Kings Canyon

Väike vapper lilleperekond, kasvamas kanjoni peal

Edeni aia oaas

Keskpäevane vaade kanjonilt. Not too bad :)

Õhtune jalutuskäik punase päikeseloojangu kaisus

Teel Kings Canyoni poole kohtasime palju imelist ja metsikut loodust, sealhulgas hobuseid kes eelmise blogipostituse peakangelasteks olid.

Järgmisel päeval Kings Canyoni karavani pargis, varahommikust naabrite ärkamist läbi une registreerides, mõtlesin endamisi - küll on tegelased – enne koitu juba üles ja autole hääled sisse. Ilmselt magasime meie kusagil kaheksa-üheksani, misjärel valmistasime hommikusöögi. Võtsime, ühesõnaga, rahulikult. Söödud, pestud, koristatud, asusime teele kuningate kalju poole.

Esimesele päevale oli planeeritud tutvumine ümbruskonnaga ning väike matk Cings Canyonil. Seljakotid seljas, veepudelid kotis, sai aga kiiresti selgeks, miks soovitatakse oma jalutuskäigud teha väga vara hommikul või - peale lõunat. Siiani olime seda soovitust lihtsalt teadvustanud, nüüd aga saime tunda, et polegi kuigivõrd lihtne üle 35 kraadise kuumuse ja põletava päikese käes (kusjuures, pikkade pükste, pluusi ja kaabuga!) jalutada. Matka tegime küll ära, ent selgeks sai kiiresti, et järgmise päeva põhiretk tuleb meil alustada varavalges koos koiduga.

Kings Canyoni vallid on üle saja meetri kõrged ning jalutuskäik algab mööda järsku kaljusse raiutud trepimademeid mööda ülespoole rühkides. Raskeim osa tehtud, võid oma matkaga kanjoni peal algust teha. See ala on suur ja lai – ja tegelikult pole mul aimugi kuivõrd kaua võtaks aega kui põhirajast kõrvale seigelda ning soovitatavat trajektoori mitte järgida. Ilmselt nii kaua kui sa ise ennast ekslema planeerid. Noh, natuke ehk lisakski, sest mingi hetk (kui koduigatsus peal ja toidumoon otsa saanud) on vaja siiski teeviidad üles leida, et kaljult ohutum tee alla leida. Ka meie tegime põikeid põhirajalt kõrvale, mistõttu kulges meie brožüüris näidatud 3-4h matk ümmarguselt viietunniseks. Kings Canyoni sisemuses peidab end ka väike oja, mis asetseb C.K. Eedeni aias. Eedeni aiani jõudsime peale kahe-kolmetunnist mägimatka (sh loomulikul peatuste ja vaatamistega) – mis oli täpselt õige aeg väikeseks jahutavaks peatuseks jahedamat õhku pakkuvate kaljuseinte vahel. Eedeni aeda saab aga nii, et kõigepealt ronid 100 meetrit kaljudest alla – ja kui pärast väikest suplust ja looduse imede endasse ahmimist teekonda edasi tahad jätkata, tuleb jälle sada meetrit üles ronida. Muid väljapääse sellest imelisest aiast ei ole.

Kings Canyoni kogemus oli ehe. Korjasin kaasa ka väikese kotiga punast liiva, et pärast oleks mida katsuda ja meenutada :)