Külalised Kodumaalt

Veebruari lõpus juhtus midagi tõeliselt märkimisväärset ja toredat - külla sõitsid minu vanaema Krista ning Avo oli reisisaatjaks! Ma isiklikult olin enne nende tulekut juba nii ähmi täis ja ärevil, et kaks-kolm ööd enne ei saanud ka korralikult magada mitte. Viimaks, kui oodatud päev käes, said nad vaatamata Austraalia poolt kehtestatud karmidele kontrollitingimustele nii mõnegi asjaga läbi ilma, et neid oleks käest ära võetud. Nii näiteks on nüüd kapis Eesti Mesi ja Rootsist pärit kalapasta "Kalles". Ilmselt kehtib reegel, et mida rohkem sa räägid selle kohta mis sul kotis on, ilma varjamata, seda enam tekib neil sinu suhtes usaldus. Ja olgugi, et mett vist üldiselt siiski tuua ei või, ei olnud see ka kellegi asi ning ninasid kohvrisse ei pistetudki.

Kolm ja pool nädalat väga intsensiivset aega -  seda absoluudselt igas mõttes. Füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt.

 Tulemine

 Lone Pine Koala Sanctuary. Kohtumine kängurutega

 Väike tore killuke meie toredast päevast :)

Vahetult enne seda väikest filmilõiku laulis see sama Kookaburra meile imeilusa naerulaulu.
See laul aga, paraku, on salvestatud ainult meie südametes. Teie ehk saate guugeldada :-)

 Esimese kõrbehommiku tervitaja

 Australian Outback

 Möödudes Kings Canyonist

 Ja loodus näitab - kuidas iga põlengu ja totaalse kaose järel hakkab ikkagi, ja alati, sellest midagi uut välja kasvama. Esimesed rohevõrsed peale suuri põlenguid.

 Karavani pargi veevõtu kohas olid meil külalised

Ja ega linnud pole ainsad, kes vett noolimas käivad