Uluru

 Uluru base-walk, 10,4km. Sooja varjus 38`C

 Anangu maal. Nii nimetavad end aborigeenid, kes elavad selles piirkonnas.

 Tema näiteks elab Ayers Rocki kõrval :)

Esimese õhtu lähenev vihmasadu Uluru juures. Olgugi, et kivi pole pildil, on see seal samas.

Muide, oma kultuuri ja õpetust kõigest olemasolevast, sealhulgas loodusest ja ellujäämisest, nimetavad sealsed aborigeenid Tjukurpaks. Tjukurpa on neile kui seadus, mis tähendab ka hoolimist ja jätkusuutlikust laiemas plaanis. Tjukurpa rõhutab suhete tähtsust kõige elava vahel.

Hommikueine vaatega Ayers Rockile. On naljakas kuidas mõnikord kiiresti tehtud pilt (mobiiliga ja emmele saatmiseks!) võib hoopis saada su lemmikuks. See sai. Ja see on nagu laste joonisfilm. Nagu multikas või - maal.

Uluru-hommikul tõusime vara, sest reisiärevus ei lasknud kaua magada. Pealegi ootas ees ligikaudu 350km sõitmist, millele lisandusid ka vahepeatused. Olles ikka veel hämmingus liiva tulipunasest värvist, leidsin, et oleks patt seda mitte natuke kaasa võtta... niisiis otsisin välja paberkoti, kuhu sisse paar peotäit „maasoola“ puisata. Muuseas, seda sama tegin ka Kings Canyonil ja peab tõdema, et need värvid on erinevad! Uluru punane on intensiivsem, on punasem ja tugevam. Ilmselt siis – lähemal südamele – nii nagu nad Ayers Rocki kutsuvad.

Esimene kohtumine oli eriline. See oli kohtumine kauaoodatuga. Kuid selle asemel, et oma vaimustust jagada, me hoopis naeratasime ja vaikisime. Tundsin, kuidas mu hingamine sagenes ja rõõm olevikust mu juukseid sasis. See oli tervitav tuul.

Väga kummaline nähtus ilmnes Ayers Rocki juures. Näis justkui muudaks punane liiv rohu veel rohelisemaks ja vastupidi – roheline rohi punase liiva veel punasemaks. Need vastandvärvid mänglesid harmoonias niivõrd täiuslikult, et see oli absoluudselt imeline!

Tuulega oli veel omamoodi lugu. Peamiselt oleme ju harjunud tuult läbi akna klaasi puudega mängimas nägema või välja minnes oma nahal ja näol tundma. Üldiselt aga ei pööra me tuule tekkimisele ja liikumisele suurt tähelepanu. Seal olles aga oli midagi teistmoodi. Kõigepealt võtsid mu kõrvad kinni heli tekkimise kusagil eemal, seejärel ma tajusin, et heli lähenes, mispeale võis mõne sekundi möödudes näha lähenevaid põõsaid liikumas. Ja alles siis kui möödunud oli mõni sekund, tundsin ma alles tuule kohalolu ka iseenda nahal. Nagu vaim oleks läbi kõrbe liikunud. Kõigepealt kuuled, siis näed eemalt seda lähenevat, ja siis tunned kuidas see on kohal. On sinu juurde jõudnud. Ma ei ole seda nähtust kunagi varem tähele pannud. Võimalik, et ka kogenud mitte. Võimalik, et seda ei saagi igal pool kogeda. Kuid kinnitust leidis fakt, et on võimalik palju rikkamaks saada puhtalt selle läbi kui seal kus sa oled, püüda maksimaalselt kohal olla.