... see polnud seenevihm
Three sisters
Kontrastid. Müstiline
Telefoniga - panoraam-pilt
Viimane hetk JOOSTA!Ilmselt mõistate, miks vajas Blue Mountainsis käimine kolme erinevat postitust. Sest Iga päev oligi nii erinev, ja samas - ma tunnen, et kui kirjutaksin-ja kleebiksin kõik kokku, oleks see ka natuke vale - sest kogemused vajavad ruumi. Nii nagu pildidki.
Jah, viimase päeva elamused kujunesid müstiliseks. Kusjuures, torm, mille keskele sattusime, tuli nii ootamatult, et peavarju jooksime lähedalasuva poekese klaasveranda varju, mis kaitses vihma ja tuule eest kolmelt poolt (poeke ise oli juba paraku kinni). Seal seismine oli muidugi lihtsalt formaalsus - sest tuul ja vihm olid oma ägedusega kõikjal. See oli omamoodi armas - inimestevaheline "võõras" olemise tunne kadus täiesti ära, sest kõik hoidsid kokku ja olid üksteisel, peaaegu, et kaisus.
Kuid enne tormivarju jooksmist - ja isegi - enne vihmasaju kohale jõudmist, olime tunnistajateks sellele, kuidas äike - justkui eikuskilt, ühe kivimüraka (mida kutsutakse Kolmeks õeks) sisse lõi. Kusjuures, pilt Kolme õe kaljust, on tehtud vaid paar minutit enne äikest. Olime sel hetkel vaateplatvormil ning nägime, mismoodi mõneded kivid peale välgu tabamust tipu poolt allapoole kukkusid. Seda mis tegelikult juhtus, me kohe ei adunudki - sest ei olnud teada, kas parajasti keegi seal all oli või mitte. Me ise olime seal samas kohas eelmisel päeval jalutamas käinud. Just, selle esimese "Õe" juurde viib väike matkarada, ning soovijatel on võimalik seda imet oma silmaga väga lähedalt kaema minna. Kuna ilm oli olnud eelmisel päeval udunue, oli uitmõtteks ka seekord väike jalutuskäik teha, ent... Tjah, ükspäev udune, teine päev päikseline, kolmandal päeval tormine.
Peale varju jooksmist aga nägime, kuidas päästeteenistus - kiirabi, tuletõrje ja politsei autod tulema hakkasid. Sel hetkel oli selge, et see välgutabamus oli midagi tõsisemat kui lihtsalt pilt mida meie nägime. Selleks hetkeks oli selge, et inimesed kes sinna jalutama olid läinud, olid saanud viga. Kes kui palju ja kui tõsiselt, me ei teadnud. Kuna olime vaateplatvormi juures endiselt, ning see on lähim suurem ala enne Kolme õe juurde viivat matkarada, toimus kõik reaalajas meie silme ees. Tuule ja tormise vihamsaju keskel jooksvad päästeteenistuse mehed, kaasa haarates oma kohvreid ja töövahendeid.
http://www.police.nsw.gov.au/news/latest_releases?sq_content_src=%2BdXJsPWh0dHBzJTNBJTJGJTJGd3d3LmViaXoucG9saWNlLm5zdy5nb3YuYXUlMkZtZWRpYSUyRjIxNTIyLmh0bWwmYWxsPTE%3D
Sel hetkel tundsin, et midagi suurt oli mind puudutanud. Ja mind hoidnud. Ja üks seesmine aken avanes. Ma ei kirjuta sellest siia, ent - nii iseenda jaoks - tahan selle märgi siia, siiski, jätta.
Jah, viimase päeva elamused kujunesid müstiliseks. Kusjuures, torm, mille keskele sattusime, tuli nii ootamatult, et peavarju jooksime lähedalasuva poekese klaasveranda varju, mis kaitses vihma ja tuule eest kolmelt poolt (poeke ise oli juba paraku kinni). Seal seismine oli muidugi lihtsalt formaalsus - sest tuul ja vihm olid oma ägedusega kõikjal. See oli omamoodi armas - inimestevaheline "võõras" olemise tunne kadus täiesti ära, sest kõik hoidsid kokku ja olid üksteisel, peaaegu, et kaisus.
Kuid enne tormivarju jooksmist - ja isegi - enne vihmasaju kohale jõudmist, olime tunnistajateks sellele, kuidas äike - justkui eikuskilt, ühe kivimüraka (mida kutsutakse Kolmeks õeks) sisse lõi. Kusjuures, pilt Kolme õe kaljust, on tehtud vaid paar minutit enne äikest. Olime sel hetkel vaateplatvormil ning nägime, mismoodi mõneded kivid peale välgu tabamust tipu poolt allapoole kukkusid. Seda mis tegelikult juhtus, me kohe ei adunudki - sest ei olnud teada, kas parajasti keegi seal all oli või mitte. Me ise olime seal samas kohas eelmisel päeval jalutamas käinud. Just, selle esimese "Õe" juurde viib väike matkarada, ning soovijatel on võimalik seda imet oma silmaga väga lähedalt kaema minna. Kuna ilm oli olnud eelmisel päeval udunue, oli uitmõtteks ka seekord väike jalutuskäik teha, ent... Tjah, ükspäev udune, teine päev päikseline, kolmandal päeval tormine.
Peale varju jooksmist aga nägime, kuidas päästeteenistus - kiirabi, tuletõrje ja politsei autod tulema hakkasid. Sel hetkel oli selge, et see välgutabamus oli midagi tõsisemat kui lihtsalt pilt mida meie nägime. Selleks hetkeks oli selge, et inimesed kes sinna jalutama olid läinud, olid saanud viga. Kes kui palju ja kui tõsiselt, me ei teadnud. Kuna olime vaateplatvormi juures endiselt, ning see on lähim suurem ala enne Kolme õe juurde viivat matkarada, toimus kõik reaalajas meie silme ees. Tuule ja tormise vihamsaju keskel jooksvad päästeteenistuse mehed, kaasa haarates oma kohvreid ja töövahendeid.
http://www.police.nsw.gov.au/news/latest_releases?sq_content_src=%2BdXJsPWh0dHBzJTNBJTJGJTJGd3d3LmViaXoucG9saWNlLm5zdy5nb3YuYXUlMkZtZWRpYSUyRjIxNTIyLmh0bWwmYWxsPTE%3D
Sel hetkel tundsin, et midagi suurt oli mind puudutanud. Ja mind hoidnud. Ja üks seesmine aken avanes. Ma ei kirjuta sellest siia, ent - nii iseenda jaoks - tahan selle märgi siia, siiski, jätta.
Juba pildid andsid aimu, et seekord jutt tõsisem.... ju siis keegi ikka hoidis Sind, Liisu! Aga hoitakse neid, kes ka ise end hoiavad.
ReplyDelete