Vaade puude kõrguselt
Puu otsas
Binna Burra
King Orchid (Dendrobium speciosum)Binna Burra is a parcel of private land surrounded by Lamington National Park in Queensland, Australia. The settlement lies in the north-eastern corner of the Lamington Plateau, 75 km south of Brisbane. It is a part of the World Heritage site, Gondwana Rainforests of Australia (formerly Central Eastern Rainforest Reserves). Access to Binna Burra is from Beechmont, via a mountainous road not suitable for large caravans. The name, Binna Burra, is an Aboriginal word meaning "where the beech tree grows"
Binna Burras tegime mitu väiksemat buswalki, ent lähitulevikus on plaanis ka midagi pikemat ette võtta. Minus, igatahes, tekitas see hasarti - võimalusi vihmametsades matkata on seal tohutult. Bushwalki pikkus sõltub täpselt sellest kuivõrd valmis sa tunned end olevat ja kui palju jaksu sul on. Kõige lühemad rajad on 1-2km, ning kõige pikemad (ja sinna EI pääse autoga) 21-24km. Muide, brožüüril oli ühe raja kõrvale märgitud 21.4km ja one way... ma kaldun arvama, et sellisele matkale tuleb küll kaks päeva varuda ja telk kaasa võtta.
Et päris kohale jõuda, tuli sõita mägiteed-mööda - milleks, kusjuures, kulus ligikaudu kolmveerand tundi! Oli huvitav järgida meie teekonda GPS-pealt, mis selle aja jooksul vaid minimaalselt liikus. Mägiteedel sõites oli pidevalt ärevus sees, kuna vahepeal ei olnud mingit võimalust, et kaks autot üksteisest samal ajal mööduda saaksid -sest tee lihtsalt "kuivas kokku/kadus ära". Pidevalt käis mõttemäng iseendaga, et "aga mis siis kui..." Tegelikult - üks hetk see "mis siis kui" muidugi juhtuski - mõte ju tõmbab ligi. Niisiis olime vastamisi teise autoga - aga ega siin muud võimalust polegi kui üks paneb tagumise käigu sisse ja otsib võimaluse kuhu korraks kõrvale keerata, et siis teisele teed anda.
Mitmes kohas nägime ka väikeseid müügilette ilma müüjata - enamasti oli võimalik osta "Horse poo'd" - või orgaanilisi mangosid. Ei, need asjad pole sugugi nii kaugel üksteisest kui arvate :) Igatahes - jätnud endast maha 5 dollarit kogumiskarbikesse, olime 3 ülimaitsva mango võrra rikkamad. Mis mulle aga päriselt sümpariseeris oli see, et inimesed olid nii usaldavad. Sest see kõik käis ju aususe peale. Inimese päris loomus tuleb ju välja siis kui keegi teda ei kontrolli - ja siin - oli usku headusesse. Inimese heasse loomusesse. Mõte oli ilus - ja me toetasime seda :)
Nende suurte puude kaisus ja looduse mitmekesisuse keskel olles tärkas minus tõeliselt ehe igatsus muinasjuttude järgi. Ilmselt tuleb mul nüüd kuskilt J. R. R. Tolkineni "Kääbik" välja võluda ja seda uuesti lugema asuda.
Huvitavalt kombel tabasin end ka mõttelennult, et mitte meie ei saa inspiratsiooni muinasjuttudest, vaid muinasjutud - olgu need kui ilusad, koledad, ulmelised või uskumatud tahes - on inspireeritud hoopis päris elust.
Jah, niipidi.
Binna Burras tegime mitu väiksemat buswalki, ent lähitulevikus on plaanis ka midagi pikemat ette võtta. Minus, igatahes, tekitas see hasarti - võimalusi vihmametsades matkata on seal tohutult. Bushwalki pikkus sõltub täpselt sellest kuivõrd valmis sa tunned end olevat ja kui palju jaksu sul on. Kõige lühemad rajad on 1-2km, ning kõige pikemad (ja sinna EI pääse autoga) 21-24km. Muide, brožüüril oli ühe raja kõrvale märgitud 21.4km ja one way... ma kaldun arvama, et sellisele matkale tuleb küll kaks päeva varuda ja telk kaasa võtta.
Et päris kohale jõuda, tuli sõita mägiteed-mööda - milleks, kusjuures, kulus ligikaudu kolmveerand tundi! Oli huvitav järgida meie teekonda GPS-pealt, mis selle aja jooksul vaid minimaalselt liikus. Mägiteedel sõites oli pidevalt ärevus sees, kuna vahepeal ei olnud mingit võimalust, et kaks autot üksteisest samal ajal mööduda saaksid -sest tee lihtsalt "kuivas kokku/kadus ära". Pidevalt käis mõttemäng iseendaga, et "aga mis siis kui..." Tegelikult - üks hetk see "mis siis kui" muidugi juhtuski - mõte ju tõmbab ligi. Niisiis olime vastamisi teise autoga - aga ega siin muud võimalust polegi kui üks paneb tagumise käigu sisse ja otsib võimaluse kuhu korraks kõrvale keerata, et siis teisele teed anda.
Mitmes kohas nägime ka väikeseid müügilette ilma müüjata - enamasti oli võimalik osta "Horse poo'd" - või orgaanilisi mangosid. Ei, need asjad pole sugugi nii kaugel üksteisest kui arvate :) Igatahes - jätnud endast maha 5 dollarit kogumiskarbikesse, olime 3 ülimaitsva mango võrra rikkamad. Mis mulle aga päriselt sümpariseeris oli see, et inimesed olid nii usaldavad. Sest see kõik käis ju aususe peale. Inimese päris loomus tuleb ju välja siis kui keegi teda ei kontrolli - ja siin - oli usku headusesse. Inimese heasse loomusesse. Mõte oli ilus - ja me toetasime seda :)
Nende suurte puude kaisus ja looduse mitmekesisuse keskel olles tärkas minus tõeliselt ehe igatsus muinasjuttude järgi. Ilmselt tuleb mul nüüd kuskilt J. R. R. Tolkineni "Kääbik" välja võluda ja seda uuesti lugema asuda.
Huvitavalt kombel tabasin end ka mõttelennult, et mitte meie ei saa inspiratsiooni muinasjuttudest, vaid muinasjutud - olgu need kui ilusad, koledad, ulmelised või uskumatud tahes - on inspireeritud hoopis päris elust.
Jah, niipidi.
Aitäh, et oma muljeid jälle jagasid! Niiviisi neid kirja pannes mõtled nähtu veelkord läbi ja äkki jääb see siis ka paremini meelde?!
ReplyDelete