Minu ammune salajane unistus on olnud minna Tasmaaniasse. Veebruaris, mil välja kolisin, vaatasin otsa segadusele endas ja olles veidi teadmatu tuleviku suhtes, otsustasin, et nüüd on aeg. Kuna teadsin, et puhkust ma enam rohkem välja võtta ei saa (seoses juulikuise Eestisse tulekuga), siis kasutasin ära siinse kalendri aprillikuist punast päeva (Anzac Day) - ja nii sai kokku kolm päeva koos nädalavahetusega. Kõik see sai teoks täpselt nädal peale Lihavõttepühi.
Võtsin tõesti viimast, sest minu lennuk väljus reede hommikul kell seitse - mis tähendab, et lennujaama minemise peale tuli mõtlema hakata juba kell neli hommikul. See on ilus, veidi sürreaalne aeg - veel pole nagu üleval, aga enam ei maga ka. Meditatiivne.
Ja kell kümme olin Hobartis! Ahh :)
Huvitav on, et kellakeeramist Brisbane ja Hobarti vahel ei olegi. Ehkki see on hoopis kaugemal kui on Sydney või Adelaide. Kõik jäi samaks, arvestada oli lihtne.
Huvitav on, et kellakeeramist Brisbane ja Hobarti vahel ei olegi. Ehkki see on hoopis kaugemal kui on Sydney või Adelaide. Kõik jäi samaks, arvestada oli lihtne.
Ma ei olnud oma reisi detaile plaaninud peale selle, et oli teada kuupäevad millal lähen ja see kus ma ööbin. Ülejäänu pidi jääma koha peal otsustamiseks. Kuid kõik hakkas kuidagi kohe alguses väga hästi sujuma. Lennujaamast väljudes nägin pisikest bussi, mis oli mõeldud just nimelt minusugustele ilma auto ja transpordita reisijatele - see armas buss viis soovijad otse nende hostelitesse/hotellidesse - ja oli tunduvalt odavam kui takso. Vedamine missugune! Lennujaamast linna poole sõites ei lasknud Tasmaania oma iluga oodata - juba esimesed minutid olid lummavad. See oli nagu pai hingele - kinnitus sellele, et olen kohal.
Need kes reisinud, teavad, et tuba siiski reeglina enne pärastlõunat kätte ei saa. Niisiis jätsin ma oma pisikese kohvrikese hostelisse ja asusin kohe linna peal ringi kolama. Ja mulle vaatas vastu lummav sügis! Tõesti, õhk oli karge ja puud värvilised. Ja kolmteist kraadi. Muidugi läks natuke aega harjumiseks - ja mulle tundus see esialgu isegi jahe, hoolimata, et kandsin mantlit. Mis te arvate, mis oli esimene asi mis ma tegin? Ostsin kindad muidugi! :)) Tasmanian made.
Jalutuskäik viis mind Salamanca piirkonda, mis on ennekõike tuntud oma laupäeviti peetavate turupäevade poolest. Seal on palju kohaliku käsitöö poode, puuvilja market ja kohvikud.
Salamancas tervitasin end ka Tasmaania lõhevõileivaga.
Enne väljasõitu Port Arturisse otsustasin ära käia laupäevahommikusel Salamanca turul. Ohh seda kohalikku kargust ja värskust!
Ilus on olla elus. Ja tunda maitseid, näha värve, olla kohal.
Turumeeleolu varahommikuses Hobartis
No comments:
Post a Comment