Pingviinid

Margiti klaasustega vannituba

Köök

Värviline elutuba

Esimesed päevad Adelaides möödusid Kaja ja Wayne'i juures, sealt edasi aga liikusime rohkem kesklinna poole ning meie võõrustajaks sai Margit. Taustainfoks nii palju, et Margit ja Kaja on Velli tütred, ning Tiara, kelle lastega on eelmises plogipostituses pilt, on Kaja tütar. Eesti keelt räägivad veel aga ainult Ilmar ja Velli. Siiski - meie viimase päeva üllatuseks ilmnes,et Margit saab tegelikult eesti keelest suurepäraselt aru, ehkki ta seda keelt enam ei kasuta. Ta ütles, et need päevad, mis temaga koos veetsime, tuletasid talle seda keelt uuesti meelde - ja ehkki ta ei oska seda ise enam rääkida, püüdsime siis viimasel õhtul suhelda nii, et tema vastab inglise keeles, mina räägin eesti keeles. No - toimis :) Ei mäleta isegi, et ta oleks kasvõi ühegi sõna tähendust meenutada palunud. Minu jaoks aga viis see mõtted jälle selle müstilise tõdemuseni, mida ma küll niigi tean, ent mis ometi uuesti üllatab - kuivõrd oluline on ikkagi lapseiga - kõik mis siis räägitud-kuuldud-nähtud, jääb kuskile tallele, ja (ilmselt) ilmutab end aastaid hiljemgi. Mõnikord alludes tahtele, teinekord jälle... ootamatult.

Margiti kodu jättis minusse väga sügava mulje. Juba ukse peal seistes nägin, et selles on palju hubaseid detaile, mis varem minu jaoks vaid koduajakirjade võistluspiltidel paistnud. See on tõesti ilmselt paik, mida võiksin nimetada enda jaoks ideaalpesaks - hubane, on kasutatud palju puitu, mängitud valgusega, kasutatud värve, ökoloogilisi materjale, maale, fotosid, pisidetaile jne jne. Ja mis saab veel parem olla kui köögist saab otse astuda õue, oma väikesesse hubasesse aiakesse; ja - kui vannitoas - ei ole mitte isegi aken vaid on klaasuksed aia poole :) I am still impressed.

Teisel päeval viis Margit meid Victor Harbour'isse, mis on väike sadamalinnake Adelaidest pisut eemal. Ilmselt jääb kõige naljakamaks mälestuseks siiski see, kuidas me sel õhtul end nagu eskimod riietasime - käisime nimelt ühe väikese saarekese peal õhtusel jalutuskäigul, mida kutsutakse "penguin walk", ent äärmiselt tuulise ilma tõttu olime sunnitud kandma jopesid, salle ja suisa mütsegi. Krabasime lihtsalt kokku mis saime - aga väljanägemine oli üpris naljakas. Natuke nagu kodutud - kes lihtsalt kõik mis on, selga ajavad. Penguin walk'ist aga - nimelt on VH lähedal üks saareke, kus elavad pingviinid keda õhtuti hea õnne korral näha võib. Meie giid valgustas kaljuseinu ja mereäärset ala spetsiaalse taskulambiga, mis pingviine ei hirmuta. Kuna need loomakesed on tundlikud, ja võivad ka ehmuda, oli igasugune pildistamine välguga keelatud. Ilma välguta aga - ei jää ju midagi pildile. Niisiis jääb siia vaid minu sõna, et sel õhtul nägime kolme pingviini. Austraalia pinnal :) Päriselt.