Üllatused

Rõõmu-sõnumid

Jipijejee!

Nii tore on kirju saada! Aitäh :)
Olime väga rõõmsad, ning oh seda elevust kui saab ettevaatlikult ümbrikut lahti rebida ja siis sisse piiluda ja siis... Sulle adresseeritud kaardi välja võtta! Eestist! Kui eksootiline! :-)

Kuid üllatusi on olnud veelgi. Ja mitte häid ainult. Sain teada, et üks kokk meilt tööjuurest, Sharon, ülemuse parem käsi, on tahtnud mind millegiparast juba ammu restoranist valja süüa. Mis talle närvidele käis, ei tea. Ilmselt kõik. Lausa nii kummaliste asjadeni välja, et ta suisa tegi nägusi kui kliendid minuga rahul olid. Muidugi veel see, et klienditeenindajate seas olin ma ainus, kelle emakeeleks polnud inglise keel, ja ilmselt käis talle närvidele ka see kui ma alati tema kiirest kõnest aru ei saanud ja midagi üle küsisin, et kindel olla.

Nojah, ei saaks ka öelda, et mind poleks selleks ette valmistatud. Mulle räägiti sealsest kaadri voolavusest küll, aga ma mõtlesin, et võib-olla on jutud üle forseeritud. Nüüd aga näib, et ei olnudki. Ja jälle kord, on maskid eest võetud. Ma ei oleks uskunud, aga nii on.
Sõber tööjuurest nägi järgmise nadala graafikut, kus mind enam polnud. Küsides manageri käest, et miks, sai vaid vastuse, et "Yes... this is it!" Tuleb välja, et Sharonil õnnestus see mis ta soovis.
Nii uskumatu - ikkagi - et sa annad endast parima ja siis, ikkagi, tuleb välja, et sisuliselt mitte millegi pärast, on sulle nuga selga löödud. Ja ma ei osanud seda oodata, ausalt. Sest naeratused saatsid ju koguaeg. Isegi Sharon naeratas. Ja kui Kameron (pitsapoiss), mind vaikselt ette hakkas valmistama - noh rääkis, mis Sharonil on plaanis, tekitas see minus vastuolulisi tundeid. No loogiline - sest ka käitumine sealt poolt oli vastuoluline. Muidugi lisas õli tulle ka ühe vanema töötaja soov rohkem töötunde saada, mis ilmselt sai ka teiseks tõukeks.

Ma olin, õnneks, reageerimises ennatlik, sest tundsin ka ise midagi õhus juba pisut rohkem kui nädala jagu tagasi, seeparast hakkasin igaks juhuks otsima uut kohta juba varem. Asjad käisid kiiresti - ja nüüd olen tööl Car Spa Cafe's, eile oli esimene ametlik päev peale proovipäeva. Õppisin nii mõndagi. Aga siiski ei tahtnud ma täna sellele keskenduda. Vaid jätta oma blogis hüvasti Majos restoraniga.

Üllatused. Kuidas inimesed, kellest sa ei oska halbagi aimata, osutuvad maskikandjateks. Nagu väga paljud siin, tegelikult. Keep-smiling on üks väsitavamaid ja ebasiiramaid suhtlusviise üldse. Mitte iialgi ei öelda nii nagu asjad on, või nii nagu keegi tunneb, sisimas, päriselt. Jutus ja pilkudes on alati kõik korras. Mõnikord tundub, et kõik see mis on Päris, peab olema varjatud. Miks, ma ei tea.

Aga niisama ma seda asja ka jätta ei osanud. Ma küll mõtlesin, et viin Sharonile lilled ja ütlen, "Well done, congratulations!" - aga mõtlesin, siiski, et selline õelus ei vii kusagile.
Küll aga võtsin päris korralikult ette juhtkonna. Ilmselt lõi minus kella missioonitunne, et siin on praegu koht, kus saab juhtida tähelepanu olulistele asjadele - inimestest hoolimisele. Tahtsin teha kõik endast oleneva, et selline asi ei korduks tulevikus, mitte kellegagi. Nojah, maailma ma ei päästa, aga mul on tunne, et vähemalt mõtlema jäid nad küll.
Rääkisin omanikuga ja ütlesin talle, et mul on küll kahju, et pean lahkuma, aga kõige rohkem on mul kahju selle pärast, et ta polnud piisavalt mees mulle seda varem teatama. Sest lugu oli selline, et - enne minu viimast õhtut seal, ei öelnud keegi, et see on minu viimane õhtu. Minu õnn, et olin selleks ette valmistatud - nemad seda ei teadnud. Aga siiski - selliseid otsuseid ei tehta päevapealt, seega pidid nad otsustama juba vähemalt nädala jagu varem, et nüüd on nii. Nii siin juba on, et "hea" on see kes asju otse välja ei ütle. See, kes alati naeratab. Igatahes väljendasin ma oma sügavat pettumust öeldes, et see EI ole ilus viis hüvasti jätta. Pealegi, milline mälestus jääb niimoodi inimestele, kes sealt lahkuvad...? Ütlesin managerile ka, et kui nad oma mainet tahavad hoida, siis edaspidi mõelgu oma sammud enne läbi. Kõige rohkem muidugi jäi neid kummitama lause "I am truly dissapointed You were not man enough to tell me this to my face before!" Miks ma seda tean? Seda lauset korrati uskumatu ilme näol, ka siis kui mind seal enam ei olnud. Nojah ja lõppedeks... "Merry Christmas!" Sest mida enam oligi öelda.
Siiski kommenteerisid hiljem ka köögipoisid ülemusele, et see ei olnud ilus. Ja, et see oli tõepoolest väga nõrk viis hüvasti jätta. Ja, et see pole kunagi olnud kena kuidas nad inimesi siin vahetavad/ära saadavad. Kõike ei jõua ära trükkida, aga oluline on - et peale minu välja ütlemist, julgesid ka nemad oma arvamust avaldada. Ja väljendasid pettumust - ja mis peamine, olid siirad. Sest nad olid ka esitanud retoorilise küsimuse - miks nemadki peaksid olema kindlad, et see ei juhtu ka nendega homme. Miks üleüldse keegi seal peaks arvama, et nendest hoolitakse. Et nad võivad küll tööd teha - aga seni kuni pole tunnet taga, et see on koht kuhu sind alati tagasi oodatakse, ongi see vaid töö. Ja ongi vaid business. Ja et inimlikkuse ja hoolimise aspekt on vaid fassaad.
Igatahes oli Mahu päeval päris mitmeks tunniks restoranist ära läinud. Kuhu ja Miks, ei tea keegi. Ilmselt kuskile... iseendaga leppima.