The Rocks
Sydney Harbour Bridge
The Rocks area. Restorani katused.
Ja kui kohustuslik pilt ka tehtud, siis nagu olekski käidud
Liisu, kes ütles, et ta kunagi punast ei kanna...
Last night in Sydney. In front of the Capitol Theatre (after seeing Andrew Lloyd Webber's new musical Love Never Dies)Sydneysse jõudsime 2. veebruari hommikul. Kui lennuk oma kõrgust vähendama hakkas ning pilvekihtidest allapoole oli laskunud, olid linna kohale laotunud ühtlane hall ja vihm need, mis meid esimesena tervitasid. Olime Adelaides Margitiga just vestelnud teemal, kuivõrd kummalisi põhjuseid võivad inimesed tuua seoses sooviga mitte suveajale üle minna ja sellest kuidas inimesed mõtlematult valitsust kõiges alati süüdi näevad olevat - millest oli põgusalt juttu ka eelmisest postituses. Ühesõnaga - otsustasime ka meie oma meele siiski rõõmsana hoida ja nalja edasi kedrates leidsime ruttu, et vihmase ilma süü lasub kindlasti valitsusel. Eriti, ilmselt, loogiliselt võttes ju - Eesti valitsusel. Niisiis kirusime ilma, naersime ja saatsime tervitusi Ansipile. Loodan siiski, et see suuremat luksumist esile ei kutsunud :)
Lennujaamas oli meid juba ootamas sõber Brisbanest, kes samuti sel ajal Sydneys oli. Läksime koos kesklinna, panime kohvrid ära ning jalutasime pisut vihmases suurlinnas. Peale lõunat läksid meie teed Lauraga ajutiselt lahku - tema sõitis kohtuma oma endise klassivennaga ning meie, väikese seltskonnaga, võtsime ette pooletunnise rongisõidu Sydney Olympic Parki, millest sai peatumispaik järgnevaks neljaks päevaks. Seal nimelt, toimus Sydney salsafestival. Olympic Park (http://en.wikipedia.org/wiki/Sydney_Olympic_Park,_New_South_Wales) on piirkond, kus toimub rohkem kui 5000 üritust iga aasta, sealhulgas Sydney Royal Easter Show, Rugby Union, National Rugby League, Australian Football League ning Australian Rugby League mängud. Seal samas, ei saa unustada, võitis ka meie Erki Nool 2000 aastal Olümpia kulla.
Salsafestival üllatas mind - nii heas kui halvas. Tohutult palju oli häid tantsijaid, mistõttu tundsin end, vähemalt esimesel avaõhtul, ise pisut eemale hoidvat. Pigem vaatasin kuidas inimesed tantsivad ja imetlesin, kuidas peaaegu 90% ruumis viibijatest (ja neid oli rohkem kui tuhat), teevad salsat väga heal tasemel. Olles esimesest shokist üle saanud, otsustasin teisel päeval lihtsalt vooluga kaasa minna ja - teha nagu oskan. Sest muud ju polegi teha ja see oli parim, mida VÕIS teha :) Pealegi, selleks õhtuks olin ma ka juba vanem kui eelmisel õhtul, seega... ei saanud ju väga vaikseks jääda. Sünnipäeva õhtul ühines meiega veel üks Laura - nii, et selle päeva õhtuks olin ümbritsetud Lauraega - kes, muide, restoranis püsti tõusid ja mulle Eesti keeles sünnipäeva laulu laulsid! Vot siis neid Eesti Laurasid :)
Kuna nägime linna peal viiteid Andrew Lloyd Webberi uuele muusikalile Sydney Capitol Theatre's, mõjutas see meid lõpuks sedavõrd, et otsustasime viimasel õhtul muusikali ära vaadata ja teha väikese teatrikülastuse. Olgu öeldud, et "Love never Dies" on järg Webberi muusikalile "The Phantom of the Opera". Olen rohkem kui hämmeldunud KUIVÕRD heal tasemel see oli! Lavakujundus, valgustus, kostüümid, näitlejatöö, muusika, lauljad... tundsin, et naudin igat hetke. Ja mul tõesti tuli kananahk ihule - seda ei juhtu teatris just tihti. Hämmastavalt hea töö! Kui on võimalust, kuskil ja kunagi, seda vaatama minna, siis ma soovitan väga.
A. L. Webber: ""Love Never Dies" is, I am unshamed to say, the most personal of all my stage works to date"
Lennujaamas oli meid juba ootamas sõber Brisbanest, kes samuti sel ajal Sydneys oli. Läksime koos kesklinna, panime kohvrid ära ning jalutasime pisut vihmases suurlinnas. Peale lõunat läksid meie teed Lauraga ajutiselt lahku - tema sõitis kohtuma oma endise klassivennaga ning meie, väikese seltskonnaga, võtsime ette pooletunnise rongisõidu Sydney Olympic Parki, millest sai peatumispaik järgnevaks neljaks päevaks. Seal nimelt, toimus Sydney salsafestival. Olympic Park (http://en.wikipedia.org/wiki/Sydney_Olympic_Park,_New_South_Wales) on piirkond, kus toimub rohkem kui 5000 üritust iga aasta, sealhulgas Sydney Royal Easter Show, Rugby Union, National Rugby League, Australian Football League ning Australian Rugby League mängud. Seal samas, ei saa unustada, võitis ka meie Erki Nool 2000 aastal Olümpia kulla.
Salsafestival üllatas mind - nii heas kui halvas. Tohutult palju oli häid tantsijaid, mistõttu tundsin end, vähemalt esimesel avaõhtul, ise pisut eemale hoidvat. Pigem vaatasin kuidas inimesed tantsivad ja imetlesin, kuidas peaaegu 90% ruumis viibijatest (ja neid oli rohkem kui tuhat), teevad salsat väga heal tasemel. Olles esimesest shokist üle saanud, otsustasin teisel päeval lihtsalt vooluga kaasa minna ja - teha nagu oskan. Sest muud ju polegi teha ja see oli parim, mida VÕIS teha :) Pealegi, selleks õhtuks olin ma ka juba vanem kui eelmisel õhtul, seega... ei saanud ju väga vaikseks jääda. Sünnipäeva õhtul ühines meiega veel üks Laura - nii, et selle päeva õhtuks olin ümbritsetud Lauraega - kes, muide, restoranis püsti tõusid ja mulle Eesti keeles sünnipäeva laulu laulsid! Vot siis neid Eesti Laurasid :)
Kuna nägime linna peal viiteid Andrew Lloyd Webberi uuele muusikalile Sydney Capitol Theatre's, mõjutas see meid lõpuks sedavõrd, et otsustasime viimasel õhtul muusikali ära vaadata ja teha väikese teatrikülastuse. Olgu öeldud, et "Love never Dies" on järg Webberi muusikalile "The Phantom of the Opera". Olen rohkem kui hämmeldunud KUIVÕRD heal tasemel see oli! Lavakujundus, valgustus, kostüümid, näitlejatöö, muusika, lauljad... tundsin, et naudin igat hetke. Ja mul tõesti tuli kananahk ihule - seda ei juhtu teatris just tihti. Hämmastavalt hea töö! Kui on võimalust, kuskil ja kunagi, seda vaatama minna, siis ma soovitan väga.
A. L. Webber: ""Love Never Dies" is, I am unshamed to say, the most personal of all my stage works to date"
Aitäh, Liisu!
ReplyDeleteTore algus alanud töönädalale on Sinu blogi lugemine!
Ja mul on tore kui keegi jätab jälje, et on lugemas käinud... Oled viimasel ajal peaaegu, et ainuke :)
ReplyDelete