Adelaide

Armas kohtumine kauge sugulasega

Captain Liz

Kaja & Wayne paadiga mere peal

Õhtupäike terrassil

Olgugi, et meie lennuk Adelaide'i startis varakult, ärkasin üles pisut peale kolme öösel - mis oli ometi rohkem kui tund aega planeeritust varem. Aken oli lahti ja kuulsin väljas tugevat öist vihma ja äikesetormi - näis lihtsalt mõtetu edasi magada.

Kella poole kuueks lennujaama jõudes ja hommikukohvi otsima hakates leidsime lõpuks koha kus keha kinnitada. Suur aga oli meie üllatus kui mõne aja pärast oma nimesid valjuhääldist kuulsime - äratus oli veel tõhusamgi kui kohv ise! Kuna teadsime, et oleme oma väravatele piisavalt lähedal ja ka kellaaeg lubas veel pisut nautimist, lubasime endil kohvi lõpuni nautida ning siis "reageerida". Nojah... selle peale tuli mu telefonile kõne. Vaatasin, et kuidas saab olla, et keegi helistab enne kella kuute hommikul?! Tuli välja, et kõne oli Jetstarilt. Pole sellist asja enne näinud, et lennufirma ise helistab ja küsib, et kus sa oled :) Miks ma naeratan? Aga selle pärast, et alati küsitakse sinu käest ju miljon asja - aadress, telefon jne jne... aga tegelikkuses kasutatakse neid kontaktandmeid harva. Siin aga - haarati härjal kohe sarvist.
Tegelik story on muidugi selline, et millegipärast startis lennuk ca 15 min varem ning enamus reisijaist olid juba pardal, seepärast ilmselt taheti ka meid pisut tagant kiirustada. Hommikukohvi pidime küll seekord pooleli jätma, aga vähemalt jõudsime siiski lennukile.

Adelaidesse jõudes oli minu jaoks esimene üllatus see, et kellaaeg on Brisbane omast vaid poole tunni võrra ees. Siiani olen arvanud, et erinevused ajatsoonide vahel on täistunnilised. Näib, et matemaatika läheb siin tõsisemaks. Vahe Eestiga on 8,5h. Muudkui mõtle ja arvuta :)

Lennukist väljudes oli meie üllatus suur kui Kaja ja Wayne meid juba ootasid - varemgi veel kui olime jõudnud kohvrilindi juurde minna. Millegipärast olin valmis pikkadeks ootamisteks - kuna varasem kogemus "siselendudega" puudus.
Kohtumine oli armas, ehkki inimesed olid ju sisuliselt võõrad. Veel eelmisel õhtul vaatasin Kaja saadetud meili pildiga, et veenduda, et ma ta ikka ära tunnen. Tegelikkuses näis aga, et hoopis tema oli see kes esimesena naeratas ja minu poole liikuma hakkas.

Sõitnud lennujaama territooriumilt välja, võtsime suuna nende kodu poole, mis asub kesklinnast ca 30min autosõidu kaugusel. Kodus ootas meid üllatus - Kaja ema ja õde (Margit). Tegime kohvi ja sõime Kalevi šhokolaadi, mille Laura oli neli kuud oma kohvris eriliseks puhuks varjul hoidnud. Olgugi, et nägime esimest korda elus, kallistasime üksteisega kohtudes pikalt. See tekitas väga sooja ja teistmoodi tunde. Nagu oleksime üksteist "ära tundnud" - ilmselt oli see ühte "hõimu" kuulumise tunne. See oli armas.
Kaja ja Margit paraku eesti keelt enam ei räägi, küll aga oli rõõmus oma sõnavara meelde tuletama nende ema. Kusjuures, ta on koguni nii hakkaja, et tellib Eestist nädalalehte ning loeb ka siinset kohalikku Eesti Seltsi poolt välja antavat ajalehte. Lisaks kohtub ta kohalike Eestlastega ning võtab osa seltsielust. Olen rõõmus, et meie kultuuri ja keelt siin elus hoitakse.

Peale lõunat otsustasime minna väikesele paadisõidule mere peale. Plaan oli kergesti teostatav, kuna Kaja ja Wayne elavd mere ääres ning neil on oma paat, maja taga ankrus ja alati sõiduvalmis. Nüüd saan aru, mida olen kuulnud varem siinsest valgusest. See on tõesti teistmoodi - ja eriti ilusasti mängis see mere peal - nagu oleksid seal eredad kristallid, mis vaadates vastu säravad. Läks aega neli kuud, ent eile oli see päev, mil esimest korda ka delfiini nägin. Kuna see oli vaid viivuks, ei ole mul sellest toredast südnmusest ühtki fotot, ent meie sõbrake näitas end paaril koral, tehes mänglevaid sulpsatusi üsna paadi lähedal. Saime laetud väga positiivselt :)