Tagasi Kängurumaale, vahepeatumisega Nice'is

Tabatud (veel tundmatu) papparazzi poolt!

Hommikusöök Nice'is: Ema, Jamie ja Davidiga.

 Ohmammamiia-ohmychocholaaaataaa! Nii krõbedat ja šokolaadist tilkuvad saia vist mujal maailmas ei anta. Muljetavaldav nauding.

 Turistikas

 Korraks sai varju. Käisime mägikülas ronimas.

Väike veesõda :)

Kuna minu ema planeeris end pooleks aastaks Nice'i - ent külasäiku kodumaale plaanida ilma ema nägemata, ju ei saa - otsustasime - et tagasiteel Brisbane'i, võtame ette ka selle linna. Meie kohtumine oli küll üürike, ent armas. Ja parem olgu üürike, kui et üldse olemata.

Nice on absoluudselt fantastiline linn - oma vaadete, maalilisuse ja looduse poolest. Absoluudselt märkimisväärne on ta ka oma hindade ja liiluse poolest - millest hullemat ma vist siiani polegi kuskil näinud. Kui kaaskodanikul ei õnnestu leida parkimiskohta parkimisplatsil, siis ta lihtsalt - pargib kellegi kinni. Ja siis on oma asi kuidas sealt pärast välja saad. Kui veab, loivatakse 15 minuti pärast kusagilt lähimast kõrtsist välja ja nihutatakse autot. Vabandust vaevalt, et keegi palub, sest kõigil on koguaeg õigus. Neil on õigus sulle ka signaali lasta kui sa nende arvates liikluses olles rohkem kui sekundi mõttepausi pead. Liiklusohtlikke olukordi tekib igal sekundil ja tavaline on seegi, et sõidetakse ringi mõlgitud autodega - keegi lihtsalt ei vaevugi enam neid mõlke parandama. Nagunii tulevad uued kui on vaja oma temperamenti näidata. 

No samas - eks head on ikka ka. Süüa näiteks oskavad nad teha. Ja oskavad oma linna ilusana hoida. Nad oskavad nautida, oskavad elada ja oskavad rõõmsad olla. Nad on kirglikud ja ootamatud selle sõna kõige halvemas ja kõige paremas mõttes.