Festivali tuledes

Üle hulga aja on täna meid viimks õnnistatud vihmaga! Öösel ärkasin välgusähvatuste ja vihmakrabina peale üles. Olin elevil just nagu väike laps - läksin akna juurde ja lihtsalt vaatasin varahommikust vihma. Rõõm oli puude ja taimede üle, kes viimaks selle pika päikeselise perioodi (ma meelega ei taha kuritarvitada sõna põud) kiuste kastetud saavad! Tundusin endale küll korraks hipina - aga no mis sa teed - äkki ma kuskil sees olengi seda. Rõõmustan (salaja) asjade üle, mille peale teised ehk õlgu kehitavad. On ju autojuhtidele vihm lihtsalt üks lisafaktor millega arvestada. Niisamuti neile, kes võibolla oma aiamööbli ööseks välja unustasid.

Kevad on igatahes vahva aeg! Igasugu lilled ja puud on õides, linnud on elevil ja rahvas rõõmus. Samas on see ka ohtlik aeg - sest linnud pole ainsad kes sel aastaajal rohkem elevust üles näitavad. Just ükspäev nägin fotot tuttava sõbra magamistoast, kuhu oli mingil heal põhjusel püüton end sisse seadnud. Salvestasin küll selle pildi ära, aga ei hakka seda sel korral siiski siia üles laadima. Võibolla nõrganärvilistele on see liiast :) Aga kes soovib, siis saadan meilile. Igatahes püütonist said nad lahti, küll aga mitte tundest, et nüüd kõik liigub ja sisiseb. 

Lisaks muudele tagurpidi-elu planeeringule on ka õppeaasta siin teistpidi jaotatud Lastel on hetkel kevadine koolivaheaeg, ja seda on veel jäänud järgmise nädala jagu. Muidugi meid mõjutab see vaid nii palju, et mõni õpetaja on võtnud välja puhkuse ja mõni lastest on oma perega sõitnud puhkusele või naudib õe-vennaga koos kodus kvaliteetaega. Meile tähendab see uut ja põnevat planeerimist uueks algavaks perioodiks. Eelmisel reedel pidasime ka meie tööl ühe õppeperioodi lõppu. Selle päeva puhul oli meil suisa erakorrline luba tulla tööle kleidiga! Muidu oleme nõudmiste järgi riietatud must-valgelt. Mulle meeletult meeldib Montessori süsteem! Lapsed on kõiges ise osalised. Kuni selleni, et nad koristavad enda järgi, katavad lauad, panevad päikesekreemi peale, hoolitsevd (näiteks) rühmas oleva kalakese eest jms. Terve päev on üks suur protsess, kus lapsed on koguaeg aktiivsed osalised. Peaesinejad ise. Nad on julgustatud tegema, avastama, uurima. Selle asemel, et jaotada tegevusi kellaajaliselt ja tundide järgi, kutsume me aega mil lapsed end harivad "Montessori time". See tähendab, et lastel on valida mitme erineva õppekeskuse vahel - sõltuvalt sellest, mis õpetaja on neile selleks päevaks välja pannud. Sellele pedagoogilisele suunale pani aluse Itaallanna Maria Montessori (1870 - 1952),  kelle pedagoogika on suunatud lapse iseseisvuse suurendamisele. Mõte seisneb selles, et stimuleerida lapse enesekasvatust, iseõppimist ja enesearendamist.

 Hahhaaa! Vot see oli kevadine üllatus! Kookaburra lendas Andyle kööki! Oli suisa nii, et esialgu arvas ta, et lind lendab kohe minema - aga ei. Linnuke hoopis poseeris ja lasi endast päris mitu võtet teha! Sellele eelnes tema kuudepikkune sõbrustamine Kookaburradega neid rõdu peal paremate paladega kostitades. Uskumatu, et mõni linnuke nii julgeks kätte läks. Kusjuures, toosama tegelane leidis ka ise väljapääsu. Targake :)

 Brisbane'i festivali (7.-28. sept) igaõhtne tasuta vaatemäng - vee- ja lasershow South Bankil.

 Nojah. Täielik metaforism ise vaatas mulle vastu:

pimedust on vaja selleks, et me oleksime sellest võimelised eristama valgust.

 Valgusemäng

Ja teate mis  juhtus!

Käisime Jenniferiga (heas mõttes kreisi tegelane, pärit Inglismaalt ja töötab haiglas õena) reedel Majo's õhtust söömas. See on restoran, mis oli minu täiesti esimeseks töökohaks Austraaliasse tulles. No küll oli vahva õhtu! Kõigil oli üllatuse üle hea meel. Cheers!