad sellega ka teatud dilemmad, pinged, ootused ja ka võimalikud möödarääkimised või mõistmised. Minu igapäevaelu on vaid osaliselt mugavustsoonis. See tähendab seda, et vaid osaliselt suudan ma end tunda vabana. Teine osa minus esitab koguaeg küsimusi ja on vahel veidi ärev. Eiei, mitte, et ma oleks ohustatud, vaid lihtsalt teadmises mismoodi teevad teised, ja mismoodi olen harjunud mina. Kuidas neid asju siiski kokku viia, on kohati üks kõva kunst ma ütlen.
Aga rääkides ka muust -
tuleval nädalal lähen ma tagasi tööle. Esialgu puhkuse asendajaks õpetajale kes ära sõidab. Jah, siin on veidi teine süsteem - koolivaheaegadel on lasteaiad JA algkoolid küll lahti kuid õppeprogramm on pigem mänguline. Lasteaiad-algkoolid on kinni vaid 2 nädalat pärast jõule, ent ei kata kogu õpetajatele mõeldud puhkust. Seega alalõpmata on vaja leida kusagil kvalifitseeritud asendajaid, mis omakorda annab ka paljudele neile, kel pole soovi end pideva tööga siduda, võimaluse ikkagi ühte jalga ukse vahel hoida. Minu soov on muidugi pigem ikkagi leida töös järjepidevus ja rutiin, aga eks see kõik loksub ka Detsembrikuus paika. Küllap saavad asjad ka uue aasta suhtes rohkem selgeks lähinädalalil. Muuseas! Tuletan siinkohal meelde, et kooliaasta algab Austraalias Jaanuarist! Just. Jaanuarist, mitte Septembrist. Seega Detsember on üks pidusid täis kuu - kellel koolilõpetamised, kellel Jõulupeod, kellel natuke seda ja teist. Ja kellel lisaks kõigele muule ka veel sünnipäev vaja maha pidada! Hihhii - jah - sinna kuulume meiegi! Hetkel oleme just arutamas, et mis me siis teeme ja kuidas. Aga eks sellest saab jälle Noah blogist hiljem lugeda, :)
