Ja nii tuli kevad

'

Nii nagu algas põhjapool ekvaatorit sügis, tuli meile siin vastukaaluks kevad. Selle puhul külastasime pühapäeval lillefestivali Toowoombas, mis asub Brisbanest ca 130 km sõidu kaugusel sisemaa poole.

Toowomba sünniaastaks on nimetatud 1904, mis üldiselt linna vanust arvestades tähendab suhteliselt noort piirkonda. Oma 162 000 elanikuga peetakse seda linna suurimaks sisemaal.

 See oli nii ilus värvide mäng!

 Oli neidki kes võtsid osa aedade vahelisest võistlusest. Selline tore nurgake sümpatiseeris mind. Jah, olen süüdi, tähelepanu lilledelt läks seekord hoopis meeliköitvale aiamööblile.

Kulunud klassika. Aga ilus ikkagi. Alati.

Õhtupäike paistmas tulpide peale. Nüüdseks tean, et tulpe siin kasvatada on hullus. Mõni teeb seda aga sellegipoolest. See on paari-päeva ilu. Ja oh seda õnne kui seda nägema juhtud! (Tulbifännidele)

Jõudnud tagasi Brisbane'i, otsustasime Davidiga reisiväsimusest hoolimata salsaõhtu kasuks. Seal aga juhtus midagi natuke ootamatut. Nimelt oli välja kuulutatud tantsuvõistlus, kuhu võisid paarid end osalemiseks kirja panna kas siis eelnevalt või kohapeal registreerides. Millegipäras aga, otsustas õhtujuht, ühtlasi ka Davidi hea sõber, et teeb väikese šhokiteraapia ja kutsub temagi tantsupõrandale. Saanud muidugi ka juba rahvagi poolehoiu, polnud enam joosta kusagile. Ja nii mult käest haaratigi... tegelikkuses oli see aga väga ebamugav olukord, ennekõike minu jaoks. Tundsin, et see ei ole ilus niimoodi ettevalmistamata meid tantsupõrandale võistlema panna, pealegi, vastu meie tahtmist. Ja samas, ei olnudki enam pääsu kusagile, sest olukord oleks muutunud tobedaks kui oleksime keeldunud või sootuks ära läinud - sest kaasaelajad lihtsalt ei andnud teist võimalust. Niisiis avastasimegi end absoluudsel ootamatult ja ilma igasuguse ettevalmistuseta keset tantsupõrandat, ümbritsetuna äraootavate nägudega plaksutavatest inimestest. Lisaks palavikulisele ebameeldivale tundele pandi enne esinemist veel mikrofon suu ette ja nõuti tutvustamist. Nojah. Ja kui siis lugu käima läks, oli ainus võimalus tantsida nii hästi ja nii toredasti nagu me oskasime. Ilmselt oli see meie vaikiv kokkulepe, et ükskõik mida me seal tantsupõrandal siis ka teeme, me jääme enesekindlaks, väljapeetuks ja - rõõmsaks. Peale tantsu tundsin end aga siiski piisavalt halvasti, et mitte jääda vaid hoopis otsejoones koju minna. Halb pealepressitud tunne oli peal, ja olin tegelikult šhokis ning pisut solvunudki ootamatust tähelepanust.

Järgmisel päeval saime aga sõnumi – sest olime ju eelmisel õhtul peale oma tantsu lahkunud - oh üllatust – meid premeeriti teise kohaga! Vot siis actionit ja ootamatusi tantsupõrandal.